ise. Moskvast,” kuuldus torust.
Tohoh, või kohe sinatab. Aga järsku on kõrge ülemus? Äkki tähendab familiaarsus seda, et Borissi on taas märgatud ja ta on välja valitud mingiks tähtsaks operatsiooniks, mis sest, et ta siin põrgukolkas teenib? Operatsiooniks, mis toimub välismaal … Kahjuks lubavad endale seesugust rahvamehelikku käitumisjoont teinekord päris kõrged tšekistidki, koguni kindralmajorid, isegi kindralleitnandid.
„Mina lubasin helistada …” venitas major Prüssel. „Kellele, palun?”
„Kolm korda surusime kätt. Täpselt kolm korda,” täpsustas hääl torust ja ehk ka Moskvast, kui midagi ei valetatud.
Majorile hakkas meenuma. Kaks tugevat, mehist survet, üks lõtv.
Ahaa, see Papaaha!
„Mäletan, kolm korda,” poetas ta.
„Kolm on kohtu seadus. Aga nime? Kas sa mu nime ei mäleta? Organis töötajal peab olema hea mälu, see käib professiooni juurde. Akadeemias õppimise ajal ju treenitakse mälu, kas sa ei mäleta siis?” meenutas helistaja.
See püsis kogu aeg meeles, et treeniti. Ent major Prüsselil oli pigem arvu-, kui nimemälu. „Kas number on ЖД714276?” küsis major.
„Suurepärane, suurepärane, hakkab asja saama,” kuulis major kiitust.
„Kas seltsimees Parv?” jätkas major, jättes enda teada, et Pargi võõrastemajja oli papaahaseltsimees möllitud Erik Tsementjevi nime all.
„Jumal tänatud, viimaks tundsid ära!” hüüatas helistaja.
Kas tema on nii kõrge natšalnik, nii lähedal taevale, et võib öelda „jumal”? Ei tea, kas tal on ka praegu papaaha peas? Kas viisnurk kõrge karakullmütsi ees on otseks rihitud?
„Hiilgav! Hiilgav!” kostis tunnustus. „Mina mäletan jälle selle jõe nime, millel me kohtusime – Mat. Seda ütles meile parvejuht seltsimees Vaaderpass, ka tema nime mäletan hästi. Veel ütles ta, et Mat on kõikide jõgede ema. Ohoo, see on suur liialdus! Meie Volga on ligi neli tuhat kilomeetrit pikk, meie Siberi jõed Ob, Leena, Jenissei, Amuur veel pikemad … Kuidas saab pisike Mat sünnitada maailma pikimaid jõgesid? Kuidas? Selgita mulle! Minu teada on just Volga meie jõgede ema, kõik ütlevad ju emake Volga. Kas Tartus siis ei öelda? Miks Tartu siis erand on? Loogiliselt võttes ei saa kellelgi olla kaht ema, kas oled sellega nõus?”
Ta nimetab kauboid oma seltsimeheks! Minu meelest on too lõngus, ei midagi enamat. Vaja ajalehe satiirinurka panna! Muidugi, helistajal endal olid ennist olnud kaasas kauboisigaretid, võib-olla sellepärast tunnustabki kraadesid?
„Seda küll, et ei saa olla kaht ema,” nõustus major Prüssel.
„Näed, leidsimegi ühise keele,” rõõmustas Moskva. „Järelikult peab üks neist olema vanaema. Mis teie arvate, kumb, kas Joppmat või emake Volga?”
„Ma ei tea, mida teile parvel räägiti, kuid meie jõe nimi on siiski Emajõgi,” täpsustas major kuivalt.
„Peab teadma, peab teadma. Tšekistil peab olema alati oma kindel printsipiaalne arvamus. Ma arvan, te kaldute sinnapoole, et Jopp on vanaema, Volga tema tütar, teiste jõgede ema. Näete siis, vanaema on lühike, ainult sada kilomeetrit. Vahel juhtub, et tütar kasvab emast ligi nelikümmend korda pikemaks. Juhtub. Loodus. Mis parata,” lausus Moskva.
„Ma ei tea,” ütles Prüssel.
„Tuleb teada! Peab teadma! Nii ei tohi, et ei tea,” manitses Moskva. „Kuule, miks sa mulle ei ole helistanud, ei ole tutvustanud olukorda Nõukogude väikelinnas nimega Tartu?”
See ka veel! Prüssel otsis õigeid sõnu, leidis need kähku:
„Mul oli plaanis helistada küll.”
Kas ma nüüd valetasin, nagu pole ohvitserile kohane? Ses mõttes mitte, et ma pole ju kunagi otsustanud, et ma eales talle ei helista, kaitses major ennast enda eest.
