ei armasta mind,” kordab noormees tusaselt ärritust maha surudes.
„Ma pean sust, Igor, küll,” kinnitab tüdruk veidi nõutult. Ta pole päris kindel, kuivõrd suureks ta oma tundeid lugeda võiks. Aga poiss on meeldiv ja Marinaga arvestab ta alati. Pealegi pole kindlasti ühtegi teist, keda ta praegu rohkem armastaks.
„Tõesti armastad?” Poisi hääl on korraga tunnetest kähe. Marina ilu lummab teda. Ta on seda tüdrukut ihaldanud juba kuid, enne kui nad sõpradeks said. Millist vaeva on ta näinud end alati vaos hoides!
„Muidugi,” kinnitatakse varmalt.
Nad suudlevad, mitu korda ja pikalt. Poiss tahab edasi jalutada. Marina tõrgub, tahaks juba tuppa magama minna, homme peab ta jälle vara tõusma, et bussi peale jõuda. Lõpuks ta soostub, sest leppimine on tähtsam. Nad lähevad esialgu edasi mööda tänavat, siis keerab teeharu männimetsa vahele, mereäärsete luidete poole ning nad valivad selle. Korrapealt on nad kõikematvas pimeduses. Puhub nõrk meretuul, aga seegi on soe. Hingematvalt ilus on tähistaevas pea kohal. Poiss räägib tasa ja innukalt, aga Marina peaaegu ei kuulegi teda. Ta tunneb end justkui lahustuvat selles raske vee õõtsuva kohinaga täidetud tintmustas vaikuses. Uuesti laseb ta end suudelda. Poiss tõmbab teda istuma ja nad istuvadki. Igor ründab nüüd juba tõsiselt. Ikka suudeldes, üks käsi ümber õlgade, aga teine käsi kiirustab avama kleidinööpe, libiseb siis silitades aina madalamale ja veab kleiti üles. Marina väänleb ja tõrjub, aga raske on vastu hakata, kui teise keha kuumus sindki sütitab. Otsiv käsi surub end kangekaelselt püksikummi vahele ning liigub niiskeks tõmbuvas jalgevahes. See pole justkui enam tema ise, keha on võtnud juhtohjad enda kätte, justkui hõõguv tume sügavik imeb tüdrukut endasse. Aina nõrgemaks muutub vastupanu, iha lämmatab seda. Poiss surub tüdrukut selili samblale. Marina pole seda nõnda ette kujutanud, mitte nii ei pidanud see sündima, aga ta alistub, laseb lükata põlved laiali ning poiss veeretab end talle peale.
Anti tõuseb trepist üles teisele korrusele, aga läheb oma toast mööda pimikusse. Siin on kõik samamoodi juba aasta otsa. Fotoaparaat laual, kate objektiivi ees, selle kõrval kaks välklampi, karbis filtrid ja kassetid filmirullidega. Mõned ilmutas ta ise, teised jäävadki isa ootama. Suurendusaparaat keset lauda, eemal valamu kõrval riiulid ilmutus- ja pesemisvannidega. Peale operatsiooni komberdas isa siia üles ainult ühe korra, ehk on käinud ka tema, Anti, ära olles, aga midagi pole paigalt liigutatud, seda näeb ta selgelt. Anti jaoks on see pühamu, õnnis unistuste paik. Ta on alati tahtnud saada fotograafiks nagu isa. Siis saaks ta pildistada asju ja inimesi, kes talle meeldivad, ja nad ei võõrastaks ega keelaks talle seda, sest Anti teeks nad veelgi ilusamaks oma piltidel. Muidugi tuleks teha ka ebameeldivat tööd, kõik ei saagi alati meeldida, kuid selle eest makstakse head raha, nagu isa kunagi sai. Ja eelkõige pildistaks ta seda tüdrukut, palju filme pildistaks Anti temast täis. Poiss ohkab, aga see on õnnelik ohe. Seejärel võtab ta taskust rahakoti ning selle sisu uurides muutub ta ilme taas tusaseks. Kui ta kooli läheb, peavad nad hakkama saama ainult isa invaliidsuspensiga. Pruta ei lähe ilma pealgi tööle. Jah, mis neist kõigist saab, loota pole kellegi peale. Homme sõidab ta uuesti linna, iga päev kuni koolini, ja hakkab raha kõrvale panema. Ainult vahele ei tohi jääda.
Aleksander Trofimõtš riietub ümber oma administraatorikabinetis, et koju minna. Ta teeb seda hajameelselt, mõtted ikka veel tüdrukus kinni. Seejärel istub ta veel viivuks, viimane sigaret ja konjakipits reispassiks. Igorjok on õnneseen, sellistel madala lennuga ihnuskoidel veabki, oskavad tuhnida ja leiavadki. Peab, kuni lörtsib ära ning jätab maha. Tema ei jätaks, olekski aeg peret luua. Tegelikult peaks ta lahkuma, Ninotška ootab juba, aga Aleksander Trofimõtšil on neist üliküpsetest praegu kõrini. Lihtsalt ei saa, kui selline tüdruk seisab silme ees.
