ei olnud hullumeelne mitte tema kujutlusvõime vaid hoopis elu – sinised juuksed ja Brimstone ja nii.
Zuzana ulatas vihiku Pavelile ja hakkas enda suure joonistusploki lehti keerama, et puhast lehte leida. „Huvitav, kes täna poseerima tuleb.”
„Arvatavasti Wiktor,” ütles Karou. „Ta pole meil ammu käinud.”
„Ma tean. Loodetavasti on ta hinge heitnud.”
„Zuzana!”
„Mida? Ta on kaheksa miljonit aastat vana. Võiksime selle jubeda kondikubu asemel sama hästi luukeret joonistada.”
Umbes tosin modelli, mehed ja naised läbisegi, kõikvõimaliku kehakujuga ja igas vanuses, ilmusid ükshaaval tunnist tundi nende ette. Modellid olid erinevad, tohutu suurest madam Svobodnikust, kelle ihu meenutas rohkem maastikku kui kellegi keha, haldjaliku herilasepihaga Eliskani, kes oli meessoost õpilaste lemmik. Muldvana Wiktor meeldis Zuzanale kõige vähem. Ta väitis, et näeb iga kord õudusunenägusid, kui seda meest joonistama peab.
„Ta näeb välja nagu lahtipakitud muumia.” Zuzana judises. „Ütle mulle palun, kas alasti vanamehe passimine on tõesti mõni viis päeva alustada?”
„Ikka parem kui vampiirirünnaku ohvriks sattuda,” vastas Karou.
Õigupoolest ei olnud temal Wiktori joonistamise vastu midagi. Esiteks oli too nii lühinägelik, et ei loonud õpilastega kunagi silmsidet ja see oli hea. Mis siis, et ta oli akte juba aastaid joonistanud, tema jaoks oli endiselt ebamugav visandada mõnda noortest meesmodellidest ning vaadata siis pärast tema peenise uurimist üles – aga uurida oli vaja, sest seda kohta ei saanud ju valgeks jätta – ning leida siis, et too vaatab talle vastu. Karou oli mitmel korral tundnud, kuidas ta põsed leegitsema löövad, ning oli siis oma molberti taga kössi tõmbunud.
Kuid tuli välja, et võrreldes tänase alandusega ei olnud need korrad midagi.
Ta teritas parasjagu žiletiga pliiatsit, kui Zuzana veidral lämbuval häälel pahvatas: „Issand jumal, Karou!”
Ning isegi enne ülesvaatamist teadis ta juba.
Paljastaks, oli ta öelnud. Oh, kui kaval. Karou tõstis pilgu pliiatsilt ja vaatas otsa Kazile, kes profesorka Fiala kõrval seisis. Poiss oli paljajalu ja hommikumantlis ning tema õlgadeni kuldsed kiharad, mis minuti eest olid tuulte sasida ja sädelevaid lumehelbeid täis, olid nüüd hobusesabaks kokku köidetud. Tema näojoontes segunesid suurepärasel kombel slaavi inglid ja pehme sensuaalsus: põsesarnad, mis oleksid võinud pärineda teemandilõikaja töölaualt ja huuled, mis tekitasid tahtmise neid puudutada, et katsuda, kas need on nagu samet. Mida nad Karou teadmiste kohaselt olid ka. Totakad huuled.
Ruumis sosistati. Uus modell, jeerum küll, imeilus…
Üks sosin kostis lõikavalt üle teiste: „Kas see pole mitte Karou kallim?”
Endine, tahtis ta nähvata. Täielikult endine.
„On vist jah. Vaata teda…”
Karou vaatas teda tõepoolest, oma arust läbitungimatult rahulikul ilmel. Ära punasta, andis ta endale käsu. Ära mitte mingil juhul punasta. Kaz vaatas talle vastu, põses naerulohk, silmad lõõgastunud ja lõbusad. Ning kui Kaz oli kindel, et on tabanud Karou pilgu, oli tal isegi nii palju jultumust, et talle silma teha.
Karou ümber tõusis itsituste puhang.
„Ahh, igavene vastik värdjas…” hingas Zuzana.
Kaz astus modellidele mõeldud poodiumile. Ta vallandas vöö ja vaatas Karoule otsa; libistas hommikumantli üle õlgade ja vaatas ikka Karoule otsa. Ning siis seisis Karou endine kallim terve klassi ees, kaunis kui südamelöök ning alasti kui Taavet. Ning tema rinnal, otse südame kohal, ilutses uus tätoveering.
