seal kümblemas käia?
„Kuidas maitses? Oli hea või?” küsis Kolla, kes oleks tahtnud teada, kas Leida Šapka on milleski süüdi või mitte.
„Tahad ka, võta!” pakkus Mallekas.
Kolla rüüpas. „Minu meelest on see maailma parim piim,” hindas poiss.
„Minu meelest ka. Ära sa kõike ära joo, jäta mulle ka. Mul on lapse pärast tarvis. Laps tahab piima, seda teavad kõik naised,” sõnas Malle ning kummutas Kollalt tagasi saadud pudeli tühjaks.
Järelikult panid nad Leida ilmaasjata kinni.
„See aeg, kui naine last ootab, see on tema kõige püham aeg. Seda ütles juba minu ema,” jätkas Malle. „Oot, ma näitan sulle midagi!”
Malle kiskus voodi alt välja suure nahkkohvri, avas selle kaane, näitas.
„Ema on kõik alles hoidnud. Näe, minu esimese juukselõikuse salk. Näe, minu kojutoomise riided. Minu esimesed papud. Minu nabakönt, kõik alles. Näe, minu esimesed joonistused. Mina hoian ka oma lapse asjad alles,” lubas Malle.
Varem näitas günekoloogiaõpikut, nüüd seda õrna kraami.
„Väga ilus, väga ilus,” ütles Kolla ja mõtles treeningupäeviku peale, mida ta õhinal täitis ning mis pidi pärast muuseumisse minema. Siis, kui Kolla pärast mitmekordseks olümpiavõitjaks saamist auga teenitud veteranipensionile läheb. „Võib-olla võetakse sinu titeasjad kunagi muuseumisse, kui su lapsest keegi suur inimene saab.”
„Mulle pole seda tarvis, mina olen normaalne inimene,” ütles Malle.
Viieteistaastasena hakkab pudenema – ja normaalne inimene!
„Kes su lapse isa on?”
„Isa …” klõnksatas Malle äkki ja tegi nii kiire ampsu, et pirukapraost välja pritsinud moos lendas ta paljale põlvele.
Malle pühkis hommikumantli siiluga põlve puhtaks.
„Jah, isa, kes ta on?” küsis Kolla uuesti.
„Isa … Isa … Seda ma sulle juba ei ütle, sa lähed kellad kogu ilma täis. Ma olen isaga kokku leppinud, et ei ütle,” nihvas see linnunägu.
Poiss sai oma kolm lihapirukat söödud. Malle aga pistis nahka kõik viis moosikat, ei andnud Kollale ainukestki. Ju oli tal kõht maru tühi, vahest ongi õigus, et ta oli Sohvri-Elmari kadumisest alates käppa imenud.
Säh sulle kooki moosiga! Kolla oli nii lootnud, et saab moosipirukaid maitsta. Karamelli, mida Malle pakkus, ei hakanud ta võtma, see on plikade värk.
Julgeolekumajor Boriss Prüssel tegi oma kabinetis Vanemuise 19 riiklikult tähtsat tööd, lahendas aktuaalseid probleeme, andis hinnanguid ühiskonna valupunktidele. Surus näppudega karvapulstid tagasi kõrvadesse ning tegi, lahendas ja andis edasi.
Kapiriiulilt tänaseks väljatõstetud paberid ja toimikud tema laual olid seatud akuraat: kõik üksteise peale laotud nagu joonlauaga mõõdetud, ükski lipakas ei ulatunud pisima nurgagagi virnaseinast välja.
Liperdamist major ei sallinud. Korraarmastus oli põhjus, miks Boriss Prüssel endastki lugu pidas. Oleks ta laual valitsenud segadik, oleks ta ennast nartsuks põlanud. Poleks ta lauda korda saanud, oleks ta endale ametirelvast kuuli pähe kihutanud, kirjutanud enne seda valmis aruande kuuli kulutamise kohta.
Ka generalissimuse töölaud oli kindlasti puhas ja korras, puhas ja korras nagu bolševism.