Antigi on magama jäämas. Pime öövaikus tema ümber näib suretanud maja. Aga päris tühi pole see vaikus siiski. Köögis tilgub kraan, miski nagiseb pea kohal pööningul ja mõned korrad haugatab naabri koer. Siis kostab altkorruselt ukse ettevaatlik kääksatus ning see äratab ta paugupealt. Tõesti, ta pole kuulnud valesti, trepilt tõusevad nüüd vaiksed sammud. Keegi lükkab tema ust ja avab selle. Sammud tulevad julgemalt üle põranda edasi ning peatuvad voodi ees. Naine kummardub ning ilmselt uurib teda. Ja kuigi Anti lebab, silmad kinni pigistatud, on ta päris kindel, et too praegugi naeratab. Siis pöörab naine end veidi ja istub raskelt voodiservale.
„Anti, ae Anti, kas sa tahad, et ma tulen?” küsib ta tasa oma lõbus-nurruval häälel. Poiss vaikib, aga tema keha on üleni pingul ja ootel. Ja nainegi vist teab seda, ta asetab käe Anti rinnale ning soojad sõrmed silitavad seda. Siis, lükanud teki kõrvale, laskub ta kehagi Anti kõrvale. Poiss tunneb võõrast hapukat higilehka, aga praegu see ei häiri teda mitte põrmugi. Ta laseb hellitada end naise osavatel kätel, siis aitab naine ta enda peale, avab põlved ning ootab.
Teisel pool kruusateed minu endise õpetaja maja vastas elasid Venemaalt tulnud volgasakslased Šmitid. Vana Jegor pidas surnuaiavahi ametit. Ta oli lühike jässakas mees, kelle vandesõnadest kubisev vene keel oli sama naljakas kui ta saksa keelgi. Aga seda imelikku saksa dialekti kasutas ta ainult naisega suheldes. Tütrega rääkis ta nagu meiegagi, „matt” ees ja taga. Neil oli väike, aga väga korras maja, mis asus otse surnuaia taga. Kui viibisid tema õues, paistsid madalatel haudadel olevad puu- ja raudristid sulle nii lähedalt kätte, justkui seisaksid ise nende kääbaste vahel. Kui ma hommikul esimest korda tööle minnes surnuaiast möödusin, oli vana Jegor Šmit juba väljas. Vana ruuduline särk ümber punnitava kõhu, võidunud pükste sääred kummikutesse topitud, rehitses ta surnuaia ja tee vahelist mururiba. Ta oli omamoodi pedant ja vana surnuaed oli kahtlemata kõige paremini hooldatud koht terves Kiivas. Teretasin teda. Ta pööras ringi ning jäi mind silmitsema.
„Tulid tagasi siia sitapessa,” nentis ta oma põlglikul viisil ning sülitas oma riibutud hunnikusse.
„Jah,” vastasin. Nägin tema selja taga ridamisi uusi haudu. Need olid haaranud juba osa murustki enda alla. Kääbaste kohal nägi vähe askeetlikke luteri riste, rohkem oli põiklatiga õigeusu omi, sekka ka sõjaväelaste pisikesi viisnurgaga betoonpüramiide. Aga veel rohkem oli usu kaotanud, paljalt nimedega hauaplaate.
„Jah, inimesed surevad,” kinnitas ta minu pilku märgates ja lisas pead noogutades vandesõna. „Mehed joovad end surnuks ja naised surevad vähki, aga enne seda ajavad nad kõvasti litsi ringi.”
Ta oli nähtavalt halvas tujus ja ma kavatsesin edasi minna, aga samal hetkel nägin ma teisel pool hõreda hekiga aias kerges lillelises sitskleidis blondi täidlast noort naist. See pidi olema Nelli, Jegori tütar. Ta tuli paljajalu ümber majanurga, käes solgiämber, ning valas selle majatagusesse auku.
„Tule sööma, isa,” kutsus ta selga sirgu ajades, märkas siis mind ja jäi vahtima.
„Küll ma tulen,” vastas isa turtsakalt vastu, aga ma märkasin, et tema tütart riivav pilk mahenes pisut.
„Sina, Harri! See on siis õige, et tulid meile miilitsaks?” Ta uuris mind huviga, lopsakad huuled kõverdunud muigeks. Ehkki kenake, polnud Nelli mingi tõeline iludus. Kuid mehed tiirlesid juba siis tema ümber. Ta ajas neid januseks, kui te mõistate, mida ma tahan öelda.
„Tõsi jah,” kinnitasin napisõnaliselt. Mul oli raske Nellit vaadata. Võib-olla mõtles temagi praegu nendele kuuritagustele naljadele, mida me tookord harrastasime, enne kui ta tõsiselt käima hakates suuremaid hakkas valima.
„Või siis miilitsaks,” nentis Jegor. „Pasane amet vargaid jahtida, kui kõik varastavad.”
„Amet nagu amet ikka,” kaitsesin ennast ja pärisin viisakalt tema naise kohta. Mäletan, et nad tülitsesid saksa keeles ja meil, poistel, oli seda maru vahva pealt kuulata. Naine oli Jegorist pea jagu pikem, kõhn kui luuavars
