meile koolis meeldib. Viimase küsimuse peale vastas Sander: „Mis mulle koolis meeldib? Koolis meeldib mulle Mai.” Ta naeratas soojalt.
Kaalusin juba tõsiselt varianti, et Sander tahab sihilikult mu südame seiskuma panna. Iga kord, kui ta naeratas ainult minule või ütles mu nime, jättis see lööke vahele.
Muidugi olin ma tema sõnu kuuldes rõõmus. Otse loomulikult olin, kuid peitsin oma erutust viimase kartulitükikesega, mille endale suhu pistsin.
„Oh mind küll!” mõtlesin, ja tegin Sandrile ettepaneku, et võiks nüüd mõned raamatud laenata. Jutt läks igapäevastele igavatele teemadele tagasi.
Koju jõudes jäin vanematega vestlema. Minule oli see justkui ülekuulamine. Mõistsin, et üksteise kallal näägutamine on lõppenud ning mina olen järgmine ohver. Istusin piinapinki. Kui nad hinneteraamatut vaadates küsisid, miks ma puudunud olin, vastasin, et jäin haigeks. Kui oleksin maininud, et samal päeval oli ka isa kodus olnud, oleksid vanemad suure sõnasõja maha pidanud. Pidasin õigemaks vait olla ja lasta neil omavahel edasi rääkida. Nendest lausa õhkus ükskõiksust, nii et otsustasin oma nelja seina vahele tõmbuda.
„Ma lähen nüüd oma tuppa,” sõnasin ning sulgusin enda maailma, kus kõik oli minu. Ainult minu ja ei kellegi teise. Sel hetkel tundsin, kui väga ma ihkasin midagi omada. Või hoopis kedagi.
Kui ma igapäevaellu tagasi pöördusin, oli esmaspäev. Istusin hetkeks voodiservale. Tuppa paistsid vaid tuhmid kollased tänavatuled ning akna vahelt tuli külma õhku. Ohkasin raskelt. Uni oli veel silmas. Kui ma nii voodil istusin ja välismaailma oma peidikust piidlesin, tundsin kohutavat igatsust inimese järele, kes minuga pahandaks, kui ma sisse magan. Ma ei olnud saanud endale juba aastaid sissemagamist lubada. Naljakas, kui vähe on rahuloluks vaja.
Tahtsin maailmalt nii palju asju küsida. Sügav uni ja palju raamatuid olid minusse süstinud nii palju uudishimu ja jätnud lahtiseid otsi. Igatsesin leida vastuseid ühele ja teisele küsimusele, kuid kõige enam piinas mind mõte Sandrist. Mul olnuks ka temalt palju küsida. Võisin küll olla möödunud nädala oma pisikeses maailmas elanud, kuid selles maailmas oli tekkinud ruumi ka Sandrile.
Tundus veider, et ta oli niivõrd lühikese ajaga minusse sügava jälje jätnud. Ta polnud mulle mitte keegi. Isegi mitte sõber, aga ometi paelus ta mind võimsalt. Temas peitus tundmatus. Alati oli avastamisrõõmu. Ta muutis kõik olukorrad nii ebatavaliseks ja mänguliseks. Tahtsin ka tema maailmast osa saada, ehk koguni ise selle osakeseks muutuda, kuigi mina olin kõige tavalisem inimene üldse. Sandri maailmas ei olnud mulle kohta, seega pidin endale ise sinna tee rajama.
IV
Vihma sadas. „Jälle,” mõtlesin ma. Ei, mul ei olnud saju vastu midagi. Tõmbasin musta mantli selga ja mütsi pähe. Võtsin nagist oma erkpunase vihmavarju ja astusin tänavale. Hingasin sisse vihma lõhna, mis oli hoopiski teistsugune kui suvel. Mitte nii värske, kuid samamoodi joovastav. Tundsin, kuidas elu minusse voolas.
Tõmbasin vihmavarju kinni. See tilkus külmast veest. Raputasin seda paar korda. Pritsmed langesid koolikaaslaste peale. Möödujate nägudel väljendus pahameel. Püüdsin oma käitumist naeratusega heastada, kuid see ei paistnud kedagi huvitavat.
„Kena hommik tõesti!” mõtlesin endamisi. Viskasin mantli nagisse ja riputasin punase vihmavarju sinnasamma. Loivasin emotsioonitult teisele korrusele ja istusin aknalauale. Toetasin pea vastu seina ja vaatasin välja.
Hommikud olid pimedad ja tekitasid minus kerge tühjustunde. Akna taga valitses ilma külm vihm, mis peksles vastu raagus puid ning aknaklaase. Vaatasin kaugustesse, kuid mu pilgu püüdis tumedasse riietunud noormees. Tal polnud mütsi ega vihmavarju. Ja taas kord hämmastas mind temast tulvav energia ja ilu.
