ja õde saatsid mind bussijaama. Kõik enda arvates vajalikud asjad mahutasin ära kahte spordikotti. Nagunii ei jäänud ma ju kauaks. Ross jäi samuti ema juurde. Hommikul käisin Harju rajooni siseasjade osakonnas, sain ametitunnistuse ja teenistusrelva. Oma tööst hakkan aru andmas käima sealsamas osakonnas. Ei, Tallinn ei lasknud mind lühikesekski ajaks päriselt lahti. Sellegipoolest olime üsna rusutud meeleolus. Ka põuane keskpäevaleitsak väsitas. Et end veidi ergutada, nagistasin õe kallal, kes oli emalt nurunud välja uue suvekleidi, liiga lühikese minu meelest. Ta tundus selles õudselt kondine ja lame. Aga suur vend polnud tema silmis enam mingi autoriteet. Ta kuulas mind, hele pea kergelt viltu, lutsides hajameelselt ja rahulolevalt jäätist. Samal ajal piidlesin silmanurgast tusaselt vaikivat ema. Temagi seljas jättis kleit tublisti soovida, kuigi ma tean, et ema armastas seda. Isa kinkis selle talle nende viimasel suvel. Nüüd olid nad mõlemad muutunud, roosad ja valged õied rohelisel põhjal olid luitunud ning riie pinguldus ümber tüsenenud vormitu keha. Ka ema hallisegused juuksed vajanuksid märksa enam hoolt ning rohked kortsud ja nõudlikkus meie ja oma õpilaste vastu olid muutnud tema näo liiga karmiks. Mu ema naeris harva ja aina rohkem sigines tema ilmesse mingit nukrat, endasse sulguvat üksindust. Olen sageli mõelnud, et selle kõige põhjuseks oli isa. Isa tähendas talle liiga palju, palju rohkem kui meile. Kui ma isa peale mõtlesin, tundsin alati pigem vimma.
Buss oli puupüsti täis ja kuumav leitsak pani higi jooksma. Rüsin oli kandnud minu külje alla kõhna, umbes viieteistaastase poisi. Ta kandis suurevõitu, vanemale mehele sobivat, hoolikalt pressitud halli ülikonda ja näis kõvasti muret tundvat oma viksitud kingade pärast, mida kõrval seisev suurem nooruk tolmuste lääpas sandaalidega üsna hoolimatult tallas. Poisi pead katsid tihedad roostepruunid juuksed ning oma tedretähnilise näo ja etteulatuvate hammastega meenutas ta kõvasti hamstrit. Tajusin hetkeks endal tema elavate siniste silmade uudishimutsevat pilku, siis koondas ta kogu oma tähelepanu eespool seisvale noorukesele kaunitarile, kusjuures poisi nägu omandas naljakasabitu kiindunud ilme. Tüdrukut tasuski vaadata. Kena peente joontega näoovaali ümbritsesid lopsakad, õlgadele langevad mustjaspruunid juuksed. Tõrges pea uhkelt püsti, pahandas ta vene keeles teda ümbritsevate poistega, kes ruumikitsikust ära kasutades end ta napis suvekleidis vormika keha vastu litsusid.
Ümbrus oli lohutu, lame halli tolmuga kaetud ja nigela rohuga maa hiigelkorstnate ja tehaste ümber. Oma idaosas on Tallinn lihtsalt eemaletõukav ― tehniseerunud hall keemiline surm paekalda peal. Tuultele vaatamata püsis siin pidevalt mingi hais, sama keemiasurma hais. Võib-olla tulenes see „rebasesabast”, mis siinse väävelhappetehase kateldest end pruunikana taevasse kobrutab. Aastat kolm tagasi pidin selle „rebasesaba” pärast peaaegu uppuma siiasamasse kiirtee äärsesse järve, muidu ilusasse järve, mida kalamehed kuidagi jätta ei taha. Kevadel läheb vesi siin ruttu soojaks. Kalamehed, ujujad, päevitajad on siin kuu aega varem platsis kui all linnas mere ääres. Käisin siin kevaditi minagi. Üle järve ja tagasi ujudes tuli kokku oma poolteist kilomeetrit. Mulle see istus. Mäletan, kui tookord pruun tihe vine väävelhappetehase poolt järve suunas venima hakkas, ei osanud ma midagi karta, ujusin rinnuli ja jälgisin seda, aeg-ajalt pead pöörates. See tuli põiki üle järve ning jõudis ühtlaselt laienedes varsti minuni. Helevalge päev minu kohal muutus korraga hämaraks. Ja siis hakkasin ma köhima. See oli piinav, sügaval rinnus kraapiv köha, mis ajas ujumisrütmi kohe sassi. Olin poolel teel keset järve ning järsku haaras mind paanika. Mulle tundus äkki, et ma ei jõuagi kaldale, lämbun enne ära. Pöörasin tagasi ja see oli minu elu kõige hullem ujumine. Eemal nägin ma mingit paati, keegi mees istus seal õngeritvade taga. Ma vehkisin käega tema poole ja hüüdsin talle, aga ta silmitses mind ükskõikselt. Tal oli käes mingi pudel ning aeg-ajalt tõstis ta seda suu juurde.
