tal juba uus naine,” andis Nelli endast uuesti märku. „Sa, Harri, astu meile vahel sisse.” Ta naeratas mulle, pööras ringi ja läks, ämber käes, tagasi ümber maja.
„Mis see sinu asi on,” viskas isa talle järele. „Keegi peab kodu eest kah hoolitsema, kui tütrel aega ei jätku.” Ta pilk oli uuesti tõmbunud vimmakaks. „Võid tulla küll,” lubas ta mulle, „aga tal sõpru niigi juba ülearu.”
Läksin edasi. Elu kulges oma rada minu vanas Kiivas, kasvas ja arenes, kogus ilu või kaotas seda ning osa sellest rändas vana Jegori jalgade alla.
Sõiduriistaks oli miilitsale ette nähtud külgkorviga mootorratas, aga minu eelkäija oli jätnud selle oma korteriperenaise juurde. Lasin end juhatada ning läksin kohapeale järele uurima. Majaperenaine, ebamäärases vanuses tüse määrdunud kleidis naine, võttis mind üsna vaenulikult vastu. Mu jutu ära kuulanud, vaatas ta mind ilmse halvakspanuga. „Olete siis järgmine,” konstateeris ta külmalt, „saadavad juba päris kollanokki.” Tema nägu punetas. Seisime trepil ning ma tundsin eetri haisu. „See tsikkel seisab siin juba pool aastat ja ega keski temaga sõita saagi,” seletas ta loiult. „Ats ütles, et mootor olevat nässus.”
„Peab järele vaatama, ehk annab remontida?” sõnasin mina.
Ta kehitas õlgu ning astus sõna lausumata minu ees üle õue. Mootorratas oli külgkorviga K-750 ja ei paiknenud garaažis, vaid kuuris. Ta oli üleni tolmuga kaetud ning tagapool asetsev puuriit oli pudenenud osaliselt tema peale. Koukisin mootorratta kuidagi välja ning lükkasin õue peale. Leidsin mingi lapi ja pühkisin ta üle. Tsikli välimus paranes selle läbi lausa silmanähtavalt. Ta ei saanud olla kuigi vana, sest värv oli hästi säilinud ning spidomeetri näidu järele poldud temaga palju sõidetudki. Kui ma hakkasin tsiklit värava poole lükkama, ilmus vahepeal tuppa läinud perenaine uuesti õuele.
„Nojah, tahad siis tsiklit ikkagi ära viia?” uuris ta mu käest.
„Tahan küll.”
„Aga siis tuleb maksta kah, niisama ei saa midagist.” Ta seadis end oma tugevatel jalgadel otse minu ja värava vahele.
„Mille eest ma pean maksma?” küsisin vastu.
„Nojah, hoidmise eest.”
Vaatasime teineteisele otsa. Tema enesekindel muie ei meeldinud mulle. Ma ei tähendanud tema silmis ilmselt palju. Aga ma tahtsin talle selgeks teha, et ta siiski eksib.
„See mootorratas kuulub riigile, täpsemalt siseorganitele ja et ma leidsin selle nüüd siit eramaja õuelt, seda võib tõlgendada üsna mitmeti.” Minu hääl oli rahulik, aga toon selline, et ta sai väga hästi aru ning tõmbuski kohe tagasi. Peale minu nooruse pidi ta märkama nüüd ka hoolega pressitud mundrit minu seljas.
„Ega mina teda siia toonud,” viskas ta tusanedes, „tehke temaga mis tahate.”
Tegingi, ma ei jaga küll midagi mootoritest, aga kindlasti pidi saama seda parandada, sest ühtki nähtavat osa polnud kadunud. Lükkasin tsikli välja tänavale ning paugupealt sai mulle ka selgeks, et kuigi kaugele ma seda nõnda viia ei jõua. Pealegi kuhu viia? Tuli leida mingi remonditöökoda. Jätsin tsikli tänava äärde kõnniteele ja läksin töökoda otsima. Kulus kenakesti aega. Küsisin siit ja sealt. Kiivast kolm kilomeetrit eemal asus kohalikule kolhoosile kuuluv auto- ja traktoriremonditöökoda. Laenasin Annalt ratta ning sõitsin sinna. Mundrist oli seegi kord kasu, mõningase pealekäimise järel leppisime töökoja juhatajaga kokku ning pärastlõunal pukseeris töökoja traktor minu vigase sõiduki köie otsas sinna kohale. Kindlasti olime naljakas vaatepilt ― tsikkel pika köie otsas põriseva traktori järel, mina mundris sadulas rappudes läbi alevi veeremas. Anna kirjeldas mulle seda õhtul, ise naerust vappudes.
„Sa oled juba kuulus,” kinnitas ta mulle, „kõik pärivad mu käest, kust sihuke võidusõitja välja ilmus.”
