rõngasse keeratud. „Tervitused, kullake.”
„Tervitused,” vastas Karou hellalt ja suudles Issat põsele. „Kas Kishmish jõudis tagasi?”
„Jõudis küll,” ütles Issa, „ning ta oli mu õlal kui jääpurikas. Tule sisse. Sinu linnas on kohutavalt külm.” Tema oli uksevalvur ning ta juhatas Karou sisse ja pani ukse tema järel kinni, nii et nad jäid kahekesi ruumi, mis ei olnud suurem kui kapp. Vestibüüli välimine uks pidi enne täielikult sulguma, kui sisemist ust sai avada, need olid kui turvauksed linnumajades, mis lindudel pageda ei lase. Ainult et praegusel juhul ei olnud tegemist lindudega.
„Kuidas sul päev möödus, armas laps?” Issa keha küljes oli ligi pool tosinat madu – neid vonkles ta käte ümber, roomas juustes ning üks oli end kerinud tema saleda piha ümber nagu kõhutantsija kett. Kõik, kes soovisid sisse pääseda, pidid nõustuma ühte neist kaela ümber kandma, enne kui sisemine uks avati – kõik peale Karou, see tähendab. Tema oli ainus inimene, kes võis ilma maokraeta siseneda. Teda usaldati. Lõpuks oli ta ju siin üles kasvanud.
„Oli alles päev,” ohkas Karou. „Sa ei usu elu sees, mida Kaz tegi. Ta ilmus modellina mu joonistustundi.”
Issa ei olnud Kazi loomulikult kohanud, kui ta teadis poissi samamoodi, nagu Kaz teda, nimelt Karou joonistusvihikutest. Erinevus seisnes selles, et kui Kaz arvas, et Issa ja tema ideaalsed rinnad olid Karou kujutlusvõime loodud erootiline väljamõeldis, teadis Issa, et Kaz on tõeline.
Tema, Twiga ja Yasri olid Karou joonistustest sama moodi sisse võetud kui Karou inimsõbrad, kuid hoopis teisel põhjusel. Neile meeldis näha tavalisi asju, näiteks vihmavarjude all kössitavaid turiste, rõdudel viibivaid kanu, lapsi pargis mängimas. Ning Issale meeldisid eriti aktid. Tema jaoks tähendas inimkuju – lihtne nagu see oli, teiste liikidega kokku põimimata – mööda lastud võimalust. Ta uuris Karoud alati tähelepanelikult ja tegi selliseid avaldusi, nagu „ma arvan, et hirvesarved sobiksid sulle, armas laps” või „Sinust saaks imelise mao” – just täpselt samamoodi, nagu inimesed soovitavad uut soengut või huulepulgatooni.
Nüüd kõverdusid Issa huuled raevus. „Kas ta tuli sinu kooli? See vastik rott! Kas sa joonistasid teda? Näita mulle.” Vihane või mitte, igatahes ei tahtnud ta ilma jääda võimalusest näha Kazi alasti.
Karou tõmbas ploki välja ja lõi selle lahti.
„Sa oled kõige parema osa ära sodinud,” ütles Issa süüdistavalt.
„Usu mind, seal ei ole midagi nii head.”
Issa itsitas pihku ning poeuks läks ragisedes lahti, et neid sisse lasta, ja Karou astus üle läve. Nagu alati, hakkas tal üleminekul korraks pea pööritama.
Ta ei viibinud enam Prahas.
Kuigi ta oli Brimstone’i poes elanud, ei saanud ta endiselt aru, kus see oli, ta teadis vaid, et on võimalik siseneda ustest kõikjal maailmas ja jõuda siia. Lapsena oli tal kombeks Brimstone’ilt pärida, kus see „siin” täpselt on, kuid selle peale vastati talle järsult: „Mujal.”
Brimstone’ile küsimused ei meeldinud.
Kus iganes see ka ei asunud, igatahes kujutas pood endast akendeta riiulisegadikku, mis nägi välja nagu mingi hambahaldja prügimägi – muidugi juhul, kui see hambahaldjas sahkerdab kõikide loomaliikide hammastega. Rästikukihvad, koerlaste silmahambad, soonilised elevandi purihambad, suured oranžid lõikehambad eksootilistelt džunglinärilistelt olid kõik kastidesse ja apteegikirstudesse kogutud, rippusid vanikutena konksude otsas ja olid topitud sadadesse purkidesse, mida võis raputada nagu rütmipille.