Sestpeale hakkasidki riigiasjad viltu vedama, kui unustuse hõlma saadeti sõna bolševism, kui partei hakkas kõrvale kalduma õigetest leninlikest, see on bolševistlikest normidest. Ja süüdi on selles Kukuruuznik, oli major vankumatult kindel. Kukuruuznik tahab tõmmata selge vahejoone: tema on kommunist, enne teda olid bolševikud. Kommunism on helge ja rikas, bolševism verine ja vaene.
Ometi on just bolševism kommunismi kõrgeim vorm, kuna Lenin ja Stalin olid bolševikud. Kommunistid võivad ju olla välismaalasedki, näiteks Hiinas, Prantsusmaal, Soomes, Kuubal ja igal pool mujal, ent bolševikud on ainult siin, Venemaal.
Mina olen esmajoones bolševik, seejärel kommunist. Täpselt nagu generalissimus.
Kah-kommunist Kukuruuzniku ajal on tekkinud tohutu kari igat sorti sulberdajaid ja paskaake, kuid ka päris suuri riigivargaid. Nii palju, et enam ei suudagi neid kõiki kinni püüda. Oleks pidanud algusest saadik viivitamatult seina äärde panema, nagu generalissimus tegi.
Kukuruuzniku tee viib Lenini ja Stalini ehitatud riigi ning partei hukule, see oli selge. Tuleb teha kõik, et riik päästa. Ja toimikutesse süvenenult major seda tegigi.
Korraga helises telefon. Must kettaga aparaat, rohkest kasutamisest mõnevõrra kulunud. Juba enne sõda siinsamas Tartus valmistatud, kuid sellest polnud mõtet rääkida, veel vähem ilmarahvale kuulutada.
Mina olin enne sõda bolševismimaal, siin aga valitses pursuide klikk.
Mees, kelle laual heliseb telefon, mille numbrit avalikust telefoniraamatust ei leia, võib tunda end kodumaale vajalikuna.
„Jah,” ütles major torru.
„Ma palun seltsimees Auvjaara,” öeldi puhtas vene keeles, ainult perekonnanimi ajas küsija keele hullusti sõlme.
Las mõistab ise, et valeühendus. Majori sõnu ei vääri töss, kes ei oska õiget numbritki valida. See, et sa venelane oled, ei anna sulle õigust eksida. Sa teed ju venelastele lihtsalt häbi!
Niisugused asjad solvasid. Millal jõuab tehnika areng nii kaugele, et iga tsivilistimolkus ei saa ühendust riiklikult olulise aparaadiga?
Uus helin.
„Ma keelan teil kõnet katkestada, kodanik Auvjaart!” käratati teisel pool.
Kohe kodanik, nagu öeldakse kohtus kriminaalkurjategijatele. Ja perekonnanimi tuli nüüd juba paremini üle huulte. Kas vahepeal saadi konsultatsiooni? Ja kumba siis taheti, kas inimest perekonnanimega Auväära või Auväärt? Või kõlas helistaja hääles hoopis kerge nööge?
„Kumbagi siit ei saa, ei Auväära ega Auväärti,” vastas major Prüssel käratatud käsule instinktiivselt alludes.
Tema hääldas need nimed oma venekeelses jutus puhtalt ja õigesti eestikeelsena. On ju igal liiduvabariigil oma tiitelkeel, mida julgeolekutöötaja peaks valdama. Ja mida paremini valdab, seda korralikumalt saab ta oma kohuseid täita.
Vaenlase keel olgu selge! Stalin õpetas rahvale kõigepealt poola ja rumeenia, seejärel saksa ning nüüd inglise keelt. Siseluures kehtib sama printsiip, mis suures poliitikas, sest keel on relv.
„Aga Boriss Villemovitšit, kas teda saab sellelt numbrilt?” küsiti nüüd juba selgelt naerutooniga.
Boriss Villemovitš on ju tema ise! Mida tähendab niisugune lubamatu temp?
Igasugu naljamehi major Prüssel lihtsalt ei sallinud. Need olid tavaliselt lohakad, ei osanud pabereidki oma laual korras hoida. Ja teha nalja töötelefoniga töö ajal – see oli juba päris беспредельно.
Ent helistaja hääl tundus tuttav, igatahes oli ta selle
