üle kaubeldes võis selguda, et ta räägib soravalt joruba keelt. Ükskord oli Kaz ta lahti riietanud ja leidnud tema saapast sinna peidetud noa. Samuti oli teda võimatu ehmatada ning muidugi need armid tema kõhul – kolm heledat augukest, mille olid võinud jätta ainult kuulid.
„Kes sa ometi oled?” küsis Kaz mõnikord võlutult ning Karou vastas alati mõtlikult: „Ma tõesti ei tea.”
Sest ega ta ei teadnudki.
Karou kribas nüüd kiiresti joonistada ega põigelnud häbelikult Kazi silmade eest kõrvale, vaid tema pilk käis üles ja alla modelli ja paberi vahet. Ta tahtis Kazi nägu näha.
Ta tahtis näha seda hetke, kui Kazi ilme muutub.
Alles siis, kui ta oli poosi paberile saanud, tõstis ta vasaku käe – paremaga edasi joonistades – oma kaelakee juurde. Ta võttis ühe helme pöidla ja nimetissõrme vahele ja hoidis seda seal.
Ning siis soovis ta ühe soovi.
See oli üks väga väike soov. Lõppude lõpuks ei olnud need helmed muud kui soovinöpsid. Nagu rahal, on ka soovidel oma nimiväärtus ning soovinöpsid ei olnud enamat, kui sendid. Või isegi nõrgemad kui sendid, sest erinevalt müntidest ei saa soove koguda. Sentidest saab kokku euro, kuid soovinöpsid on alati vaid soovinöpsid ning terve kaelakeetäis ei tähenda kunagi ühtegi suuremat soovi, vaid ainult hulka väikseid, peaaegu kasutuid soovikesi.
Soovikesi, nagu näiteks sügelus.
Karou soovis, et Kazil hakkaks sügelema ja helmes haihtus ta sõrmede vahelt. Kasutatud ja läinud. Karou ei olnud kunagi sügelust soovinud, nii et eesmärgiga kontrollida, kas see ikka töötab, alustas ta kehaosaga, mille sügamist Kaz ei häbeneks, nimelt küünarnukiga. Too nühkis rahumeeli küünarnukki vastu patja ja peaaegu ei muutnudki poosi. Karou naeratas endamisi ja joonistas edasi.
Mõne sekundi pärast võttis ta järgmise pärli sõrmede vahele ja soovis siis, et Kazil hakkaks sügelema nina. Järjekordne helmes kadus, kaelakee lühenes vaevumärgatavalt ja Kazi nägu tõmbles. Paari hetke vältel suutis ta end paigal hoida, kuid andis siis alla ja hõõrus käeseljaga kiiresti nina ning võttis siis poosi uuesti sisse. Poisi magamistoailme oli kadunud, ei saanud Karou tähele panemata jätta. Ta pidi omale huulde hammustama, et mitte veel laiemalt naeratada.
Oi, Kazimir, mõtles ta, sa ei oleks pidanud täna siia tulema. Sa oleksid tõesti pidanud sisse magama.
Järgmise kiheluse saatis ta oma kurja plaani järgides veidi varjatumasse kohta ja vaatas Kazile silma täpselt sel hetkel, kui soov kohale jõudis. Kazi kulm tõusis ootamatu sööstu peale. Karou kallutas veidi pead, justkui sooviks pärida: Kas midagi on lahti, kullake?
Seda sügelust avalikult kratsides vaigistada ei saa. Kaz tõmbus näost kahvatuks. Tema huuled liigahtasid, ta ei suutnud neid paigal hoida. Karou andis talle korraks puhkust ja joonistas edasi. Niipea, kui Kaz hakkas uuesti rahunema ja… pingest vabanema… alustas Karou uuesti ja pidi naeru kätte lämbuma, kui Kazi nägu jälle kaameks tõmbus.
Veel üks helmes kadus ta sõrmede vahelt.
Ning siis veel üks.
See, mõtles tüdruk, ei ole vaid tänase eest. See on kõige eest. Südamevalu eest, mis mõjus ikka veel iga kord nagu rusikahoop kõhtu, alati värskelt ja alati ootamatult; naerusui lausutud valede ja meenutuste eest, mida Karou kuidagi kustutada ei suutnud; häbi eest, mida ta tundis, kuna oli olnud nii naiivne.
Selle eest, et üksildus on hullem, kui talud seda pärast ajutist kergendust – see on hinge jaoks sama, kui riietuda uuesti märga ujumiskostüümi, nii külmalt niiske ja armetu.
Ning see, mõtles Karou ega naeratanud enam, on selle eest, mis on pöördumatu.