„Oi, kui tore! Mulle meeldivad inimesed, kes kogu aeg õigust räägivad. Kindlasti tahtsid sa mulle rääkida ühest maalist. Kui seda võib maaliks nimetada. Ühest maalisarnasest nähtusest, millel on kujutatud alasti naine nimega Siiri Kullamägi. Surnuaial ja päikeseloojangul. See maal oleks otsekui mingi ennustus. Mingi hinnang nõukogude korrale. Naist on kujutatud nii, et organ on näha. Peaaegu näha. Suuresti kamuflaažis, aga ometi näha. Aga organid, need oleme meie! Või ei ole? Aga selles organis, mis aimamisi välja piilub, tassiti pangast välja tohutu hulk raha. Kas summa oli miljon nelisada tuhat? Uues või vanas rahas?” jätkas seltsimees Parv oma naljataval-tõsisel moel.
Kes on korraldanud sigaduse, et mõlemat, kõrge autoriteediga julgeolekut ja naise häbiväärset suguelundit, nimetatakse ühtmoodi? Üks on kompetentne, teine himurusorgan. Kindlasti tegid seda mingid trukkerid, nemad pedereerivad pühaduse kallal.
Ent kuhu tüürib seltsimees Parv, kui kutsuda seda Papaahat niimoodi?
„Tassiti välja, tassiti. Tassimisfakt tuvastati. Asi anti prokuratuurilt organite kätte uurida kui eriti raske riiklik kuritegu. Toimus kohus, kõik leidsid, et tassis,” kostis major.
„Aga tegelikult? Mis juhtus tegelikult? Ja kui palju tegelikult? Ja kas vanas või uues rahas? Kummas siis?” küsis nüüd Moskva.
Чёрт побери, see on vihje! See on surmkindlalt vihje. Kas seltsimees Parv tõesti teab, et kohas, mida nimetadagi on lihtsalt jõle, tassis Siiri Kullamägi tegelikult välja vaid mõnisada rubla ning NSV Liidu Riigipanga Tartu osakonna direktor Valdeku Merimaa ja panga esimese osakonna juhataja Vadim Korsakov lihtsalt lavastasid naise süüdi? Käskisid kehaõõnsuste spetskontrolöril Žasmina Pelagejevna Komissaroval mõnda aega mitte kontrollida pangatöötaja Siiri Kullamäge ning siis äkki kontrollida, võtta ta vahele raha väljatassimisega.
Kõik algas sellest, et EKP Tartu Linnakomitee kommunaalosakonna juhataja Saul Saunik oli saanud kommunaalettevõtete trusti partorgilt Artur Tengelilt veidi alla pooleteise miljoni rubla vanas rahas. See oli ühe surnud vanamoori raha, vähemalt nii oli Tengel Saunikule öelnud. Mis tolle vanamoori nimi oligi? Selles oli üks kummaline täht, mida eesti keeles pole. Aa, õigus – Benita von Schloß. Kindlasti ekspluataator, kuna von. Või vähemalt ekspluataatorite järeltulija. Pärast sai Komissarova tänutäheks miljonioperatsioonil osalemise eest endale von Schloßi korteri aadressil Marja 10–5. See oli peenelt tehtud, ega Komissarova teadnud, milles ta osalenud oli. Ta sai korteri sõnakuulelikkuse eest. Kõigepealt oli Tengel veel püüdnud Saunikut petta, seejärel Saunik meid: ütles, et seal on miljon seitsesada tuhat vanas rahas, tegelikult oli 1 358 400 rubla. Mäng olgu aus! Pärast jagasime saagi ausalt kolme peale – Korsakov, Merimaa ja mina. Saunik ja tema kompanjon jäid päris ilma. Aga nende mõlema kohta võib öelda ainult head, talusid ilmajäämist väärikalt, ei hakanud rumalusi tegema, on hoidnud tänaseni keele hammaste taga. Ent kas tõesti on sellel käesurujal Parvel miljonioperatsioonist hais ninas? Asja päevavalgele tulek oleks häving, täielik katastroof! Kõik lastakse maha, nagu lasti too Siiri Kullamägi, sest Kukuruuznik on seadnud sisse surmanuhtluse eriti raskete majanduskuritegude eest. Ei, maha lastaks meid kolmekesi: Korsakov, Merimaa ja mina. Võib-olla Korsakov ja Merimaa siplevad kuidagi välja, kuid mina kindlasti mitte. Kukuruuznik on ju isiklikult asunud organite kallale, tema hävitaks kõik organid, et parteile rohkem võimu anda. Ei tea, kas Korsakov ja Merimaa pääsevad, kuid kõige suuremad šansid kõrgeimast määrast ilma jääda oleksid Saunikul ja Tengelil. Nemad saaksid vahest viisteist aastat, kuid ega seegi ole mingi roosiline perspektiiv. Kohe kuul pähe on kindlasti etem kui
