naeris ning Kaz surus hambad kokku. Nagu enamik tühiseid inimesi ei kannatanud ka tema narrimist. „Mina ei ole siin ainus tätoveeringuga, või mis, Karou?” küsis ta. Ta vaatas Zuzana poole: „Kas ta on sulle seda näidanud?”
Zuzana saatis Karou poole kahtlustava kulmukortsutuse.
„Ma ei tea, millisest sa räägid,” valetas Karou rahulikult. „Mul on palju tätokaid.” Oma sõnade kinnituseks ei näidanud ta ei sõnu „tõsi” ja „lugu” ega madu, mis ümber ta pahkluu rõngas oli, ega ka teisi varjatud kunstiteoseid. Selle asemel tõstis ta käed üles peopesad väljapool. Kummagi peopesa keskel oli sügavsinise tindiga maalitud silm, mis muutis tema käed hamsadeks, käekujulisteks Põhja-Aafrika päritolu iidseteks amulettideks, mis kaitsevad kurja silma vastu. Peopesatätokad on kurikuulsad selle poolest, et kuluvad ruttu, kuid Karou omadega nii ei olnud. Temal olid need silmad olnud sama kaua, kui ta mäletas; nii palju, kui tema nende päritolust teadis, oleks ta sama hästi võinud nendega ka sündida.
„Mitte need,” ütles Kaz. „Ma mõtlen seda Kazimiri, otse südame kohal.”
„Sellist mul küll ei ole.” Karou tegi üllatunud näo ja avas kampsuni paar ülemist nööpi. Selle all kandis ta veel särki, mille kaelust ta mõne sentimeetri võrra alla poole tõmbas ja näitas, et tema rinnal ei olnud mitte mingit tätoveeringut. Nahk oli seal valge kui piim.
Kaz pilgutas silmi. „Mida? Kuidas sa…?”
„Tule.” Zuzana krabas Karou käe ja tõmbas ta eemale. Nad tegid endale molbertite vahel teed, kõigi uudishimust põlevad pilgud neile pööratud.
„Karou, kas te läksite lahku?” sosistas Helen inglise keeles, kuid Zuzana sundis ta käskiva käeliigutusega vaikima ja vedas Karou stuudiost välja otsejoones tüdrukute tualettruumi. Seal küsis ta, kulm endiselt kortsus: „Mida kuradit?”
„Mis mõttes?”
„Mis mõttes? Sa praktiliselt välgutasid sellele tüübile oma rindu.”
„No kuule. Ma ei välgutanud midagi.”
„Mida iganes. Mida see veel tähendab – tätokas südame kohal?”
„Ma just näitasin sulle. Seal ei ole mitte midagi.” Ta ei pidanud vajalikuks lisada, et varem oli seal tõesti midagi olnud ja eelistas teeselda, et poleks kunagi midagi nii rumalat teinud. Pealegi ei oleks ta õigupoolest mitte kuidagi saanud selgitada, kuidas ta sellest asjast lahti sai.
„Olgu, hea küll. Selle idioodi nimi oma kehal on küll viimane, mida sul vaja on. Täiesti uskumatu! Kas ta tõesti arvab, et nii kui ta oma mehiste kehaosadega sinu nina all nagu kassi mänguasjadega vehib, lippad sa kohe tema juurde tagasi?”
„Muidugi arvab ta seda,” ütles Karou. „Selline on tema arusaam romantikast.”
„Sul ei pruugiks teha muud, kui öelda Fialale, et see tüüp jälitab sind, ning ta kupatatakse ukse taha.”
Karou oli selle peale mõelnud, kuid ta raputas pead. Kindla peale leiab ta mõne parema viisi, kuidas Kazi oma klassiruumist ja elust minema saada. Tema käsutuses on rohkem vahendeid kui teistel inimestel. Küll ta midagi välja mõtleb.
„Kuigi joonistada on seda poissi täitsa okei.” Zuzana astus peegli juurde ja heitis paar tumedat juuksesalku laubalt eemale. „Nii palju on temast vähemalt tolku.”
„Jep. Jube kahju, et ta selline kolossaalne värdjas on.”
„Üleni arulage rääkiv mööbel.”
„Kõndiv ja kõnelemisvõimeline prigu.”
„Prigu.” Zuzanna naeris. „See mulle meeldib.”
Karoule torkas pähe üks mõte ning üle tema näo väreles kerge nurjatu muie.
„Mida?” küsis seda nähes Zuzana.
„Ei midagi. Lähme parem tagasi.”
