matsule?” habises Kolla.
„Ega ma mingi lits ei ole, et aborti teen,” sõnas Malle. „Kuigi seal napakas komisjonis kästi.”
„Mis komisjonis?” küsis Kolla ehmatanud lõuaga.
„Alaealiste … Alaealiste komisjonis, kuhu mind kisti. Öeldi, et kui ma aborti ei tee, saadetakse Kaagverre,” ütles Malle.
„Ja kui teed, mis siis?” ei osanud poiss midagi targemat pärida.
„Kui teen, siis ka sinna Kaagverre,” sisistas Malle.
„Anti valida,” sõnas Kolla.
„Kas sa tahad, et ma läheks Kaagverre, tahad või? Kas sa tahad, et litsiks lähen? Tahad või?” küsis tüdruk. „Kaagveres võib mõni noor lits sind voodisse tõmmata ja nii oledki lits. Tahad seda või?”
„Ei taha. Ma tahan, et meie majas poleks ühtki litsi,” tõdes Kolla.
„Võib-olla juba oktoobripühadeks sünnib,” teatas Malle rõõmsa näoga ning paitas oma paljast kõhtu.
„Siis tuleb pühade laps. Kas poiss või tüdruk?” küsis Kolla asjatundja nägu ette manades.
„Issand, kui ohmu sa ikka oled!” kiljatas Malle ja vangutas pead.
„Kes on ohmu? Issand või?” kostis Kolla.
„Ära keeruta. Neist asjust ei noki sa sugugi. See pole ette teada, kas poiss või tüdruk. See võib selguda alles oktoobripühadel,” teatas Malle.
Laps! Lapsed Kollale meeldisid, need olid nii kihvtid. Ka kõige pisemad, need olidki ehk kõige kihvtimad.
„Palju õnne siis pühadeks,” soovis Kolla.
„Sina juba ei saa last!” uhkustas Malle.
Mida see veel tähendab? Et mehed ei jää rasedaks? Või et sina pole mind rasedaks teinud, kuigi ma kevadel tahtsin?
Selle eest, et sohki läinud plika võib asja tema kaela veeretada, oli Kollat hoiatanud ema.
„Kui vana sa oled?” oskas Kolla vaid küsida, kusjuures ta teadis väga hästi, et Malle on viisteist aastat ja kümme kuud, temast üksnes üheksa kuud vanem.
„Mis see vanus siin loeb! Hakkad tänitama, jah? Ma pidasin sind tonksu targemaks. Mul süda juba pööritab. Päris iiveldama ajab. Võin öelda, et ma olen juba ema,” ütles Mallekas ning kattis oma kõhu hommikumantli hõlmadega. „Tead sa, mu kõht on jõle tühi. Mine too selle kümne rubla eest mulle Marja poest süüa. Ole ometi mees!”
Ole mees … Kas see on solvang? Või etteheide?
„Miks sa ise ei too?” tõrjus Kolla.
„Ma ei taha. Mutid vahivad akendel. Hakkavad pärast kõlksutama, et näe, titt tuleb,” põhjendas Malle.
„Aga ta tuleb ju. See titt. Ise ütlesid, et tuleb,” lausus Kolla.
„Ja ongi hea, et tuleb. Aga ma ikkagi ei taha, et nad minu kallal keelt kõlksutavad. Too, palun! Ole mees! Ükskord ometi!” palus Malle.
Noh, sedakorda võin olla.
Ega ta ometi pulli pane? Ei vist, paistab, et laps on tühjas kõhus raudselt olemas. Ja lapseootajat tuleb ju aidata, see on selge.
„Mida sa tahad?” küsis Kolla.
„Moosipirukaid!” hüüatas Mallekas. „Ja piima. Titt tahab piima! Ja sada grammi karamellkomme. Ei, kakssada, neid on jäle lahe lutsida. Ülejäänud raha too tagasi, ma tean täpselt, kui palju miski maksab.”
