restorani ukse taga sisselaskmist oodates. Nende peade kohal mürtsus orkestrimuusika. Rohkesti oli ka niisama jalutajaid, tüdrukuid ja poisse salgaviisi ning muidugi ka paarikesi. Bussis minu ees seisnud kena tüdruk seisis koos sõbratariga restorani trepil, ajades juttu musti pükse ja valget särki kandva šveitseriga. Too pani tüdrukule omanikutundega käe ümber õlgade, tegi, suits suunurgas, vaba käega ruumi ukseesisel ning viis tüdrukud sisse. Oli mõnus südasuvine õhtu. Ma läksin edasi mööda tänavat ja mõtlesin igatsusega Angelika peale. Teadsin, et hakkan lugema päevi, ja tundsin tuska meie mõlema kangekaelsuse pärast.
Administraator Aleksander Trofimõtš oli Kiivas vägagi tuntud. Kümmekond aastat vabariigi poksikoondises ning arvukad tšempionitiitlid olid teinud temast tõelise kohaliku legendi. Aleksander Trofimõtš võttis seda elu antud koormat rahulikult, nii-öelda kandis väärikalt. Tegevspordist loobumise järel oli tema lihaseline suur kere kogunud küll liigseid kilosid, kõnnakki oli muutunud raskemaks, aga soliidsust see ainult rõhutas. Sama muutuse oli läbi teinud ka endise tšempioni rohmakavõitu joontega nägu. Raske kandiline lõug oli ümardunud ja selle alla oli ilmunud nautlev volt. Ringikähmluse tigedus rohekashallides silmades oli asendunud jaheda tähelepanuga, mis vihastudes teisenes küll kähku kakluseks. Ka riietusele pöörati nüüd märkimisväärset tähelepanu. Tööl kandis ta musta administraatoriülikonda ja ristlipsu ning mujalgi nähti teda harilikult ülikonnas. Kuna Aleksander Trofimõtš polnud ei direktor ega õpetaja, oleks Kiiva-taolises alevikus seda iga teise puhul peetud naeruväärseks eputamiseks, kuid legendi puhul oli see aktsepteerimist vääriv stiiliküsimus. Soliidsus muutis Aleksander Trofimõtši peaaegu ilusaks kohalike naiste ja paljude tüdrukutegi silmis ning endine tšempion kasutas seda nii oma südame kui äriasjade huvides märkimisväärse osavusega.
Kui šveitser tüdrukute seltsis saaliuksele ilmus, paigutas Aleksander Trofimõtš parajasti üht seltskonda istuma. Sellega valmis, pööras ta end ümber, märkas neid ning jäi vaatama. Tuli siis rahulikult oma raskepärasel, kergelt õõtsuval kõnnakul üle saali, tantsijatest välja tegemata, nende juurde.
„Kumb neist sinu tüdruk on?” küsis ta hooletult šveitser Igorilt, aga vaatas ainult Marinat.
„Tead ju küll.” Igori ilme tõmbus tusaseks. „Nad tahtsid veidi istuda ja musat kuulata.”
„Seda võib, kui vanus lubab.” Aleksander Trofimõtš uuris tüdrukut edasi kui tolliinspektor. Too oli kahtlemata väga kena, Igoril oli igatahes silma.
„Ma olen seitseteist täis,” teatas Marina solvunult, tundes ebamugavust suure mehe läbitungiva pilgu all.
„Mina ka,” lisas Sveta kärmelt, „me oleme ühevanused.”
„Seda ma usun,” jäi administraator nõusse, „aga seadus lubab ainult kaheksateistaastaseid. Mis me siis teeme?” Aleksander Trofimõtš muigas rahulolevalt teiste kimbatust nähes.
„Mis sul nüüd, Sanja, las istuvad veidi, piisake veini ja kõik,” sekkus nüüd Igor, samuti hämmeldunud sõbra ootamatust ametlikkusest. See võis kergesti kahjustada tema autoriteeti tüdrukute silmis.
„Siin on teisi, veel nooremaidki,” lisas ta, „istuvad sutike ja lõbutsevad, kellel sest asja?”
„Nojah, eks nad ise tea, millega riskivad.” Aleksander Trofimõtš lasi oma pilgul uuesti puhata Marina kõrgel rinnapartiil, teisest neiust absoluutselt välja tegemata. „Vii nad siis minu lauda,” käskis ta. Seda öelnud, pööras ta ükskõikselt selja ning jalutas eemale.
„Ma ei taha tema lauda,” sõnas Marina kurjalt, kui nad olid kolmekesi jäänud. „Siin on mujalgi vabu kohti.”
