niiniitati Moskvas. „Kas kohtu järgi oli sel Siiril ka kaasosalisi?”
„Ei olnud,” habises major.
„Aga tegelikult? Kas tegelikult oli või ei olnud? Kuidas ikka üks naine üksinda selle ära tegi? Minu teada on võimatu pangast raha välja tuua. On loodud spetsiaalsed organid, kes välistavad pangast raha väljatoomise teatud organis … Või ma eksin? Miks sa ei vasta, seltsimees Auväärt?” nähvati torus.
„Ma ei ole Auväärt. Minu nimi on Prüssel,” ütles major.
„Nii, nii … Ei ole aus mees. Kas ei ole või?” õrritati vastu.
„Mida te sellega mõtlete?” ehmus Prüssel.
„Eks arva ära!” soovitas helistaja. „Arva ära, miks ma selle miljoniteema üles võtsin. Kindlasti tuleb rääkida Tartu linna moraalsest laostumisest. Viieteistaastased kooliplikad on teil rasedad! Selles mõttes käite tihedalt Moskva kandadel.”
Öelda, et kodumaa pealinn on moraalselt laostunud! Vahest on see provokatsioon?
„Mis mõttes kandadel?” pobises Prüssel.
„Sõna otseses mõttes!” põrutas Moskva. „Tartu inimesed konstrueerivad helikoptereid, et lugeda Raadi sõjaväljal lennukeid. Inimesed teevad Ameerika Luure Keskagentuurile vabatahtlikku kaastööd – see on juba …”
„Imperialismi kannupoisse on karistatud, laibad on teadusele antud!” kohmas Prüssel.
„Need määrivad Nõukogude teadust! Võib-olla spioneerivad ka surnud päi edasi? Aga lähme tagasi, lähme sinna, kuhu jutt algul pooleli jäi. Sellel pornohaltuural on kõik paista, ka see, millega raha välja toodi. Otsekui irvitaks keegi Nõukogude seaduste üle. Nõukogude panganduse üle. Nõukogude naiste üle. Nõukogude rahvas on oktoobripühade-eelsel töövalvel, aga too pilt irvitab kõige üle, mis on nõukogude inimesele püha. Kes on selle plätserduse autor?” küsiti seejärel.
„Väino Uibukänd,” vastas major kiirelt ja teenistusvalmilt.
„Ja mida tegi see Tema Majesteet Väino Esimene Suure Isamaasõja ajal, kui kogu nõukogude rahvas võitles nagu üks mees fašistlike röövvallutajate vastu?” jätkas seltsimees Parv.
„Reetis oma kodumaa, võitles relv käes nõukogude rahva vastu Valge-Soome bandiitliku armee ridades,” raporteeris major Prüssel.
„Nii, nii … Reetis … Minu teada kureerite ideoloogiatööd Tartu linnas teie. Kuidas on võimalik, et keegi kodumaa reetur paneb linna sügisnäitusele üles organi? Kuidas?” küsis Moskva mingi erilise naudinguga.
„Olen süüdi, seltsimees Parv … või kuidas teid … Olen süüdi,” võttis major süü omaks.
„Milles te süüdi olete? Milles täpselt?” oli papaahaseltsimees süüdistades läinud üle teie peale.
Jah, Moskva teab kõike, siin ei ole enam mingit kahtlust, see on juba selgemast selgem.
„Heakene küll, jätame selle seniks enda teada. Seniks. Meil siin on lõpliku otsuse langetamiseks vaja seda corpus delicti’t, kui rääkida teaduse keeles, kui rääkida ladina keeles. Seda plätserdust, ma mõtlen. Praegu on kell kolmteist nelikümmend. Mis ajal Moskva rong Tartust läbi minnes Moskva poole sõidab, seda pole te kindlasti unustanud. Olge nii kena ning pange see asi Moskva rongi postivagunisse seltsimees Parve nimele. Moskvas Leningradi vaksalis tullakse homme hommikul rongile vastu, võetakse ära. Ja palun koos teiepoolse kirjaliku ekspertiisihinnanguga! Nii umbes üks lehekülg. Ei mingit grafomaaniat pornograafia kõrvale. Piisab ühest leheküljest. Kas oleme kokku leppinud, seltsimees Auväärt?”
„Just nii, seltsimees Parv!” vastas major, tõusis toolilt krapsti püsti ning lõi kuulekalt kulpigi, kuigi seda ei võinud ju Moskva sugugi näha.