Lagi oli võlvitud nagu mõnes maa-aluses kabelis ja varjulisemates kohtades vudisid väikesed olevused, nende tillukesed küünised kivi kratsimas. Sarnaselt Kishmishiga koosnesid ka need tegelased erinevatest osadest: skorpion-hiired, geko-krabid, põrnikas-rotid. Torude niiskuses leidus härgkonna peaga tigusid ja pea kohal viskusid ööliblikatiivulised koolibrid vastu laternaid ja panid need vaskkettide krigisedes kõikuma.
Nurgas oli Twiga töö kohale kummardunud, kohmakas pikk kael hobuserauakujuliseks kaardunud. Ta puhastas hambaid, rõngastas neid kullaga ning ajas siis soolest niidi otsa. Kööginurgast kostis klirinat, see oli Yasri koht.
Ning eemal vasakul, tohutu suure tammepuust laua taga, istus Brimstone ise. Kishmish istus oma harilikul kohal isanda paremal sarvel ning laual olid laiali hambakandikud ja väikesed kalliskivilaekad. Brimstone oli parasjagu üht kaelakeed lükkimas ega vaadanud üles. „Karou,” ütles ta. „Ma arvan, et ma kirjutasin, et vajalik on viivitamatu tegutsemine.”
„Ja seepärast ma tulingi viivitamatult.”
„Sellest on möödas,” – ta vaatas oma taskukella – „nelikümmend minutit.”
„Ma olin linna teises otsas. Kui sa tahad, et ma kiiremini liiguksin, anna mulle tiivad ja me tuleme Kishmishiga võidu. Või anna mulle lihtsalt gavriil ja ma soovin endale ise tiivad.”
Gavriil oli järgmine soovide reas, sellest oleks kindlasti piisanud lennuvõime saamiseks. Endiselt oma töö kohale kummardunud Brimstone vastas: „Ma arvan, et lendav tüdruk ärataks sinu linnas kindlasti tähelepanu.”
„Seda annab kergesti lahendada,” ütles Karou. „Anna mulle kaks gavriili ja ma soovin end ka nähtamatuks.”
Brimstone vaatas üles. Tema silmad olid krokodilli omad, rohekalt kuldset tooni, vertikaalsete kitsaste pupillidega ning neis puudus lõbusus. Karou teadis väga hästi, et mingeid gavriile ta ei saa. Ta ei lootnudki seda, aga Brimstone’i etteheide oli olnud nii ebaõiglane. Kas ta ei olnud siis tulnud joostes, kohemaid, kui talle öeldi?
„Ning sinu kätte saaks gavriile ju usaldada küll, kas pole nii?” küsis Brimstone.
„Muidugi saaks. Mis küsimus see veel on?”
Ta tundis, kuidas teda takseeritakse, justkui oleks Brimstone mõttes läbi võtnud kõik soovid, mida Karou iial soovinud oli.
Sinised juuksed – frivoolne.
Vistrike kustutamine – tühine.
Tule kustutamine soovi abil, et ei peaks voodist välja ronima – laisk.
Brimstone sõnas: „Sinu kaelakee tundub üsna lühike. Kas sul oli täna palju tegemist?”
Karou tõstis kiiresti käe, et seda peita. Liiga hilja. „Miks sa pead alati kõike märkama?” Kahtlemata teadis see igavene tüüp mingil moel väga täpselt, mille peale ta need soovinöpsid kasutanud oli, ning lisas selle nimekirja oma peas:
Endisele kallimale tagumikusügeluse saatmine – kättemaksuhimuline.
„Küll sa võid olla väiklane, Karou.”
„Ta oli selle ära teeninud,” vastas Karou, unustades oma häbi. Nagu Zuzana oli öelnud, halva käitumise eest tuleb karistada. Ta lisas: „Ja veel, oma ostjatelt ei küsi sa kunagi, milleks nemad oma soove kasutavad ning ma olen kindel, et nemad teevad kindlasti hullemaid asju, kui ajavad kellegi sügelema.”
„Ma tahan, et sina toimiksid paremini kui nemad,” ütles Brimstone lihtsalt.
„Kas sa tahad öelda, et ma siis ei toimi?”
Hambamüüjad, kes poodi tulid, olid mõne erandiga kõige hullemad, keda inimkonnal pakkuda