See oli keerukalt maalitud K-täht.
Kostis veel rohkem itsitamist. Õpilased ei teadnud enam, keda vaadata, kas Karoud või Kazimiri ning heitsid neile kordamööda pilke ja ootasid draama puhkemist. „Vaikust!” käsutas profesorka Fiala vihaselt ja plaksutas käsi kuni naer summutati. Ning siis Karou punastas. Ta ei suutnud seda tagasi hoida. Kõigepealt hakkasid hõõguma rind ja kael ning siis nägu. Kaz hoidis oma pilku kogu aja temal ning põselohk süvenes rahulolust, kui ta Karou ärritust nägi.
„Minutised poosid palun, Kazimir,” ütles Fiala.
Kaz võttis esimese poosi. See oli hoogne, nagu minutised poosid olema peavadki – käänatud torso, pingul musklid, jäsemed väljasirutatud, et liikumist matkida. Nende soojendussketšide eesmärk oligi harjutada vaba käega liikumise paberile panemist ning Kaz kasutas ära võimaluse iseendaga eputada. Karoule tundus, et pliiatsisahinat eriti palju ei kosta. Kas teised tüdrukud klassis samuti vahivad? Sama totakalt kui tema?
Ta langetas pea, võttis terava pliiatsi kätte, mõeldes ise samal ajal ka pliiatsiteraviku teistele kasutusviisidele, mida ta hea meelega rakendanud oleks, ning hakkas visandiga pihta. Kiired kerged pliiatsitõmbed ja kõik joonistused samale paberilehele; ja kõik figuurid üksteise peal, justkui oleks ta tantsu illustreerinud.
Kaz liikus graatsiliselt. Ta vaatas piisavalt palju peeglisse ja teadis seega, kuidas oma keha kaudu mõjule pääseda. See oli tema instrument, oleks ta ise öelnud. Ühes häälega on keha näitleja instrument. Kuigi jah, Kaz oli laisk näitleja, just seetõttu ajaski ta läbi ainult tondituuride ja juhuslike ülesastumistega madalaeelarvelistes Fausti-lavastustes. Kuid kunstimodellina oli ta suurepärane ning Karou teadis seda väga hästi, sest oli teda palju kordi varemgi joonistanud.
Esimesest korrast peale, kui Karou nägi Kazi keha, ütleme siis nii, et paljastatuna, oli see meenutanud talle Michelangelot. Erinevalt teistest renessansiaegsetest kunstnikest, kes eelistasid kõhnu ja kurnatud modelle, eelistas Michelangelo jõudu, ta joonistas laiaõlgseid kiviraidureid ja kuidagi õnnestus tal kujutada neid ühel ajal nii kehaliste kui ka elegantsetena. Just selline Kaz oligi: kehaline ja elegantne.
Ja petturlik. Ja eneseimetleja. Ja ausalt öeldes üsna rumal.
„Karou!” Briti tüdruk Helen sosistas teravalt ja püüdis Karou tähelepanu köita. „Kas see on tema?”
Karou ei teinud temast väljagi. Ta joonistas ja tegi näo, et kõik on kõige paremas korras. Lihtsalt järjekordne koolipäev. Ning mis siis sellest, kui modellil on jultunud põselohuke ning ta keeldub pilku Karoult pööramast? Ta eiras seda nii kuis jaksas.
Kui kell helises, korjas Kaz rahulikult oma hõlsti üles ja pani selle selga. Karou lootis, et Kaz ei taipa, et tal on lubatud mööda stuudiot vabalt ringi liikuda. Jää sinna, kus sa oled, sundis Karou teda mõttes. Kuid seda Kaz ei teinud. Ta lonkis otsejoones Karou juurde.
„Tere, lollpea,” ütles Zuzana. „Oled sina alles meil tagasihoidlik.”
Sellele tähelepanu pööramata küsis Kaz hoopis Karou käest: „Kas mu uus tätokas meeldib sulle?”
Õpilased tõusid konte sirutama, kuid selle asemel, et tualetti suitsetama kaduda, jäid nad justkui juhuslikult kuuldekaugusele asjatama.
„Muidugi,” ütles Karou kergelt tasasel häälel. „K nagu Kazimir, eks ole?”
„Oled sina alles naljatilk. Sa tead väga hästi, mida see tähendab.”
„Noh,” võttis Karou mõtleja