Koolimajas viibides tundus kõik hästi olevat. Õues oli pime, külm ja märg, sees aga kiirgasid valgust suured koridorituled, valged radiaatorid andsid sooja ja kõik oli kuiv. Hea oli, kuigi tundus võlts. Koridori peal jooksid mõned väiksed lapsed ja treppe mööda saabusid kõrgi olemisega abituriendid. Ootasin, millal Sander koolimajja jõuab. Mõtlesin, kas ta tuleb kohe teisele korrusele või on tal midagi muud teha. Põrnitsesin kergelt õõtsuvat tammepuud. Kõik lehed olid jämedailt okstelt maha langenud.
Sander tuligi teisele korrusele. Tema juuksed tilkusid külmast vihmast. Hetkel, kui ta minust mööda jalutas, hingasin endasse tema riietest hõnguvat värsket ja joovastavat lõhna. Selsamal silmapilgul lõi mulle rindu terav valu. Ma olin end ehk liiga tähtsaks pidanud. Sander jalutas minust välja tegemata mööda. Võtsin aknalaualt oma koti ja läksin esimesele korrusele tagasi.
Sel hommikul ei olnud mul üldse tuju tundidesse minna. Tundsin end värskendavast vihmast hoolimata elutu ning tühjana. Kell helises tundi. Istusin peaukseni viivatel trepiastmetel ja vaatasin teisel pool ust langevat vihma. Ilm hakkas jahedamaks minema. Toetasin pea käte peale ja püüdsin mõelda seni juhtunud sündmustele.
Kõik oli tavaline. Mina olin tavaline, liiga tavaline. Ainus asi, mis mind viimase aja vältel paelunud oli, oli Sandriga koos viibimine. Nihutasin end paari tõukega seinani ja toetusin selle vastu. Sulgesin silmad. Koolimaja oli vaikne. Alumisel korrusel oli kuulda vaid vihmasabinat. Ja õues oli hämar.
Koolikell ehmatas mu üles.
„Kui rumal minust!” mõtlesin. Lõin kaks kiiret patsu vastu põski ja jalutasin tujutult kolmandale korrusele. Filosoofia. Ja Sander. Prantsatasin toolile. Heli kahekordistus, sest klass oli suur ja tühi. Surusin lauba vastu lauda ja tõmbasin koti pea peale. Tundsin end nii halvasti. Tundsin end halvasti, et olin ennast luba küsimata nii tähtsaks pidanud. Tundsin end halvasti, et olin nii tavaline.
„Kus sa esimese tunni ajal olid?”
Vastasin pead tõstmata: „Kuulasin vihma. Vahepeal on hea tunda, kuidas see unne võib suigutada. See on õrn.”
„Hea kuulda, et oled filosoofiaks päris kenasti valmistunud,” naeris Sander, istudes oma kohale. Mulle meeldis tema hääl. Teda kuulates ei saanud päris hästi aru, kas ta on poiss või mees. Piilusin teda silmanurgast. Ta kandis enamasti sviitreid või nööbitavaid kampsuneid. Juuksed olid alati sassis. Tal olid väga tumedad juuksed. Ja tumedad silmad. See kõik mõjus nii hästi.
„Mis tunne see on?” küsisin pikemalt mõtlemata.
„Mis asi?”
Tõstsin pea käte ja koolikoti alt välja. Hakkasin mõtlema, miks ma seda üldse küsinud olin. Mul oli veel võimalus tagasi tõmbuda, aga tung küsida oli liialt suur. Ja uudishimu veelgi suurem.
„Mis tunne on kedagi armastada?”
„Mai, miks sa selliseid asju küsid? Sa küsid kogu aeg selliseid küsimusi. Ma ei saa aru, kust sul sellised mõtted tulevad. Sind on nii raske lugeda.”
Viimane kõlas nagu kompliment. Tundsin, kuidas mu põsed kergelt õhetama hakkasid. Vaatasin talle otsa, oodates vastust. Aga vastust ei tulnud.
Inimesed hakkasid klassi imbuma. Käsikäes tulid ka Mari ja Artur. Ma polnud nendega kaua aega rääkinud. Panin tähele, et ka Juku ja Karl olid tasapisi hakanud neist eemale hoidma. Mul oli kahju, et olime üksteisest kaugenenud. Veel kurvem oli tõsiasi, et mitte keegi meist ei teinud meie sõprusringi püsimiseks midagi. Mul oli tunne, et mina ise olin Sandrist huvitumisega meie kaugenemisele tõuke andnud. Nägin Jukut sisenevat koos poisiga, kes oli meiega liitunud alles kümnendas klassis. Olin neid viimasel ajal tihti kooli peal koos silmanud.
Karl omakorda oli hakanud suhtlema kaheteistkümnendikega. Peamiselt tüdrukutega. Kaheteistkümnenda klassi tüdrukud olid targad
