sel jobukakul hakkas?” küsis Zuzana.
„Pole aimugi,” ütles Karou ja vaatas oma joonistust. Paberil oli Kaz kogu oma kehalisuses ja elegantsis, ta nägi välja nii, justkui ootaks enda juurde saabuvat armukest. Sellest oleks võinud saada hea joonistus, kuid ta oli selle ära rikkunud. Joon oli tumenenud ja kaotanud kerguse ning lõpuks oli sest saanud kaootiline kritseldus Kazi… ebaolulise peenise kohal. Karou arutles endamisi, mida Brimstone temast nüüd arvaks. Brimstone noomis teda alati, kui Karou mõtlematult oma soove kasutas – hiljuti just selle eest, et ta oli Svetla kulmud üleöö paksenema soovinud, kuni need nägid välja nagu kaks karvast tõuku ja kasvasid tagasi kohe kui neid kitkuti.
„Naisi on palju vähema eest tuleriidal põletatud, Karou,” oli Brimstone öelnud.
Küll mul on vedanud, oli Karou mõelnud. Me ei ela keskajal.
4
Mürgiköök
Ülejäänud koolipäeva jooksul ei juhtunud midagi. Topelttund keemiat ja värvilabor, millele järgnes joonistamine edasijõudnutele ja lõuna, siis läks Zuzana nukuteatrisse ja Karou maalima, mõlemaid ootas ees kolm tundi stuudiot ja siis vabanesid nad mõlemad samasugusesse talvepimedusse, milles nad hommikul saabunud olid.
„Mürk?” küsis Zuzana, kui nad uksest välja astusid.
„Sa veel küsid?” vastas Karou. „Ma olen nälga suremas.”
Nad tõmbasid jäise tuule käes pead õlgade vahele ja hakkasid jõe poole rühkima.
Praha tänavad olid kui muinasjutt, mida on vaevalt puudutanud 21. sajand – või ka näiteks 20. või 19. See oli alkeemikute ja unistajate linn, mille keskaegseid munakive tallasid kord golemid, müstikud ja sissetungivad armeed. Kõrged hooned helkisid kuldset, karmiinpunast ja õrnsinist, olid kaunistatud rokokoolike kujukestega ja tanutatud kõik ühtmoodi punaste katustega. Baroksed võlvkatused olid pehmet iidse vase rohelist tooni ja gooti tornid valmis teibasse ajama langenud ingleid. Tuul tõi endaga mälestusi maagiast, revolutsioonidest, viiulitest ning munakivisillutisega tänavad looklesid kui ojakesed. Linnapätid kandsid Mozarti-aegseid parukaid ja kääksutasid tänavanurkadel kammermuusikat ning akendel rippusid marionetid ja muutsid kogu linna teatriks, kus nähtamatud nukunäitlejad sameteesriiete taga küürutavad.
Kõige kohal terendas mäe otsas kindlus, tornid teravad kui ogad. Öösiti oli see valgustatud ja suples tontlikus valguses ning tol õhtul rippus lumest tiine taevas madalal ja tänavalaternate ümber ilmusid looritaolised peegeldused.
Mööda Kuradi oja alla asus Mürgiköök, see oli koht, kuhu harva juhuslikult satuti. Tuli teada, et Mürgiköök asub just seal ning põigata igasuguse sildita kivist võlvide alt sisse müüriga ümbritsetud surnuaeda, sellest teispool võis näha tulekuma kohviku akendes.
Kahjuks ei pidanud turistid nüüd enam lootma ainult juhusele, et seda kohta avastada; Lonely Planeti viimane väljaanne oli selle paiga maailmale paljastanud.
Kunagi keskaegse abikloostri juurde kuulunud kirik põles maha ligikaudu kolmesaja aasta eest, kuid munkade elupaigad on endiselt püsti ning seal asub kõige veidram kohvik, mida ükskõik kust leida võite, see on pungil täis klassikalisi skulptuure, kes kõik kannavad omaniku Teise maailmasõja aegset maskikollektsiooni. Legendi järgi olevad keskajal kokk hulluks läinud ja terve abikloostri tõrretäie mürgitatud guljaššiga mõrvanud, sellest ka kohviku kuratlik nimi ja firmaroog, milleks on loomulikult guljašš. Võtke istet sametiga kaetud sohval ja toetage jalad kirstule. Kolbad baarileti taga võivad vabalt kuuluda mõrvatud munkadele…
Ning viimasel poolel aastal olid seljakotirändurid oma päid võlvi alt muudkui sisse pistnud, otsides killukest morbiidsest Prahast, millest postkaartidel kirjutada.
