ei olnud ma isegi seda ette kujutanud, et talle päriselt ütlen, mida tunnen. Või kui olingi, oli Sander mu vaimusilmas muidugi vastanud: „Mai, tead, mul on tunne, et sina meeldid mulle ka, juba pikka aega. Ma pole varem nii tundnud.” Aga ta ei öelnud midagi sellist. Ainult minu tunded üksi ei tähendanud midagi.
Hiljem järele mõeldes tundus see unenäona. Ma ei olnud taibanud, et Sander teadis, et ta meeldib mulle. Tundus harukordne, et ta tuli minu juurde just õigetel hetkedel ja tundis mu pärast muret, nii nagu ma soovisin, et ta tunneks. Ja ometi ei olnud see uni, sest tegelikult ei olnud kõik hästi. Ta teadis, aga ta ei saanud mulle midagi vastu pakkuda.
Pärast vestlust koolihoovis ei muutunud suurt midagi. Suhtlesime täiesti tavalisel moel edasi. Me ei võtnud seda enam jutuks. Mõnikord, kui tunnid said plaanitust varem läbi (kunstiajaloo õpetaja oli talveperioodil tihti haige), läksime Maiasmokka teed jooma ja kooki sööma. Sander valis alati kõige magusamad koogid, kuid mina otsisin hoolikalt midagi sellist, mis ei oleks ülepakutud. Sander proovis nii mõnigi kord minu eest maksta, aga mulle ei meeldinud see mõte sugugi.
Maiasmokk oli kogunud palju uusi kliente. Detsembrikuus oli peale minu ja Sandri kohvikus tavaliselt veel umbes tosin inimest. Paistis, et noorel omanikul oli selle üle väga hea meel. Uutele külastajatele viis ta alati kannutäie helesinist teed, mille põhjas ilutses lill. Me ei julgenud talle öelda, et olime Maiasmokale korralikku reklaami teinud: olime valmistanud lendlehti ja mainisime kohvikut alati oma tuttavatele, mille peale need otsustasid samuti koha üle vaadata. Jõulude eel oli hea meel inimesi rõõmsana näha.
Kui me õrna lume alla mattunud munakivitänavat pidi kohvikust eemale jalutasime, küsis Sander, mida ma jõulude ajal teha kavatsen.
„Ma ei ole veel kindel,” vastasin ebalevalt. „Ma ei tea, mida mu vanemad teha plaanivad. Eelmine aasta läksin vanavanematele külla. Mis sul endal plaanis on?”
Sander vaikis hetke ja naeratas väga jõuetult. „Ma lähen surnuaeda.”
Vaatasin talle üllatunult otsa ning kõndisin kohmetult edasi.
„Sa ei tahagi teada, miks ma sinna lähen?”
Olin oletanud, et on üpriski iseenesestmõistetav, et inimesed käivad jõululaupäeval surnuaias lähedaste haudadele küünlaid viimas. Siiski tundsin, et ta ootab, et ma küsiksin.
„Mida sa surnuaias teed?”
Ta vaatas mind soojalt ja naeratas nõrgalt. „Tead, ma ei ole alati oma isaga koos elanud. Varem elasin ma linnast väljas, aga ma olin oma eluga üpriski rahul. Ma ei saanud küll emaga läbi, kuna miski, mis ma tegin, ei olnud tema jaoks piisav. Ta käskis mul alati kõike paremini teha, olla teistest parem, ehk sellepärast ongi mul praegu nii head tulemused, mis?” naeris ta ja õhkas oma kinnastele sooja hingeõhku.
See oli tõsi. Sandril olid tõesti suurepärased hinded ja ma ei leidnud tema juures ainsatki viga. Võib-olla üksnes see, et ta hoidis nii palju asju endale, kuid tasapisi hakkas mulle tunduma, et see sein, mida ta nii meeleheitlikult enda ja teiste vahele ehitas, oli meie kahe vahel vaikselt lagunema hakanud.
„Aga sellegipoolest oli kõik hästi. Mul oli keegi, kellele toetuda. Keegi, kellele ei läinud korda minu õppeedukus või osavus. Keegi, kelle jaoks olin ma hea just sellisena, nagu ma olin.”
Kohkusin pisut. Olin küsinud selle küsimuse, et pakkuda Sandrile võimalust endast rääkida, kuid mind valdas raske ebakindlus, kas tahangi edasist juttu kuulda.
„Mul oli tüdruk, kellega sain kõike jagada. Teda kiusati koolis ja tal oli kodus palju probleeme. Tema isa oli väga vägivaldne ja tal ei olnud ema. Ta käis minu klassis. Tal olid pikad tumedad juuksed ja tumedad silmad. Ta oli väga ilus tüdruk, meie klassi Helena meenutab teda pisut.”