„Hästi, hästi,” muigasin vastu, „saan tsikli korda ja hakkan siis sulisid ja kohalikku maffiat taga ajama. Kõrvetan nad viimseni lagedale ja pistan pokri. Eks siis näeme, kes viimasena naerab.”
„Neid siin ju polegi.” Tüdruk vaatas mind kaastundlikult. „See on kohutavalt vaikne koht, nõmedalt igav kohe, ainult joodikud, aga need magavad end põõsaste all välja.”
„Ei maga nad enam midagi,” kuraasitasin edasi. „Organiseerime kainestusmaja, tirin nad sinna kokku ja hakkan trahve sisse kasseerima. Trahvirahadest ehitame siia uhke miilitsamaja ja vangla.”
„Ei ehita sa midagi,” naeris ta mulle näkku, „naised löövad su maha, kui peavad hakkama oma kaasasid välja ostma.” Jutu lõpetuseks kutsus ta mind merre ujuma ja seda me tegimegi.
Ma olin Annaga ära leppinud. Muidugi andis ta mulle igatpidi mõista, et just tema oli minu nüüdse toa ainus õige omanik ning et ainult tema lahkusest võis see kesta. Aga kuna ma talle sugugi vastu ei vaielnud, polnud ka rahu sobitamisel takistusi.
Vahetasin oma mundri teksapükste ja särgi vastu, haarasin käteräti ning me läksime. Juulikuus alanud põud vedas end ka augustisse, asfalt hõõgus taldade all ning me hoidusime paplite varju. Minu ümber liikusid inimesed, nad näisid rahulikud ja kindlad oma kandekottidega või lapsevankreid lükates. Seda, et Kiiva oli jumalast õnnistatud ja rahulik paik, näisid uskuvat kõik. Nad olid ju toime tulnud mitu kuud ilma korravalvurita ja juhtunud polnud midagi. Ärevus, mis oli kihama pannud suured linnad, paistis oma tõusuvees neist mööda loksuvat. Vaevu siia tulnud, olin minagi juba valmis seda nende kombel uskuma. Aga kui petlik see oli!
Rahvast oli rannas päris tublisti. Uudsed asjad minu jaoks olid siin piki randa paigutatud riietumiskabiinid. Siin-seal liival lebas päevitajaid, väike punt mängis ringis palli ja Anna viipas neile.
„Lähme nende juurde, Harri,” kutsus ta mindki, nööpis kleidi lahti ja oligi supelriiete väel. Ta oli pikk sihvakas tüdruk, näost päris kenake ning üsna arenenud kehaga. Kuid ma kavatsesin hoida temaga distantsi. Ta kippus käituma minuga nagu oma teismelistest sõpradega.
„Mulle ei meeldi plikatirtsude järelt liivalt palle korjata,” laususin kuivalt. Parem oli kohe selge vahe sisse teha, ütlesin endale.
Ta vihastaski paugupealt, kehitas solvunult õlgu, pööras kannalt ringi ning lonkis sõprade juurde. Tõstsin riided kuhilasse ja läksin ujuma. Kaks kutti kimasid mootorratastel kohutava plärinaga otse veepiiril minust mööda. Viibutasin rusikat ja sumasin sisse. Vesi oli soe, sest siinne rand oli madal. Ujusin kaua ja mõnuga. Kui tagasi tulin, istus Anna juba ühe mootorratturi selja taga ning nad tiirutasid piki liivaluiteid. Tõmbasin kaasavõetud teki laiali ning heitsin maha. Ilmatuma mõnus oli. Sulgesin silmad ja hakkasin veeretama tulevikumõtteid. Järgmisel nädalal sõidan Tartu ja ajan oma ülikoolipaberid korda ning niipea kui esimese avansi saan, ostan ka sõrmused ära. Ja võib-olla sel või järgmisel nädalavahetusel sõidab ka Angelika mulle külla. Mu keha tõmbus meeldivalt pingule, kui mõtlesin, mis me siis kõik omavahel teha võime.
„Harri,” katkestas mu mõtted vali hääl otse minu jalgade juures ning ma avasin silmad. Anna seisis, jalad liivas, kahe džiinides võõra tüübi seltsis teki otsa juures ning vahtis mind silmi kissitades. Taipasin nüüd üllatudes, miks ma teda nii hästi kuulsin. Hirmus võrriplärin oli lakanud, neil oli villand saanud. Mõlemad võrrid seisid üsna meie ligidal ja kolmas, mustas trikoosärgis kutt askeldas tagumise juures.
„Võta koomale,” käsutas Anna mind, nagu teeks ta seda iga päev, ning istutas end prauhti minu kõrvale. Ta viipas noormeeste suunas, kes näisid end niigi koduselt tundvat. „Tulge kah, saa tuttavaks, Harri, Repo ja