Niisugune informeeritus tekitas julgeolekumajoris lihtsalt imetlust. Milline võimas agentuur peab sel Tsementjev-Parvel olema! Huvitav, kunas ja kuidas ta selle värbas. Ja meie ei tea vähimatki! Kas kontrollbrigaadi kontrollreid oli tegelikult värbamisreid? Kuidas nad nii kiiresti jõudsid? Kas siis, kui Moskva värbab, vastu ei punnitagi? Või oli neil väga priske agenditasu, inimesi peibutati rahaga? Kindlasti maksti värbajale kena kopikas iga värvatu eest! Kindlasti panid nad kirja, et värvatud uue allika sugulased on emigrantlike organisatsioonide juhid Rootsis või Kanadas, et värvatu vend võttis osa relvastatud banditismist või räägib värvatu onu kogu aeg riigivastaseid anekdoote. Nii tõstsid nad oma uute kaastööliste väärtust, nii näitasid nad, kui ligidale nad on vaenlasele jõudnud, ning said kõrgemat preemiat.
„Okei,” tunnustas Moskva. „Okei. Omade vahel lisan, et Tartu linnas vajab likvideerimist veel üks lünk.”
Mida see „okei” veel tähendas? Kas see pole mõni lõnguste sõna?
„Milline, palun?” küsis major.
„Vaat, need teie tuvid. Need kurjad natsionalistlikud tuvid – need ei ole teil eriti külalislahked,” lausus okeitaja.
„Just nii!” raksatas major.
„Ja raporteerige, kuidas asjad arenevad. Ei ole nii, et mina pean sulle helistama,” lõpetas Moskva hüvasti jättes.
„Just nii!” vastas Tartu ning asetas toru hargile.
Oli kahju, et telefoniühendus kõrge ülemusega polnud kestnud pikemalt.
Major süütas Hertsegoviina Flori paberossi ning astus mõtlikult akna juurde. Naabrimeeste kinniseotud puurikotkas zooloogia- ja botaanikainstituudi õuel oli surnud! Nii kaua rabeles, nii kaua peksis ennast ja oma läbilastud tiiba vastu puuriraudu, kuni ajas koivad sirgu. Kaputt!
Nad võiksid vähemalt korjuse ära koristada, intelligendid sihukesed, rahuldavad riigi raha eest oma uudishimu!
Kas minuga läheb samuti? Kas kotka surm on mingi enne?
Ja üldse, kes oli Prüsseli üles andnud? Kes on Tsementjev-Parvele ette kandnud miljonioperatsioonist? Vahest ikkagi Saunik, see kintsukaapija, kes püksiauku kinni ei pane? Ehk kandis ta ette sellepärast, et tema ise pidi suu rasvasest noosist puhtaks pühkima? Partorg Artur Tengel see vist olla ei saanud, tema oli vaid Benita von Schloßi korterist võetud raha Saunikule andnud. Mis sellest vanas rahas hiigelsummast edasi sai, sellest ei tohiks Tengelil olla aimugi. Ainult et … Siin on üks ebakoht. Juhul kui Saunik ta reetnud oli, pidi mees ka iseennast sisse rääkima, ta ei saanud varjata oma osa operatsioonis. Aga kas see ongi ebakoht? Äkki palus Saunik pealekaebamise vahetuskaubaks endale mingit kõrget kohta ja talle lubati see? Mees on ju peos, tema kohta on absoluutne kompra, ta ise teab, et kompra on olemas, temaga annab nüüd ilusti manipuleerida. Ta on nagu karu tsirkuses: teeb, mida kästakse, ning vahetevahel saab tüki suhkrut. Miks mitte panna seesugune üleskeeratav pupujuku kuhugi dekoratiivkujuks?
Peab tunnistama, et pornoplätserdusega lajatas Tsementjev-Parv otse lagipähe. Jah, temal on hiilgav agentuur, kuid mina pean leppima sihukeste pusilikega nagu Jaak.
Ei sallinud Prüssel Jaaku, kelle ta oli lavatöölise ametist näitlejaks ubinud.
See artistihakatis keksib veel oma sohieluga! Agent Tõnu on ette kandnud, et Meelis Üksjalg ärpleb teatris ja kohvikus oma laste ja naistega. Uhkustab, et tal on viis last viie naisega. Et ta hoolitseb oma laste eest sedavõrd hästi, et on igale lapsele muretsenud omaette ema.
Jõhker
