välja. Mänguväljakul istus mustas mantlis noormees, juuksed tuule käes lehvimas. Ilmad olid viimasel ajal kuivad ja ilusad olnud. Oli läinud jahedamaks, ainult värvilised lehed ja kuldne päike andsid edasi viimast soojust, mis sügisel pakkuda oli. Sidusin salli ümber kaela ja kiirustasin Sandri juurde.
Sander oli juba tõusnud ja jalutas mulle vastu. „Lähme sinna kohvikusse, mida me eelmine kord külastasime. Viimane kord jäi veidike lühikeseks,” ütles ta.
Noogutasin rahulolevalt. Usun, et ma oleksin nõustunud kõigega, mida ta välja pakkunuks. Olin täielikult tema maailma tõmmatud ega leidnud väljapääsu. Ei tahtnudki leida.
Käisime veel päris mitu korda pärast kooli teed joomas. Nii leidsime aega üksteisega tutvuda.
Ühel pärastlõunal istusime Mariga esimese korruse trepil, mis oli meile aastate jooksul armsaks kujunenud, ning sõime puhvetist ostetud singipirukaid. Mari toksas mind vastu õlga ning püüdis oma küsimuse läbi pirukat täis suu võimalikult selgelt välja hääldada: „Kas see Sander meeldib sulle?”
Vaatasin talle tühja näoga otsa, kuigi tegelikult halvasid ta sõnad mu keha. Hakkasin naerma ja pigistasin ta punnis põski kokku: „Loll oled või? Kuidas ta saaks mulle meeldida? Ta on selline naistemees …”
„Mh-mh, ma vaatan ka. Kogu aeg keerutab tüdrukute ümber, ja täitsa uskumatu, neile meeldib see! Nojaa, ega tal tegelikult ju väga viga pole. Aga näed ju küll, kuidas poisid teda jälgivad, kui ta jälle tüdrukutele mesijuttu ajab. Aga ometigi poisid austavad teda. Ainult Artur ütleb, et ta on täielik kehkenpüks ja et ta ei taha temaga tegemist teha.”
Suunasin pilgu maha. Ma polnud tükk aega jälginud, mis klassipildis toimub. Olin tihti raamatutesse süvenenud või naersin Mari ja poistega mingite rumaluste üle. Vahel isegi uudistasin silmanurgast, mida Sander teeb.
Mari uudishimu ei vaibunud ka aja möödudes. Tema ja poisid muutusid kahtlustavaks ning küsisid Sandrit silmates, kas me oleme otsustanud leivad ühte kappi panna. Hakkasin naerma ja ütlesin, et unistagu edasi. Oli võimatu, et meist paar saab. Sellest hoolimata tajusin, et mu huvi Sandri vastu oli kasvanud suuremaks.
Oktoobrikuu möödus vaikselt ja meeldivalt. Olin sügist alati armastanud. Kõik oli värviline ning näis rahumeelne. Vaikus kestis pikka aega, kuid selle vaikuse sees õppisin ma palju uut tundma ja märkasin asju, mida varem polnud märganud. Mõtlesin, mis oli mind niiviisi pisidetailidele tähelepanu pöörama pannud. Kui jõudsin selgusele lähemale, otsustasin, et ei ole veel aeg endale tõde tunnistada.
Uskumatu, kui kiiresti möödus esimene kooliveerand! Veel uskumatum oli see, et juba oli kätte jõudnud sügisvaheaeg. Nagu igal eelneval aastal, ei olnud mul aimugi, mida vaheajaga korda saata. Väljas oli külm ning kodus ei olnud kedagi. Otsustasin, et lähen nädalavahetusel raamatukokku ja laenan sealt omale lugemist, et terve nädal diivanil lesida ja end headesse raamatutesse unustada.
Viimane koolipäev oli veider. Juku rääkis mulle, et Mari ja Artur olid käima hakanud. Olin pisut solvunud, et Mari mulle midagi Arturist rääkinud ei olnud, kuigi mind pommitas kogu aeg oma meeldimise-küsimustega.
Minul ei olnud mõttessegi tulnud küsida, kas talle meeldib keegi, eriti veel Artur. See tabas mind nagu välk selgest taevast. Samas ei saanud ma seda Marile pahaks panna, sest ka mina hoidsin huvi Sandri vastu tema eest saladuses. Kaalusin võimalusi, mis saab meie pisikesest sõpruspundist. Otsustasime Jukuga, et laseme asjadel lihtsalt omasoodu areneda, ent teadsime, et miski ei jää enam endiseks.
Loivasin tusaselt kodu poole. Olin oma keemiahinde teada saanud. Mitte midagi paljutõotavat. Tõdesin, et minust keemikut ei saa. Lubasin endale, et pühendan end vaheaja jooksul raamatutele, mis viivad mind pimedast oktoobrikuu lõpust ja masendavatest hinnetest kaugele eemale. Ei saanuks öelda, et olin hirmus õpilane. Lihtsalt mõne asja peale ei olnud mul kohe üldse mitte taipu. Lohutasin end alati mõttega, et geeniused ei saakski silma paista, kui kõik oleksid ühtviisi targad.