Kuid kui tüdrukud tol õhtul kohale jõudsid, oli seal vaikne. Nurgas tegi üks väljamaalastest paar pilti oma gaasimaske kandvatest lastest ja mõned mehed kössitasid baaris, kuid enamik laudu – mis olid tegelikult kirstud, ümbritsetud madalatest sametistest sohvadest – olid vabad. Igal pool olid Rooma skulptuurid, elusuurused jumalad ja nümfid, kel puudusid käed ja tiivad ning ruumi keskel seisis koopia Marcus Aureliuse ratsurkujust, mis pärit Kapitooliumi mäelt.
„Oh, väga hea, Katkutaud on vaba,” ütles Karou ja suundus kuju poole. Nii tohutu imperaator kui tema hobune kandsid mõlemad gaasimaske, nagu ka kõik teised kujud siin, ning just see kuju oli Karoule alati meelde tuletanud Ilmutusraamatu esimest ratsanikku, kuulsat Katkutaudi, kes külvab haigust helde käega külvab. Tüdrukute lemmiklaud asus tagapool, seal sai olla omaette kuid samal ajal oli olemas ülevaade tervest baarist – hobuse jalge vahelt – niisiis võisid nad näha, ega kedagi huvitavat sisse ei tulnud.
Nad panid töödemapid maha ja riputasid oma mantlid Marcus Aureliuse kivist sõrmeotste külge. Ühesilmne baariomanik tõstis leti taga käe ning nad lehvitasid vastu.
Tüdrukud olid siin käinud juba kaks ja pool aastat, sellest ajast saadik, kui nad olid viieteistkümnesed ja esimest aastat lütseumis. Karou oli alles Prahasse jõudnud ning ei tundnud siin kedagi. Tema tšehhi keel oli väga värske (omandatud soovi ja mitte õppimise kaudu; Karou kogus keeli ning just neid kinkis Brimstone talle alati sünnipäevaks) ning see maitses ikka veel veidralt, nagu mingi uus vürts.
Enne seda oli Karou käinud Inglismaal internaatkoolis ning kuigi ta valdas ka veatut briti inglise keelt, oli ta siiski jäänud ameerikaliku kõnepruugi juurde, mille oli omandanud lapsena, nii et ameeriklaseks tema klassikaaslased teda ka pidasid. Õigupoolest ei olnud tal mitte mingit rahvust. Tema dokumendid olid kõik võltsitud ja tema aktsendid, välja arvatud üks, nimelt emakeelne, mis aga ei kuulunud inimkeelte hulka, olid kõik puhas teesklus.
Zuzana oli tšehh, pärit Lõuna-Böömimaalt, kauni linnakese Český Krumlovi pikaaegsete traditsioonidega nukumeistrite perekonnast. Tema vanem vend oli šokeerinud tervet perekonda sellega, et oli astunud sõjaväkke, kuid Zuzanal olid nukud veres ja tema viis peretraditsiooni edasi. Samamoodi nagu Karou, ei tundnud ka tema koolis mitte kedagi, ning õnnekombel määrati nad esimese semestri alguses koos kohalikule algkoolile seinamaalingut tegema. See oli kaasa toonud nädalakese jagu õhtuid redelite otsas ning hiljem olid nad Mürgikööki läinud. Sealt oligi nende sõprus pärit ning kui seinamaaling valmis sai, oli baariomanik palganud nad kohviku tualettruumi luukeresid maalima. Tasuks oli ta määranud tasuta õhtusöögid kuu vältel, et nad ikka tagasi tuleksid, ning paar aastat hiljem käisid nad seal endiselt.
Nad tellisid mõlemad guljašši ja arutasid söömise kõrvale Kazi tempu, keemiaõpetaja ninakarvu – Zuzana väitel oleks neid võinud patsi punuda – ja uusi ideid selle semestri projektide jaoks. Peagi liikus jutt Praha marionetiteatri orkestri ilusale uuele viiulimängijale.
„Tal on pruut,” kurtis Zuzana.
„Mis mõttes? Kust sa tead?”
„Ta saadab pauside ajal kogu aeg sõnumeid.”
„Selle põhjal järeldad? Nõrk. Võib-olla võitleb ta salaja kuritegevusega ja saadab parasjagu õiglusjumalannale vihaleajavaid mõistatusi,” arvas Karou.
„Jajah. Nii see ongi kindlasti. Tänan sind.”
„No ma lihtsalt mõtlen, et võib olla ka teisi seletusi peale pruudi. Ning igal juhul, mis ajast sina häbelik oled? Räägi temaga juba!”
„Ja mida ma peaksin ütlema? Hästi viiuldad, ilus mees?”
„Nojah.”
Zuzana
