rikkuda.” Ta vaatas jahedalt alla Rossi peale, kes nuuskis mõnuga tolmust asfalti ja Rossi šansid temaga sõbraks saada olid nüüdsest üsna küsitavad.
„Jah, me läheme minu isa juurde,” kordas ta, „neid kuradeid ei tohi lihtsalt karta ja varsti ei kardagi neid keegi.”
Aga me ei läinud kohe tema isa juurde. Esiteks muidugi Rossi pärast. Angelika pani ette, et viime peni koju ja lähme õhtul. Arutasime seda asja tänavakohvikus ning jõime läbisegi ohtralt õlut ja šampust. Hiljem võtsime veel kuskilt veini lisaks ning sõime hullul kombel jäätist. Kõik oli täna lubatud ning Rosski tegi selle meiega kaasa. Olime talle andestanud või vähemalt olin seda mina. Õhtuks olime mõlemad parajalt jommis ning Rosski vedas vaevu jalgu järele. Maandusime minu ema juures ja minu ema oligi see, kes viimaks otsustas ka meie eest.
„Sellisena ei lähe sa kuhugi,” ütles ta mulle. „Lähed homme, kui see käik ennast üldse tasub.”
Vaidlesime talle mõlemad vastu, aga andsime lõpuks järele, sest loomulikult oli tal jälle õigus. Kui ma Angelikat ära saatsin, kinnitas ta, et räägib isaga ikkagi selsamal õhtul.
„Papa on mul kõikvõimas ja ma pean talle tegema selle ainult küllalt tähtsaks,” sõnas ta. „Ja teengi, küll sa näed,” lubas ta kuraasikalt.
Tema maja asus päris südalinnas lühikesel vaiksel tänaval, mis algas otse linnavalitsuse hoone kõrvalt. Selle mõlemas otsas olid liiklust keelavad märgid. Kui me seisime lõpuks soliidse halli terrassiitkrohviga kaetud maja ees, nõudis Angelika veel kord bravuurikalt, et ma tuleksin otsemaid temaga kaasa. Mõte isaga kohe asjad korda ajada istus tal kõvasti peas.
„Tead mis me, Harri, teeme. Ütleme talle, et me täna abiellusime ja kõik …” Ta vakatas ning seisis minu ees, põrnitsedes pilguga asfalti jalgade ees. Niisiis oli temagi mõelnud sellele, mõelnud ja ütles nüüd välja. Ta nägi imetore välja sel hetkel. Õhtupäike läikles ruskelt tema seljale langevad tumedail juustel, põselohukestega armas madonnanägu väikse jonnaka lõuaga, ärevusest paokil maiad täidlased huuled ning rohekaskuldsed intrigandisilmad põlemas uuest ideest. Iga viimane kui toll selles punavalgemummulises suvekleidipakendis kehas näis nii kuratlikult ahvatlev, et ainult viimane tobu võis keelduda temaga minemast ta isa ette. Selles tema kutses oli mingi instinktiivne meeleheitlik soov midagi muuta, otsustada ja mitte edasi lükata. Kuid ma mõistsin seda täielikult alles hiljem. Ta ei tahtnud anda meile aega, sest aeg võib lahjendada tahet. Aga mina ainult suudlesin teda selle suve ahnusega ja … läksin tagasi. Lükkasime asja homse kaela. Jalutasin uuesti läbi linna ja mida edasi, seda närusemalt ennast tundsin. Võib-olla vältisin tema isa, et kaitsta mingit imelikku uhkust. Kuid pigem oli see nõrkus. Angelika on igaühele suur suutäis ja hiljem olen ma mõnikord mõelnud, et tookord ma vist kartsin teda üleliia.
Kui ma tagasi jõudsin, oli ema veel üleval. Ta istus köögis akna all ja vaatas välja. Nagu ma vist mainisin, elasime Järvel vana telliskivimaja neljandal korrusel ja meie kahetoalise korteri köögist oli näha eemal, teisel pool tänavat, eramajade aedade taga algav männimets. Kui mul spordituurid peal olid, käisin seal jooksmas ning emalegi meeldis seal jalutada. Aga teda seal nõnda üksi istumas nähes mõtlesin korraga, et ta igatseb meie vana kodu järele, võib-olla ka isa järele. Jäin seisma köögiuksel, ema pööras end ringi ja silmitses mind.
„Kui sa sinna tagasi lähed, Harri, näed sa ka teda,” ütles ta kõheldes, „te pole juba mitu aastat teineteist näinud.”
Angelika seal olles polnud ta öelnud isast sõnagi. Ja mulle tundus järsku, et ema tahabki, et ma sinna tagasi läheksin. Koos selle mõttega kobrutas minus üles viha. Ma ei kavatse mingil moel klaarida nende suhteid, ütlesin endale, ei lase end segada nende ellu ja tülidesse.
