mis tunne on olla lapse suurune.”
„Marionettnuku suurune,” ütles Karou, kes Zuzanale sugugi kaasa ei tundnud. Tema arvates oli Zuzana väiksus suurepärane, ta oli nagu tibatilluke haldjas, kes metsas vastu tuleb ja kelle tahaks taskusse pista. Kuigi Zuzana puhul oleks see haldjas nähtavasti märatsev ja hammustaks.
„Jajah, Zuzana, see võrratu inimmarionett. Vaadake vaid, kuidas ta tantsib.” Zuzana tegi kätega mõned veiderdavad nukulikud balletiliigutused.
Sellest sütitust saanuna ütles Karou: „Kuule! Seda sa peaksidki tegema. Valmistama ühe suure nukunäitleja ning sina oleksid marionett. Mõistad? Sa võiksid teha nii, et kui sa liigutad, siis see oleks nagu, no ma ei teagi, pahempidi nukuteater. Kas keegi on seda varem teinud? Sina oled nukk ja tantsid, nagu sind juhitaks nööridest, kuid tegelikult panevad sinu liigutused näitleja käed liikuma?”
Zuzana oli just leivatükki suhu tõstmas, kuid jäi siis paigale. Karou teadis sõbra unistavaks muutunud silmade järgi, et too katsub seda kõike endale silme ette manada. Zuzana sõnas: „See peaks olema üks väga suur nukk.”
„Mina võiksin meigi teha, väike marionett-baleriin.”
„Oled sa kindel, et tahad selle mulle anda? See oli sinu idee.”
„Mida, kas sa arvad, et mina hakkan ühte hiiglaslikku marionetti valmistama? See on sinu rida.”
„Okei, aitäh. Kas sa tead juba, mida sa ise tegema hakkad?”
Seda Karou ei teadnud. Eelmisel semestril, kui ta oli kostümeerimist võtnud, oli ta meisterdanud inglitiivad, mida sai rakmete abil selga kinnitada ja rihmade abil juhtida, nii et neid sai tõsta ja langetada. Täielikult laiali laotatuna oli nende siruulatus tervelt neli hunnitut meetrit. Ta oli need selga pannud, et Brimstone’ile näidata, kuid ei olnud tema juurde isegi jõudnud. Issa oli ta vestibüülis peatanud ja – õrn Issa! – tõepoolest tema peale sisisenud, kobrakael laienenud nii ägedalt, nagu Karou oli oma elus ainult paar korda varem näinud. „Ingel, kui jäle! Võta need ära! Oh, kallis laps, ma ei suuda sind sellisena vaadata.” See oli kõik väga kummaline. Nüüd rippusid tiivad Karou tillukeses korteris voodi kohal ja võtsid enda alla terve seina.
Sel semestril tuli tal leida idee maaliseeria jaoks, kuid seni ei olnud miski teda piisavalt sütitanud. Ta kaalus parasjagu erinevaid ideid ning kuulis siis uksekellukese helinat. Saabus paar meest ning Karou märkas varju nende kannul sisse sööstmas. Vari oli varese kujuga ja sama suur, kuid kaugeltki mitte nii maine.
See oli Kishmish.
Karou ajas end sirgu ja heitis kiire pilgu oma sõbrale. Zuzana kribas parasjagu nukuideid märkmikusse ja vaevalt vastas, kui Karou end vabandada palus. Karou läks tualettruumi ja vari järgnes talle, maadligi ja nähtamatu.
Brimstone’i sõnumitoojal olid varese keha ja nokk, kuid nahkhiire kilejad tiivad ja tema nilpsav keel oli kaheharuline. Ta nägi välja nagu mõne Hieronymus Bochi maali põgenik ning jalgadega hoidis ta kirja. Kui Karou selle enda kätte võttis, märkas ta, et Kishmishi teravad küünised olid paberisse augud teinud.
Ta voltis kirja lahti ja luges paari hetkega läbi teate, kus seisis ainult: Ülesanne, vajalik viivitamatu tegutsemine. Tule.
„Ta ei ütle kunagi palun,” tähendas ta Kishmishile.
Olend kallutas pea ühele küljele viltu nagu vares, justkui tahaks küsida: „Kas sa tuled siis?”
„Tulen, tulen,” ütles Karou. „Ma tulen ju alati.”
Hetk hiljem teatas ta Zuzanale: „Ma pean minema hakkama.”
„Mida?” vaatas Zuzana oma visandivihikult üles. „Aga magustoit.” See seisis seal samas kirstul – kaks õunastruudlit ja tee.
