mõtlesin endamisi. Viipasin Jukule. Juku naeratas. Olin täiesti kindel, et tema on samamoodi kurb, et me tasapisi lahku kasvame.
Keskikka jõudnud meesterahvas soris oma paberites ja hakkas seletama mõisteid. Kirjutasin kõik sõna-sõnalt konspekti üles. Vahepeal kiikasin Sandri poole. Sander vaatas välja. Ta jälgis sedasama vihma, mida mina olin enne jälginud.
„Sul on õigus, vihmal on imeline võime unne suigutada,” sõnas ta ja naeratas uniselt.
Märkasin, et ta võitles raskete silmalaugudega. Ta arvas, et ma polnud ta sõnu kuulnud, aga mina kuulsin neid suurepäraselt.
„Mulle meeldib vihm,” ütlesin vastuseks. „Suviti on vihmal hea lõhn ja sellega kaasneb kas kerge nukrus või ülevoolav lõbusus. Tavaliselt, kui sajab, jätan akna lahti. Ärgates on tuba värskust täis ja ka mina tunnen, et olen puhtusest joobunud. Kui ma vanavanemate juures olen, siis käin alati vihmaga jalutamas. Seal on mulle armsaks saanud metsarada. Mul on tunne, et kõik elav, mis mind seal ümbritseb, armastab samamoodi vihma. Seal tunduvad igapäevamured kauged.”
Taipasin, et olin end rääkima unustanud. Mul oli piinlik.
„Anna andeks, et ma sinuga nii koduselt räägin.”
Keerasin pea ära ja suunasin pilgu vihikusse.
„Ei, mulle meeldib, et sa räägid. Ausalt öeldes olin pisut üllatunud, sest tavaliselt ei ütle sa kuigi palju. Räägid rohkem pinnapealsetest asjadest.”
Sellised sõnad olid mulle meelituseks. Mul oli hea meel, et ta sedasi reageeris.
„Ju oled mu usalduse võitnud,” vastasin kindlameelselt. Mulle tundus, et viimasel ajal üllatasin teda sageli. Kui ma midagi ütlesin või tegin, jäi ta mulle tihtipeale sõnatult otsa vaatama. See tegi mu meele heaks. Filosoofia möödus mõistetamatult ja kiiresti.
Sander seisis kooliukse ees. Õues sadas paduvihma. Ta kaalutles pikalt, kas astuda saju kätte või mitte. Muigasin. Tõmbasin kiirelt mantli selga ja salli kaela ning tormasin kooliuksest välja. Jäin Sandri kõrvale seisma. Vaatasin talle otsa ja naeratasin. Taipasin, et olin kiirustades oma vihmavarju nakki jätnud. Kui tagasi läksin, oli garderoob juba lukku keeratud. Astusin nördinult uuesti uksest välja.
„Mu vihmavari jäi luku taha.”
Sander hakkas naerma, mis pani ka mind piinlikkusest kergelt kihistama.
„Lähme siis kiiresti bussipeatusse,” sõnas ta ja astus vihma kätte. Tema sassis soeng liibus hetkega pea ligi. Ta tõmbas kergelt sõrmedega läbi juuste ja liikus edasi. Kõndisin talle järele.
„Parem jalutame täna. Võin sind näiteks enda juurde teed jooma kutsuda. Peale sellist jalutuskäiku kulub küll üks kuum tee ära. Või mida sina arvad?”
Sander muigas. „Sa ei jäta mulle just eriti suurt valikuvõimalust.”
Viisin Sandri enda juurde kõige pikemat teed pidi. Olin üsnagi kindel, et ta sai sellest aru, kuid võimalus oli liiga hea, et seda mitte kasutada. Rääkisime palju. Kodutänavale jõudes hakkas vihm tasapisi vaibuma. Korraga jäi Sander seisma.
„Oled sa kindel, et ma tulla tohin? Mida su vanemad ütlevad, kui sa võõra poisi endaga kaasa tood?”
„Neid pole kodus, ära muretse.”
Keerasin ukse lahti ja me astusime sisse. Panin mantli köögitoolile kuivama. Soovitasin Sandril sama teha. Käisin kärmelt oma toas ära ning panin kuivad riided selga ja kammisin juuksed läbi. Lokki tõmbuva tuka kinnitasin klambriga küljele. Haarasin veel vannitoast ühe käterätiku ja tormasin alla tagasi.