Keegi hingas mulle kuklasse õlle hapukat lehka ning naaldus raskelt minu selja vastu. Lükkasin teda tagasi ja vaatasin üle õla. See oli keskealine räpase välimusega mees, kuumusest ja õllest silmanähtavalt jommis. Ta irvitas mulle heatahtlikult vastu ja röhitses. Liigutasin surema kippuvat jalga ning püüdsin mõelda oma tulevase töö peale. Kas ma üldse sobisin selleks? Diplomeeritud miilitsaohvitser, seda küll, aga kas olin ma selleks siiski valmis? Major Nikitin Harju rajooni siseasjade osakonnast oli küll seda uskunud. „Sa oled seal üksi, aga esindad võimu ja eelkõige meie osakonda,” selgitas ta mulle oma kabinetis. „See, et siseministeerium on nüüd Moskva alt ära, on tegelikult väga halb, kontroll jääb viletsaks ja unustataksegi töötegemine. Inimene vajab alati kontrolli ja meie hakkame sind ka kontrollima. Kõik, mis teed ja mis seal juhtub, paned kirja.” Ta näitas mulle paberivirna oma laual ning viipas käega seinaäärsele riiulile tihedalt laotud kaustade suunas. „Sa hakkad saatma meile aruandeid, meie kontrollime neid, võrdleme näitajatega ja otsustame, töötad sa hästi või halvasti. Praegu aetakse kõvasti poliitikat, aga mis sellest kõigest tuleb, ei tea täpselt keegi. Aruannet aga tahab meilt igaüks.” Ta võttis laualt kausta, lehitses seda rahuloleval ilmel ning näitas mulle. „Näed, siin on meie rajooni näitajad, pole pahad, mis? Kui piirkonnad on eesrindlikud, on kogu rajoon eesrindlik. Ja kui sinu piirkond veab alt, siis rajoon, tähendab meie, teeme sulle säru.”
„Aga kui korda rikutakse rohkem, varastatakse ja tapetakse rohkem?” küsisin mina. See kõik tundus mulle naljakas ja ma arvasin, et too major Nikitin teeb minuga kui rohelisega lihtsalt nalja. Ta naerataski, aga nalja ei teinud, tajusin seda juba järgmiste sõnade ajal.
„Kui sul on seal liiga palju pahandusi,” sõnas ta, „siis on sinu kui piirkonnavoliniku püha kohus võtta abinõud tarvitusele, et need pahandused väheneksid. See on sinu töö, kullake. Sa saad selle eest ju palka, tervelt kakssada rubla kuus.” Ta pani kausta kokku ning koputas sõrmega selle kaanele. „Mulle meeldivad paberid,” sõnas ta leebelt, nagu midagi häbelikult üles tunnistades, „vaatad neid ja kohe tead, kas on tegemist intelligentse inimesega. Loll ei oska neid iialgi korralikult täita. Nii on lood jah, enam ei vehita revolvriga, praegu on intelligentsete inimeste aeg.”
Kui ma sealt ära tulin, mõtlesin järsku, kui erinevad on inimesed, kellega ma hakkan nüüd koos töötama. Ja enamik neist kontrollib minu tööd. Miks ma olin arvanud, et sama tööd tehes muutume sisemuseski samasteks või vaatame asjadele sama pilguga? Olin oma arvamuse miilitsast kujundanud nähtud filmide ja loetud krimkade mõjul. Nüüd siis võttis elu ise asjad käsile. Ja siis mõtlesin ma järsku isa peale. Aastaid polnud ta mulle õieti meeldegi tulnud. Kauakestnud solvumine oli tõmmanud piiri meie vahele ja laiendanud seda lõpuks unustuseks. Aga nüüd, sõites oma esimese töökoha poole, viis see tee mind ka isa juurde.
Buss möödus alevikku sisenedes kiriku eest, sõitis üle väikese silla ning keeras siis poeesisele platsile. Nagu ennist peale, trügiti nüüd sama innukalt bussist välja. Edasi sõitis buss siit poolsaarele kalurikülla, mille ühes otsas asus piirivalvekordon. Osa bussi pealt tulnud rahvast suundus üle tänava toidupoe poole. Kaupluse peal teisel korrusel oli juba tookord restoran nimega Meritäht. See paistis töötavat praegugi, läbi avatud akende kostis muusikat. Poisikestena siin tänaval seistes vahtisime sageli üles restorani akende poole. Elu seal taga tundus meile äärmiselt põnev. Aga praegu tuletas see mulle minu tühja kõhtu meelde. Olin söönud hommikul ainult kerge eine. Otsustasin osta poest mõned pirukad ja seejärel minna alevinõukogusse end tööle meldima. Üks spordikott käe otsas, teine üle õla, astusingi poe poole, surudes käe käigult jakitaskusse, kuhu olin piletit ostes torganud oma rahakoti. Tasku oli tühi. Toimunu tähendust veel mitte uskudes otsisin kähku läbi teisedki taskud. Siseosakonnas põuetaskusse topitud pass koos selle vahel oleva ametitunnistusega olid alles, aga rahakotti polnud kuskil, isegi mitte kummaski spordikotis. Kohmitsesin palavikuliselt oma kottide kallal, juba üleni higist leemendades. Murega koos valdas mind raev. Olin bussis paljaks röövitud. Mind, oma esimesele töökohale sõitvat miilitsaohvitseri, oli haneks võetud nagu viimast lolli. Keegi bussis sõitnuist, aga kes? Vaatasin eemalduvatele inimestele järele, osa neist oli kohe poeni jõudmas, teised läksid mööda tänavat edasi. Otse minu selja taga seisnud õllelehane mees astus kärmelt poodiminejate sabas. Ilmselt oli see vahkviha, mis mind kainelt mõtlemast takistas. Ma lihtsalt ruttasin talle järele. Üks auto tuli,