„Ma ei lähe sinna tagasi, mingil juhul ei lähe,” sõnasin toonil, mis pani ema kindlasti hämmelduma. Pöörasin ümber, läksin oma tuppa ja lõin ukse enda järel kinni.
Ma ei läinudki Angelika isaga rääkima, Angelika tegi seda ise. Isa oli olnud ettevaatlik, Angelika sõnade järgi lihtsalt arg. Kui te abiellute, oli ta öelnud, siis pole see mingi probleem ja kui ta veel õppima läheb, seda enam. Ennast harivat noort tulevast juristi ei jäeta hallitama kolkasse. Seega tegi Angelika isa kõik sõltuvaks minust endast ja muidugi ka oma tütrest. Tõeline diplomaatia, tark ja ettenägelik. Nii ma ütlesingi pahameelest turritavale Angelikale.
„Hästi, siis me lähme ja abiellumegi otsekohe.” Angelika oli täis vihast energiat. Me läksimegi järgmisel päeval perekonnaseisuaktide büroosse ja täitsime ankeedid. Järjekord oli hirmus pikk, esimesed vabad kohad alles oktoobris. Paistis, et terve Tallinn kavatseb abielluda.
„See on sellest suvest,” sosistas Angelika mulle itsitades kõrva, „nad peaksid järgmiseks aastaks sünnitusmaju juurde ehitama.” Tema pealekäimisel leiti meile lõpuks siiski koht ka eespool. Viieteistkümnes september kell kolm päeval. Kirjutasime endale üles. Kuulutasime sellest võidukalt oma vanematele ja sõpradele. Aga esimesest augustist pidin ma siiski tööle minema ja me otsustasime, et lähengi.
„Lööd seal kuu aega lulli,” arvas Angelika. „Las nad saavad selle viimase suutäie sinust.”
Kutsusin teda kaasa, kiitsin nagu jõudsin Kiiva mereäärset liivaranda ning ümberkaudseid männimetsi, aga Angelika pidi harjutama. „Meie konsis läheb väike punt Soome Sibeliuse Akadeemiasse külaliskontserdile,” selgitas ta. „Ma olengi klaveri sinu pärast täiesti unarusse jätnud, mis pianisti minust sel viisil lõpuks saab?”
Sellega tuli nõustuda. Viimase päeva enne minu ärasõitu veetsime Angelika isa tühjas suvilas Kaberneemes mere ääres. Ilm oli ilus. Käisime ujumas, aga ei mallanud kaua päevitada. Läksime majja ning seadsime end sisse suures kaminatoas. Angelika õngitses puhvetikapist välja pokaalid ja suure vermutipudeli ning me hakkasime pidutsema. Nägin enda ümber puhtust ja luksust. Kõikjal hoolikalt töödeldud lakitud puit. Lai trepp viis üles magamistubadesse. Massiivne kamin oli laotud tahutud maakividest, põrand kaetud väärisparketiga ning seinte ääres lösutasid kaks nahkdiivanit ja mõned tugitoolid.
Pea meeles, Harri, nii elavad tõelised inimesed, ütlesin endale.
„Sinu isa armastab igatahes laia joont,” märkisin ja ma polnud kindel, kas mu hääles ei kostnud peale trotsi ka kadedus. Valasin pokaalidesse veini ja viisin Angelikale, kes istus bikiinide väel, jalad enda alla tõmmatud, ühel diivanil. „Igatahes teile kolme peale isa ja emaga on see häärber sama paras kui tall sülekoerale,” jätkasin. „Kas sa ei leia, et taolises paradiisis elades võib töölisklassi eest võitleja kaotada sideme rahvaga?”
„Oeh, unusta ometi see proletaarne kadedus, mu kallis miilits.” Angelika hõõrus ennast nurrudes minu vastu, limpsides samal ajal osavasti veini. „Minu isa teeb lihtsalt oma tööd ja teeb seda hästi. Ta oskab juhtida inimesi ja nad armastavad emaga korraldada vastuvõtte, kuigi need on tihti väga igavad … oh, suudle mind, kallis.” Ta pani pokaali lauale ja asus tõsiselt minu kallale. Tundsin tema sõrmi libisemas oma püksikummi alla, aga see tema nimetatud proletaarne kadedus hoidis mind ikka veel tõrksa.
„Ärgu siis trügigu rahva keskele,” pomisesin.
„Nad ei trügigi, nad imetlevad kenasti teid eemalt …” Ta itsitas ning ta osavad klaverimängijasõrmed vallutasid aina uusi alasid. „Minagi armastan ruumi enda ümber, vihkan tunglemist ja higi ühistranspordis. Ja sinagi hakkad armastama häid asju, kui töötad end üles ja õpid tundma oma väärtust. Hea armastab ainult head …”
Tema käsi kinnitas end minu kukla taha ning ta tõmbas mind alla enda poole. „… Aga praegu armasta ainult mind, ole hull minu järele …”