„Näed, kuivata end ära,” ütlesin ja viskasin kokkuvolditud käteräti Sandrile. „Tahad äkki midagi mugavamat selga ka? Mu isal peaks vist kapis midagi olema.”
„Mai, ma ei jää ju siia teab kui kauaks,” naeris Sander diivanile istudes. Talle pakkus nalja, et ma nii mõtlematult ringi tormasin ja tobedat olukorda lahendada püüdsin.
„Aga mina ei jätnud sinule valikuvõimalust ja sa pidid läbi vihma siia tulema. Ma ei taha, et sa veel haigeks ka jääd. Tule, lähme otsime sulle midagi mugavat ja kuiva selga.”
„Mis siis saab, kui su vanemad koju tulevad? Näevad, et võõras poiss on su isa riietes ja vedeleb diivani peal nagu tehtud mees. Kuule, nii ikka ei saa. Mai?!”
Sikutasin Sandrit trepist üles. „Neid ei tule koju.”
„Kuidas sa tead?”
„Tean.”
„Mai, tavaliselt tüdrukud ei kutsu poisse endale niimoodi külla ja ei paku neile oma isa riideid. Eriti siis, kui nad teavad, et vanemad koju ei tule. Mis siis saab, kui ma pole nii hea poiss, kui sulle tundub?”
Sander seisis trepil minust aste allpool. Mu juuksed olid lokki tõmbunud ja langesid rindadele. Sandri juuksed tilkusid vihmast ning ta vaatas mulle tõsiselt otsa. Mu käsipuu külge klammerdunud käsi hakkas vaikselt ülespoole liikuma, aga Sander haaras sellest kinni.
„Mis siis saab, kui ma pole see, kelleks sa mind pead?”
Vaatasin talle kohkunult otsa. „Ma ei peagi sind nii hästi tundma, et sind usaldada. Ma tean, et sa ei ole paha inimene, sugugi mitte selline, nagu sa paista tahad. Lõpeta ära.”
Tõmbasin oma käe ta haardest välja. See oli imelik. Miks ta üldse midagi sellist ütles? Keerasin ümber ja läksin vanemate tuppa. Sander tuli mulle järele. Ta istus voodi peale ja oli oma mõtetesse vajunud. Kaldusin arvama, et tal on äsjase pärast piinlik. Ta polnud kunagi varem midagi säärast öelnud, aga minu jaoks muutis see olukorra veelgi põnevamaks. Viskasin talle kulunud Ramonesi T-särgi ja mustad teksad, alumisest sahtlist võtsin paari sokke.
„Eks sa tule alla, kui oled riided ära vahetanud. Märjad asjad võid vannituppa kuivama panna. Vannituba on alumisel korrusel köögi kõrval.”
Panin vee keema ja võtsin puruteed välja. Neid oli köögikappi kogunenud omajagu. Häda oli selles, et mina olin ainus, kes neid kasutas. Mul oli hea meel, et sain oma lemmikmaitseelamusi kellegagi jagada.
Sander tuli alla. Ta nägi isa vanas särgis hea välja. Juuksed olid tavapäraselt sassis. Ta istus köögilaua taha. Ulatasin talle tassi trühvlimaitselist teed. See oli üks minu lemmikuid.
„See on natuke kibe.”
„Tahad suhkrut?”
„Ja vahepeal on valus ka,” jätkas Sander oma juttu. Sain aru, et ta ei räägi teest. „Ja mõnikord on tunne, et tahaks alla anda. Aga siis hakkad mõtlema hetkedele, mis teevad selle eriliseks. Hakkad mõtlema nendele hetkedele, mis kuuluvad ainult teile kahele. Mõtled, et oled tähtsam kui teised, sest ta on just sinu välja valinud. Ja siis unustad kogu selle kurbuse ja valu, sest magusad hetked kaaluvad kõik muu üles. Iga väiksemgi liigutus muudab su tähelepanelikuks, iga naeratus teeb su päeva päikeselisemaks ja hellad sõnad panevad su südame kiiremini tuksuma. Võib-olla ei saagi asjade erilisusest enne aru, kui need lõpuks kadunud on. Aga mida sa siis enam ikka neist taga nutad? Praegu tundub mulle, et minu mälestused on muutunud illusioonideks. Need tunduvad justkui paremad, kui reaalsus oli. Aga ma ei mäleta enam tegelikkust.”
Ma ei julgenud isegi hingata. Ta oli nii aus. Ja aus sai ta minu vastu olla sellepärast, et oli aus enda vastu.
„See