Noormehegi meelest polnud see parim lahendus, sugugi mitte parim. Sanja oli vaadanud tema tüdrukut ilmse isuga. Aga teistpidi oli administraatori laud siiski ainus tervenisti vaba laud kogu saalis, nagu ta pilguga kärmesti kindlaks tegi. Tema ise peab muidugi kohe tagasi alla minema. Hüppab vahetevahel viivuks sisse, võtab lonksu ja kõik. Mehi on siin muidugi nagu alati märksa rohkem kui naisi, aga administraatori lauda need kuked juba nii kergelt nokkima ei tiku, Sanja seda ei salliks.
„Olgu, pole sel laual viga midagi.” Igor võttis tüdrukul otsustavalt käest ja viis nad osutatud lauda. „Ma tellin teile ise,” lubas ta, astus ära minnes kelneri juurde ning vahetas tollega mõne sõna.
„See sinu Igori sõber on vastik ebaviisakas tüüp.” Sveta grimassitas oma ilutut õhukeste huultega nägu. „Ülbe ja hirmus vana. Mis too Igor talle poeb, paljas kohanäitaja ja kõik?”
Marina noogutas hajameelselt. Temalegi ei meeldinud see mees. Pidi olema kuulus poksija. Võib-olla Igor kardab teda, kuigi jumal teab kui ammu see võis olla? Aga tema, Marina, ei karda. Uhke Igor muutus tema juures nagu sülekoeraks, jäme jõhker mees … Aga mis sest, nemad tulid siia tantsima ja tantsivadki. Tüdruk vaatas poodiumi suunas, kus mängis orkester, ning heitis siis väljakutsuva pilgu üle saali. Aga tantsitajad paistsid kõhklevat, pealegi tuli neil üsna kaua oodata, kuni kelner viimaks nende juures peatus ja tõstis lauale kaks veinipokaali. „Lõpuks ometi …” Sveta lükkas teise pokaali Marina suunas ja maitses enda omast. Aga vein oli vilets ja hapu, kumbki polnud sellega rahul.
„Ei maitse või?”
Administraator oli ilmunud uuesti nende laua kõrvale. „Oot, ma proovin järele.” Marinale lõbusmuigavat pilku heites võttis ta luba küsimata tolle pokaali ning maitseski. „Tõesti vilets,” kinnitas ta heatujuliselt, panemata tähelegi Sveta grimasse. „Palju parem oleks hoopis sampus, eks?” pakkus ta. „Kumba, kuiva või poolmagusat, on isegi päris magusat?” Kõigutamatu rahuga uuris ta tüdrukuid, näol kerge muie.
„Poolmagusat.” Marina leebus. Ta jälgis, kuidas mees peatas käskivalt lähima kelneri ning andis tollele korraldused. Aleksander Trofimõtš oskas muljet avaldada.
Läksin trepist üles oma mansardkorruse tuppa. Minu spordikotid lebasid sealsamas põrandal, aga seina ääres kušetil istus kägaras tüdruk. Nägin laualambi valguses tema lõua alla veetud kondiseid põlvi, kitsast trotslikku nägu ning lahjadele põskedele vajunud liivakarva salkus juukseid. Minu ilmumine näis ta niigi halba tuju veelgi halvendavat. Tema näole ilmus grimass, teretusele vastamata tõusis ta püsti, keeras mulle selja ja hakkas demonstratiivselt laualt oma raamatuid kokku korjama.
„See oli minu tuba,” teatas ta süüdistavalt, „ja mul pole all nende jaoks üldsegi ruumi.” Raamatud süles, astus ta peaaegu riivates minust mööda, heitmata mulle pilkugi. „Kui süüa tahad, tule alla,” käsutas ta üle õla ning laskus puutaldade kobinal trepist alla. Ma ei tahtnud ja ei läinud. Tõstsin asjad kottidest välja ning paigutasin kuidagi ära. Alt kostis naise ja tüdruku hääli. Naine ütles talle midagi teravalt ja siis tulid sammud uuesti trepist üles. Seekord oli see ema. Tal olid linad käes ning ta asetas need kušetile.
„Ära pane seda meie Annat tähele,” ütles ta mulle, „pirtsutab natuke ja jätab järele. Ma panin sulle söögi sooja. Võtad siis teki ja padja kah kaasa.”
Läksin ja istusin veidi all nende seltsis ning sõin moepärast. Nende piirivalveohvitserist pereisa oli samuti koju jõudnud. Ta oli keskmist kasvu kuivetu range ilmega mees. Vormikuuel kandis ta kapteni paguneid ning ta lühikeseks pöetud tumedais juustes oli rohkesti halli. Ta näis oma naise kõrval märksa suletum.
„Harri hakkab meil miilitsaks,” sõnas Anna ema mind tutvustades lõbusalt, „saimegi linnale viimaks omainimesest korrahoidja. Ta on meie vene kooli direktori poeg.”
„Pole meid veel linnaks pühitsetud ja mis omainimene ta ikka on, kui tal siin kodugi pole?” parandas tütar teda teravalt.