„Oled sa kindel? Sa ei pea seda tegema.”
Karou noogutas. „Mul ei ole midagi selle vastu.”
See oli küll kogu rõõm, mille Kaz oma tillukesest nunnust vembust saama pidi. Nüüd oli Karou kord. Stuudiosse tagasi kõndides puudutas ta oma mitmest keest koosnevat kaelaehet, mis oli tehtud Aafrika klaashelmestest. Või vähemalt nägid need välja nagu Aafrika klaas. Tegelikult olid need midagi enamat. Mitte just palju, aga siiski piisavalt selle jaoks, mis Karoul meeles mõlkus.
3
Prigu
Profesorka Fiala palus Kazi, et too võtaks ülejäänud ajaks kindla poosi ja poiss sättis end diivanile asendisse, mis ei olnud küll üleni nilbe, kuid igal juhul võrgutav, põlved veidi liiga kõrgele tõstetud ja magamistoanaeratus näol. Nüüd ei kihistanud enam keegi, kuid Karou tunnetas temperatuurimuutust atmosfääris, justkui oleks kõik klassis viibivad tüdrukud ja vähemalt üks poiss olnud sunnitud endale jahutuseks tuult lehvitama. Tema ise sellest mõjutatud ei olnud. Kui Kaz sel korral teda uniste silmalaugude alt piilus, vaatas Karou talle otse silma.
Ta hakkas joonistama ning tegi kõik, mis suutis, ise samal ajal mõeldes, et kõik klapib ju tegelikult väga hästi. Kuna nende suhe oli joonistamisest alanud, peaks see samamoodi ka lõppema.
Kui ta Kazi esimest korda nägi, oli too istunud Vurrubaaris kahe laua kaugusel. Tal olid ees kelmidele sobivad keerdus vuntsid, praegu näib, et sellest oleks võinud nii mõndagi järeldada, kuid lõppude lõpuks oli tegemist ju Vurrubaariga. Kõigil olid vuntsid, Karou oli nalja pärast ette pannud müügiautomaadist pärit Fu Manchu pikad vurrud. Hiljem samal õhtul oli ta mõlemad vuntsid oma joonistusvihikusse kleepinud, see oli vihik number üheksakümmend, ning nende järgi oli lihtne leida täpselt seda lehekülge, millal nende lugu Kaziga algas.
Kaz oli sõpradega õlut joonud ja Karou, kes ei suutnud oma silmi temalt pöörata, oli teda joonistanud. Ta joonistas kogu aeg, mitte ainult Brimstone’i ja teisi tegelasi oma salajasest elust, vaid ka olukordi ja inimesi tavamaailmast. Kütte ja tänavamuusikuid, nabani habemetes õigeusu kiriku preestreid ja juhuslikult kohatud ilusat poissi.
Tavaliselt sai ta seda teha segamatult, keegi ei saanud midagi aru, kuid sel korral märkas ilus poiss, et teda vaadatakse, ning naeratas kohemaid oma võltsvuntside taga ja tuli Karou juurde. Kui väga meelitatud ta tema sketšist oli olnud! Ta oli seda näidanud oma sõpradele, võtnud Karoul käest kinni, et too nendega ühineks, ning jäänudki sellest kinni hoidma, sõrmed Karou omadega ühte põimunud, isegi pärast seda, kui Karou oli tema lauda istunud. Selline see algus oli – Karou imetles Kazi ilu ja Kaz oli valmis seda näitama. Ning enam-vähem nii oli lugu ka jätkunud.
Muidugi ütles ka Kaz Karoule, et too on ilus, kogu aeg. Kui ta poleks ilus olnud, ei oleks Kaz temaga ilmselt üldse rääkima tulnudki. Kaz ei olnud just selline tüüp, kes sisemist ilu taga ajaks. Karou oli väga armas. Sile ja pikakoivaline, pikkade taevasiniste juuste ja tummfilmistaari silmadega, ta liikus nagu luuletus ja naeratas kui sfinks. Ta oli enamat kui lihtsalt kena, tema nägu oli värelevalt elus, silmad särasid ja hiilgasid alati ning tal oli komme linnu moodi pead kallutada, huuled kokku surutud ja mustad silmad tantsisklemas, ning see kõik jättis väga salapärase mulje.
Ning Karou oligi salapärane. Lähemat perekonda tal polnud, endast ta kunagi ei rääkinud ning ta oskas suurepäraselt küsimustest kõrvale põigelda – tema sõbrad ei teadnud
