rikub tee maitse ära,” ütlesin nukrameelset õhkkonda lõhkudes.
„Jah, mu isa ütleb seda kogu aeg, aga minu meelest toob natuke suhkrut just maitse esile,” naeris ta, pilk minule pööratud. „Sulle meeldiks mu isa. Ta on pisut sinusarnane. Esmapilgul tundub vaikne ja asjalik, lähemalt tutvudes saad aga aru, et tegemist on kohmaka ja hajameelse inimesega. Järgmine kord pean vist sinu enda poole kutsuma.”
Ma ei tahtnud, et ta mind enda juurde kutsuks. Ma ei tahtnud, et ta rikuks ära selle, mis meil parasjagu oli. Mis meil oli? Kas me olime sõbrad? Hakkasin teetassi taga välja mõtlema igasugu põhjuseid ja ettekäändeid, miks ma ei peaks teda külastama. Siiski ei jõudnud ükski neist temani, sest sügaval sisimas soovisin ma end Sandriga tugevamini siduda. Ma ei tahtnud olla lihtsalt tavaline klassiõde, kellega külmal sügisõhtul teed juua. Tahtsin olla midagi enamat.
Sel hetkel taipasin, kui paljut ma ihkasin, aga need soovid pidid jääma vaid minu südamesse, mitte lekkima välismaailma.
„Ma peaksin varsti minema hakkama,” sõnas Sander. „Kell on juba palju ka. Küllap su vanemad tulevad varsti koju. Ebaviisakas on nii kauaks siia jääda.”
„Luba, ma eiran tõsiasja, et sa väidad juba mitmendat korda, et mu vanemad tulevad koju. Kui ma ütlen sulle, et nad ei tule koju, siis nad ei tule koju. Miks sa ei kuula, mida ma sulle räägin? Ma võin ju olla hajameelne ja kohmakas, nagu sa ütlesid, aga ma tean, mida ma räägin. Ma teen võisaiu, lähme vaatame filmi.”
Sander oli vait ega vaielnud mulle vastu. Läksime elutuppa ja hakkasime rumalat komöödiat vaatama. Kumbki meist lesis ühes diivani otsas. Ja enne kui arugi sain, olin unne vajunud.
Kui ärkasin, oli mulle tekk peale tõmmatud. Telekas oli kinni pandud ja sööginõud laualt koristatud. Kuulsin, kuidas keegi köögis askeldas. Läksin vaatama. Sander pesi nõusid, kuivatas neid ja pani kappi. Nii veider oli näha kedagi võõrast oma kodus tegutsemas. Tundsin, kuidas teise inimese kohalolek muutis selle suure ja tühja ruumi korraga nii täidetuks ja koduseks.
„Hei,” ütlesin unisel häälel.
„Sa jäid magama. Panin sulle teki peale. Mõtlesin, et pesen nõud puhtaks ja lähen koju.”
„Mis kell on?”
„Hakkab üksteist saama.”
„Hm…” Ega kellaaeg mulle tegelikult korda läinudki. Mul oli hea meel, et Sander oli nii palju oma aega minule pühendanud. Mulle meeldis, et ta oli sel hetkel veel alles, kui ma ärkasin. Kodu ei olnud kaua nii soe olnud.
Sander oli üpriski pikk ja hea kehaehitusega. Tema sassis juuksed langesid tihtipeale silmadele ja need tuka all peituvad silmad võisid inimesed jäägitult ära võluda. Kuid see polnud see, mille kütkesse mina langenud olin. Mõtlesin, millal olin ma hakanud Sandrit teise pilguga vaatama. Millal see oli? Olin kindel, et alguses olin ma kartnud temaga vestelda. Olin kartnud isegi silmsidet.
„Kas ma tohin sind kallistada?” küsisin kõhklematult. Astusin midagi mõtlemata lähemale ja embasin teda. „Tead, kui hea, kui keegi teine veel siin on. Ma lähen nüüd magama tagasi. Jõua ilusasti koju! Head ööd!”
Kui Sander poleks mulle juhtunut hommikul meenutanud, ei oleks ma seda mäletanud. Ta naeris päris korralikult ja mina otse loomulikult punastasin. See aga andis talle veelgi rohkem põhjust mu üle nalja heita.
V
Mõnikord mõtlesin, kuidas see sai juhtuda. Et mina võisin nii lihtsalt armuda. Ja see oligi toimunud märkamatult. Ausalt öeldes nõudis üpriski palju julgust, et seda endale tunnistada. Mõnikord tahtsin ma seda nii väga teistega jagada, samas teadsin, et ei tohi seda teha. Need tunded tundusid valed. Sellegipoolest lubasin endale vahetevahel sosistada, et olen armunud. Kuid see näis kiirustatud ja ma ei tahtnud lõhkuda seda õrnukest pinda, mille peal ma veel püsisin.