Sander naeratas ja sealjuures paistis ta minevikku nii igatsevat, et mu süda tõmbus rinnus kibedasti kokku. Ta armastas kedagi teist.
„Tead, me ei käinud kunagi väljas. Me ei käinud kohvikutes, me ei käinud kordagi lõbustuspargis, kontsertidel, aga meil oli päris oma koht, kus me saime alati häirimatult olla. Temale ja mulle polnud kunagi teisi inimesi vaja. Kui teda kiusati, segasin ma pealtnäha ükskõikselt vahele. Mind kuulati, sest ma sain kõigiga hästi läbi, kuigi mitte ükski neist „sõpradest” ei tekitanud minus elevust. Mitte keegi neist ei tekitanud minus tunnet, et tahaksin nendega pärast kooli suhelda või väljas käia. Mitte keegi peale tema. Ta oli nii õrn ja ma tahtsin teda kaitsta. Ja varsti ma taipasin, et ta oli samasugune nagu mina: ka tema ei vajanud teisi. Kuid tema ei teeselnud nagu mina, tema ei näidanud nende vastu kübetki huvi, mina seevastu olin alati seltskonda kaasatud.”
Sander jäi seisma ja vaatas mulle selge pilguga otsa. Ta oli palju pikem kui mina. Vaatasin katkematult vastu. Sandri silmad olid endiselt soojad, kuid ta ei naeratanud enam.
„Ta tõesti armastab kedagi teist,” mõtlesin. Mul oli nii valus, et ma ei suutnud midagi öelda. Tundsin, kuidas mu nägu õhetab ja nägemine muutub tuhmilt uduseks. Keerasin pilgu maha ja hakkasin edasi kõndima.
„Mis edasi sai?” küsisin pisaraid pühkides, teeseldes, et need on lumi.
„Ta tegi enesetapu.”
Vaatasin Sandrile kohkunult otsa. Ma ei olnud osanud seda oodata. Tundsin korraga vastikust iseenda vastu. Sander püüdis eluga edasi minna ja kõike uuesti üles ehitada, sealsamas muretsesin mina selle pärast, et ta armastab kedagi teist. Mõtlesin endamisi, et olen tõesti isekas tüdruk, ja lõin silmad maha.
„Ma olen kindel, et praegu sa mõtled, miks ta seda tegi.”
Noogutasin piinlikkust tundes.
„Ma ei tea täpselt. Ma aiman, mis võis selle põhjus olla, kuid ei ole kindel. Ta oli küll tugev, aga ta oli ka väga emotsionaalne ja lasi end tujudel kanda. Ehk juhtus tol õhtul midagi hirmsat, võib-olla läks ta isa üle piiri, võib-olla tegin mina midagi valesti. Ma ei tea. Mul on olnud aega selle üle mõelda. Võtan kõike juba kainema mõistusega, aga sellised sündmused ei ole kerged ununema. Kahtlen, kas need üldse kunagi meelest lähevad.”
Sander ei vaadanud enam mulle silma, nüüd vaatas ta maha. Ja taas tundsin ma seda põletavat tunnet, et tahaksin ta enda käte vahele võtta, hoida ja kaitsta teda kõige halva eest, mis maailmal talle varuks on. Tundusin iseendalegi julmana, kui küsisin: „Sander, kuidas ta … seda tegi?”
„Ennast tappis?” Tema otsekohesus oli imetlusväärne, kuigi tihtipeale ehmatav. Noogutasin vastuseks.
„Ta poos end üles,” alustas Sander. „Ja mina olin see, kes ta leidis. Meie kohast.”
Panin oma käpikutes käed suu ette. See oli hirmus. Sellist asja oli hirmus kuulda. Sander vajus kükakile keset tänavat ning hoidis käega peast kinni. Olime niiviisi natuke aega vaikuses.
„Mai, sa oled õel. Sa oled õel,” ütles ta peaaegu sosinal. „Ma ei tea, mis sinus paneb mind sind usaldama. Ma ei taha selliseid asju teistega jagada, aga miski sinu olekus lausa anub, et ma sulle räägiksin.”
Kükitasin tema ette ja võtsin ta käed näo eest ära. Nägin, et pisarad voolasid ta põskedelt alla. Panin ta pea oma rinnale, nii et me mõlemad kukkusime põlvili lumme.
„Mäletad, kui sa minu juures rääkisid, milline armastus sinu meelest on? See ei ole ju vale. Sina tundsid seda nii ja see sai sinu jaoks just sellisena väärtuslikuks. Sa oskad seda väärtustada, sest tema õpetas sind seda tundma. Muidugi sa igatsed teda, sest ta oli su jaoks eriline, erilisem kui ükski teine inimene. Ta ju elab