Laupäeval magasin kaua. Üle pika aja olid mõlemad vanemad korraga kodus. Kumbki elas oma elu ja meie tühja korterisse tulid nad vaid selleks, et näidata, et nad on kusagil olemas. Või rääkida üksteisele, kui õnnelikud nad oma uute kaaslastega on.
Ma ei tea, kas nende kohalolek tekitas minus ebameeldivustunnet või rahulolu. Küllap pisut mõlemat. Olin rõõmus, et ei pidanud üksi olema, aga mind muserdas mõte, et meie korter oli täis külmust ja tundetust. Selles kodus ei olnud armastust. Kas seda saigi koduks nimetada?
Ema ja isa veetsid kogu laupäeva meil. Nad istusid köögilaua taga ning rääkisid kohvitassi kõrval oma hiljutistest tegemistest, et teineteisele oma elust kiire ülevaade anda.
Jäin sellest ilma, aga ei tundnud puudust ka. Jalutasin rahulikult suure mõisahoone poole, kus asus uhke raamatukogu. Kui ma uksest sisse astusin ja filosoofiaosakonda läksin, kohtasin oma klassijuhatajat, kes rääkis mulle pikalt ja laialt sellest, kui tore on näha, et mõnigi tema õpilastest vabal ajal raamatukogu külastab. Kuulasin viisakalt ta jutu ära ning naeratasin, kibeledes raamaturiiulite vahele. Mõtlesin, et mees on küll vana, kuid särtsu jätkub tal üleliiagi.
Kui õpetaja mu lõpuks üksi jättis, otsisin riiulitelt paar raamatut ja läksin alumisele korrusele neid sirvima. Leidsin palju huvitavaid teooriaid elu mõtte kohta. Olin siiamaani lihtsalt vooluga kaasa läinud. Mul polnud mingisugust eesmärki ega kindlat tahet. Olin alati imetlenud inimesi, kellel olid selged sihid, kes teadsid midagi tahta ja teistelt oodata. Mulle meeldisid kindlameelsed inimesed. Inimesed, kes olid minu vastandid.
Lehitsesin paksu raamatut ning otsisin pealkirja, mis klappinuks mu tunnete või mõtetega. Ei midagi. Lõpuks ei pööranudki ma enam loetu sisule mingit tähelepanu. Mõistsin, et olin raamatu peatükk peatüki haaval läbi lehitsenud, kuid näinud selles üksnes seosetuid sõnu. Ohkasin sügavalt ja tõstsin pilgu räsitud lehekülgedelt. Mu silmad peatusid mustal mantlil, mida kandis pikk tumedajuukseline poiss.
Kui nägin Sandrit enda poole suundumas, lõin silmad kiiresti raamatule. Ta möödus minust helitult. Ohkasin tasakesi ja sättisin end tagasi mugavasse asendisse. Korraga kuulsin oma selja tagant madalat häält.
„Kas sa püüdsid just praegu mind ignoreerida?”
Mu süda peksles meeletult ja mul polnud aimugi, mida ma oleksin pidanud talle vastama. Sander istus mu kõrvale. Ta ei teinud sellest väljagi, et olin talle vastuse võlgu jäänud, vaid tõmbas rahulikult raamatu mu nina alt enda ette ja hakkas seda lehitsema. Mõtlesin, et ta on unustanud, et ma ta kõrval istun, ja vaatasin talle küsivalt otsa. Tema vaatas enesekindlalt vastu.
„Sa isegi ohkasid kergendatult,” ütles ta tõsiselt, andes märku, et mul pole õigust ühegi küsimuse esitamiseks.
Aga mind tabas küsimuste tulv. Milline oli Sander olnud enne? Mida plaanib tema oma tulevikuga teha? Kas ta teab, mida ta tahab? Ma ei lugenud temast midagi välja. Ma ei olnud ju isegi üritanud temalt midagi teada saada.
„Ära hinda raamatut kaante järgi.”
„Kuidas?” küsis Sander, saamata aru, millest ma räägin.
Naeratasin talle ja palusin, et ta edasi loeks. Sander vaatas mulle kahtlevalt otsa, kuid tegi, nagu ütlesin. Muigasin omaette ja mõtlesin, et sügisvaheaeg on hea. Et saan vabast ajast raamatukogus käia ja kokku juhtuda inimestega, keda ma kõige enam näha tahan.
Korraga pani Sander raamatu pauguga kinni. Ehmusin. Ta vaatas kella ja küsis, kas ma söönud olen. Olin vanemate vältimiseks kodust tühja kõhuga lahkunud.
Läksime raamatukogu keldrikorrusele sööma.