November oli vihmane. Külm ja vihmane. Vahepeal haaras mind kohutav ängistus. Ja tihtipeale oli tunne, et miski pitsitab mu rinda. Kuigi mul polnud selleks õigust, tundsin, kuidas tuhat nõela mu südant torkis, kui nägin Sandrit teistele tüdrukutele naeratamas. See oli minust liiga isekas, kuid ihkasin meeleheitlikult, et Sander tõstaks mind teistest kõrgemale. Seda oli liiga palju palutud. Ja nii ma olingi terve külma novembrikuu oma valuga kahekesi.
Novembri lõpus hakkas lund sadama. Ühel vaiksel hommikul oli maas kerge härmatis. Koolipäevad venisid, aga mul ei olnud igav, sest silmanurgast piilusin ma alati Sandrit. Mõistsin, et olin selle õppeaasta jooksul kasvanud oma sõpradest lahku. Ma ei suhelnud teistega enam nii palju kui varem. Sander oli mu mõistuse ja meeled segi löönud. Ükskõik mida ta oleks palunud mul teha, oleksin seda endale aru andmatagi teinud. Ma ei oleks hetkegi kahelnud.
Otsustasin, et jätan viimastesse tundidesse minemata. Õues oli üsna paks lumi ja see oli täiesti rikkumata. Minu kõrvu ei kostnud ainsatki häirivat heli. Kogu kooliümbrus oli vaikne ning tasapisi hakkas päev hämarduma. Lume alla mattunud muruplats oli jalajälgedest puhas.
„Kui ma nüüd sinna astun, on minu jäljed esimesed,” mõtlesin endamisi. Võisin olla vähemalt kordki milleski esimene. Päris esimene.
Astusin ettevaatlikult lumele. Selle krudin jalge all oli ainus heli, mida kuulsin. See kõlas hästi. Astumine värskele krudisevale lumele. Viskasin end selili ja naeratasin allasadavatele helvestele. Vaatasin nii kõrgele, kui silmad küündisid. Taevas oli hall ning lumehelbed langesid aeglaselt ja õrnalt mu näole ning juustele, sulades minuga üheks.
Sulgesin silmad vaid hetkeks, kuid juba oli keegi mu kohale kummardunud. See oli Sander. Naeratasin talle. Mu silmad olid täis nukrust ja sügavaid tundeid, mida tema ei suutnud neist välja lugeda ega mina sõnadesse panna. See oli valus. Hakkasin tasapisi mõistma valu tegelikku tähendust.
Sander astus paar sammu edasi ning viskas end minu kõrvale pikali. Ta võttis mul käest kinni.
„Miks sa tundides ei ole? Pisut naljakas on seda küsida, kui ma ise samamoodi teen,” naeris ta ning lisas tõsisemaks muutudes: „Sa oled viimasel ajal kuidagi nukker. Sa ei räägi ka, milles asi on. Tahaksin sind aidata, aga mulle tundub vahepeal, et sa hoiad minust teadlikult eemale.”
Tahtsin talt küsida, kas ta arvas, et mina olen selles süüdi. Pigem kuulus süü temale, et ta nii vabalt igale tüdrukule naeratas ja kõiki ühtemoodi kohtles. Teadsin, et see ei olnud tõsi ja viga oli täielikult minus. Mina olin see, kes vaatas teda uue pilguga. Kusagilt kaugelt. Ja tema ei teinud märkamagi, et ma teda jälgin.
„Kõik on korras,” valetasin. „Ja kindlasti ei hoia ma sust meelega eemale. Lihtsalt … nii on juhtunud.”
Sander kuulas huviga, lugedes sõnu mu huulilt, aga mina vaatasin kõrvale. Ma ei suutnud talle näkku valetada. Ta ajas end jalule ja ulatas mulle käe. Tõusin samuti püsti. Sander pühkis mu lumest puhtaks ja kallistas mind kohmetult.
„Kui miski sind häirib, võid mulle rääkida.”
Püüdsin end tagasi maa peale suunata, aga mu süda ihkas koormast lahti saada. Pidin talle seda ütlema.
„Tead, ma … sa … vist …”
„Sain juba varem aru. Sa ei paista mulle tüdrukuna, kes kutsuks kellegi tundmatu endale külla või läheks midagi küsimata peaaegu võõra poisiga kaasa,” ütles Sander.
Ja rohkem ei midagi. Ta ei rääkinud, mida tema tunneb. Olin saanud talle oma südant puistata, aga sellest ei