„Ahh, neetud,” ütles Karou. „Ma ei saa jääda. Mul on ülesanne.”
„Oh sind ja sinu ülesandeid. Mida sa siis nüüd nii äkki tegema pead?” Ta heitis pilgu Karou telefonile, mis vedeles kirstul, ning teadis väga hästi, et ühtegi telefonikõnet Karou saanud ei olnud.
„On mõned asjad,” ütles Karou ja Zuzana jättis teema sinnapaika, sest teadis juba varasemast, et talle ei selgitata midagi.
Karoul oli tegemist. Vahel kulus tal paar tundi, aga teinekord oli ta päevade kaupa kadunud ning tuli tagasi väsinud ja sagrisena, mõnikord kahvatu ja siis jälle päikesest põlenuna, või siis lonkavana või oli keegi teda hammustanud ning ükskord oli tal kohutav palavik, mis osutus malaariaks.
„Kust küll õnnestus sul see troopiline haigus üles korjata?” oli pärinud Zuzana ning Karou oli vastanud: „Ah, ma ei tea. Trammist vahest? Üks vana naine aevastas tõepoolest ükspäev mulle otse näkku.”
„No nii nüüd küll malaariat ei saa.”
„Ma tean. Kuigi see oli ikkagi väga vastik. Mõtlen, et äkki peaks rolleri hankima, et ei peaks enam trammiga sõitma.”
Ning sedamoodi jutuajamine lõppeski. Karouga sõber olemise juurde käis ka see, et tuli loobuda soovist teda läbinisti tunda. Nüüd Zuzana lihtsalt ohkas ja ütles: „Olgu. Mulle jääb siis kaks struudlit. Kui ma paksuks lähen, on see sinu süü,” ning Karou lahkus Mürgiköögist ja peaaegu-varese vari sööstis tema ees uksest välja.
5
Mujal
Kishmish tõusis õhku ja oli tiivalöögiga läinud. Karou vaatas pealt ja soovis, et võiks talle järgneda. Kui suur peaks olema see soov, mõtiskles ta, mis temal lennata laseks?
Ilmselt nii võimas, et tema sellele küll iial ligi ei pääse.
Brimstone ei olnud soovinöpsidega kitsi. Ta lasi Karoul oma kaelakeed tema täksitud ja helmestest triiki teetassidest uuendada nii sageli, kui too soovis, ning maksis talle sooritatud ülesannete eest pronksjaid klõbinaid. Need olid soovinöpsidest järgmised ning nendega sai rohkem teha – näiteks Svetla tõugukulmud ja Karou tätoveeringu eemaldamine ja sinised juuksed tulid sealt – kuid sellist soovi, millega tõeliselt võluda, polnud Karou kunagi enda käsutusse saanud. Seda ei pidanudki kunagi juhtuma, kui ta midagi sellist just välja ei teeni, ning ta teadis väga hästi, kuidas inimesed soove ära teenisid. Peamiselt tuli selleks jahtida, haudu röövida või keegi ära tappa.
Nojah, ning üks teine viis oli ka, üks teatud viis end ise sandistada, kuhu olid segatud traaditangid ja sügav pühendumus.
Miski polnud nii, nagu juturaamatutes. Mitte ükski nõid ei luuranud ristteel, vareseks moondatud ja valmis tasuma teekäijale, kes on valmis jagama oma leivatükki. Džinnid ei ilmunud lampidest ja kõnelevad kalad ei anunud oma elu eest. Kogu maailmas oli vaid üks paik, kust inimesed võisid soove saada ja see oli Brimstone’i poeke. Ning tasuda sai vaid ühte moodi. Ta ei tahtnud kulda ega mõistatusi ega lahkust ega ühtegi teist muinasjuttudest pärit mõttetust ning ei, hingi ei jahtinud ta samuti mitte. Temal oli vaja midagi palju kummalisemalt.
Tema tahtis hambaid.
Karou ületas Karli silla ja sõitis trammiga juudi kvartalisse, keskaegsesse getosse, mille asemele oli tihedasti kerkinud juugendstiilis kortermaju, kõik kaunid kui koogid. Karou pidi jõudma sissepääsu juurde ühe maja küljel. Lihtne metalluks nägi välja täiesti tavaline ning iseenesest tavaline see oligi. Kui see väljast lahti teha, tuli selle tagant nähtavale hallitanud pesuruum. Aga Karou ei avanud ust. Ta koputas