Tema süütuse eest.
Sellel esimesel korral, seljas ainult too must keep ja muud mitte midagi, oli ta tundnud end nii täiskasvanuna – nagu need tšehhitarid, kellega Kaz ja Josef tavaliselt ringi käisid, vinged slaavi kaunitarid nimedega nagu Svetla või Frantiska, kes nägid välja, nagu mitte miski ei üllataks neid iial ega ajaks naerma. Kas ta oli tõesti tahtnud olla samasugune kui nemad? Ta tegi näo, et nii see on, ta mängis tüdrukut – naist – kellel on ükskõik. Ta suhtus oma süütusesse kui lapsepõlve jäänukisse ning siis oligi see läinud.
Ta ei olnud oodanud, et ta kahetseb ning alguses ta seda ei teinudki. Asi ise polnud ei pettumust valmistav ega eriline; see oli, mis ta oli, uut moodi lähedus. Jagatud saladus.
Või nii ta vähemalt arvas.
„Sa oled kuidagi teistmoodi, Karou,” oli Kazi sõber öelnud järgmisel korral, kui nad kokku said. „Kas sa… õhetad kuidagi eriliselt?”
Kaz oli talle vopsu vastu õlga andnud, et ta vait jääks, tundudes ise samal ajal nii kohtlane kui ka ennast täis, ning Karou sai aru, et ta oli teistele rääkinud. Isegi tüdrukutele. Nende punased huuled kõverdusid teadvalt. Svetla – tüdruk, kes Kaziga oli, kui Karou neile hiljem peale sattus – ütles isegi silmagi pilgutamata midagi selle kohta, et keebid olevat taas moodi tulnud. Kaz oli natuke punastanud ja kõrvale vaadanud, ja see oli ka ainus märk, mis viitas, et ta teadis, et oli valesti käitunud.
Karou ei olnud isegi Zuzanale rääkinud, alguses seetõttu, et see oli ainult tema ja Kazi vaheline asi ning hiljem seepärast, et tal oli häbi. Ta ei olnud rääkinud mitte kellelegi, kuid Brimstone oli sel mõistatuslikul moel, nagu ta ikka asju teadis, ära arvanud ning oli kasutanud juhust pidada talle ühe oma harvadest loengutest.
See oli alles huvitav olnud.
Soovikaupmehe hääl oli nii sügav, et see kõlas peaaegu nagu hääle vari, tume heli, mis luuras veel kuuldaval oleva hääleregistri alumises otsas. „Ma ei tea kuigi palju elureegleid,” ütles tema, „aga ühte siiski. See on lihtne. Ära pane enda sisse mitte midagi ebavajalikku. Ei mürke ega kemikaale, vingu, suitsu ega alkoholi, teravaid esemeid, ebaolulisi nõelu – narkootikumide või tätoveeringute tarbeks – ega… ebaolulisi peeniseid ka mitte.”
„Ebaolulisi peeniseid?” oli Karou vastanud, vaatamata tema leinale meeldis talle see väljend väga. „Kas on olemas ka midagi sellist nagu oluline peenis?”
„Kui see oluline välja ilmub, küllap sa siis aru saad,” oli teine vastanud. „Lõpeta enda raiskamine, laps. Oota armastus ära.”
„Armastus.” Tema rõõm lahtus. Ta oli arvanud, et see ongi armastus.
„Küll see tuleb ning küllap sa selle ära tunned,” oli Brimstone lubanud ning Karou tahtis väga teda uskuda. Ta oli elanud juba sadu aastaid, kas pole nii? Karou ei olnud kunagi varem mõelnud Brimstone’ist ja armastusest – talle peale vaadates tundus, et see teda küll ei huvita – kuid ta lootis, et oma sajanditepikkuse elu jooksul oli Brimstone ehk tarkust kogunud ning et tal on ka Karou suhtes õigus.
Sest kõikidest asjadest maailmas igatses tema orvusüda kõige enam just nimelt armastust. Ning Kazi käest ta seda nüüd küll ei saanud.
Tema pliiats murdus praksatusega, nii kõvasti oli ta seda vastu joonistust surunud, ning samal hetkel sai vihasööstust kiire kogupauk sügelusi, mis tegid tema kaelakee oluliselt lühemaks ja ajasid Kazi ummisjalu modellipoodiumilt minema. Karou võttis kaelakee ära ja vaatas teda. Kaz oli juba uksel, hõlst käes, ta avas ukse ja sööstis välja, ikka veel alasti oma hädas minema saada ning leida koht, kus ta saaks oma alandavast piinast lahti.
Uks