Nüüd kahtlustab veel. Mida ütles selle kohta isa? Et vargaks peab sind vaid inimene, kes ise varastab. Näe, vana pikanäpumees Krill usaldas, ei tulnud selle pealegi, et ma võiksin midagi sisse vehkida, kuid tulevane ema arvab, et ma lõikan vahelt.
„Okei, ma lendan,” lubas Kolla.
Vööruses hüppas ta trepist ainsa krapsuga alla antreesse ning pahandas sellega perenaist Sea-Liidet, kes kõrv kikkis kuulatas kõike, mis tema endises majas sünnib.
Poiss kiirustas mööda kruusakõnniteed Marja mäest üles.
Papliread kahel pool tänavat tõmbusid juba kollakaks.
Avalikult liikuda ei olnud ohtlik, ema on praegu veel tööl ning õpetajaid polnud siinkandis kunagi nähtud.
Krill oli Marja ja Tähtvere nurgalt kadunud. Kahju, muidu oleks talle raporteerinud, kuidas ülesande täitmine on arenenud.
Marja poe ukse kõrval oli klaasjas silt: „Tartu Linna TSN Kaubandusvalitsuse toiduainetekauplus number 67”.
Kolla kogus kõigi siltide tekste, kirjutas need üles oma linnauuringusse. Eriti meeldisid poisile suured numbrid – mida suuremad, seda uhkemad.
Number 67 paisutas Tartu suurlinnaks. „Ei tea, kas Kilulinnas üldse leidub 67 toidupoodi,” mõtles poiss, astudes sisse kitsasse agulipugerikku, kus valitses kodune meeleolu.
Kõik tundsid kõiki, lahke ja punapõskne müüja Maaja Ostrat ühel pool letti ning mõniteist siiru-viiru sabatajat teisel pool. Peamiselt agulinaised, kirjud rätikud peas. Viina ja õlut anti väljaspool järjekorda, nõnda et püksikandjaid seisis vaid mõni üksik – mõni sihuke näss, keda õiged mehed meheks ei pidanudki, kes tuli padajanni ostma, mis on ometi naistetöö.
Rohkem inimesi poleks ruumi ka kuidagi mahtunud, niigi oldi tihkelt koos nagu silgud pütis.
Silk oligi täna kõige minevam kaup. Võeti ikka pool kilo ja pool kilo, ainult mõni vallaline küsis kolmsada grammi.
Õhetav Müüja-Maaja, seljas pressraua pruunika jäljega valge kittel, tõstis kalapojad soolatünnist kahvelhargiga kiirelt ja vilunult kaalukausile, teisel kausil püsis pidevalt poolekilone viht, ning ikka pani ta päris täpse hulga. Ainult et ei lasknud kaalunokkadel teineteise vastas seisma jääda, need õõtsusid aina üles-alla.
Ega müüja siis nii loll ole, et ainult palgast elab!
Juba Maaja ema, Luige-mamma, oli rühmanud siin leti taga ja eks põlvkond põlvkonna järel need kogemused tulevad.
Sedapuhku oli teemaks selle sügise saak.
Kõikidel naistel olid oma aiamaad.
Naistel … Jah, mehed pidasid ninapidi mullas songimist oma au riivavaks. Kala püüda, puid saagida, ämbritega vett tassida, katust kõbida – need olid aulised meestetööd, ent mullaga end määrima ei hakatud.
Maareform ei toimunud ainult maal. Maareform toimus ka linnas. Majaomanike mõõtmatud aiad tänavaruutude vahel olid ära mõõdetud, pisikesteks kruntideks jupitatud ning elanikkonnale välja jagatud, nõnda et igal inimesel, kes vähegi tahtis, olid oma peenrad ja kartulivaod.
Kui linnanaisest uusmaasaaja läks oma põllulapile üle endise omaniku õue või möödus lähedalt tollele armu poolest jäetud siilust, sisistas omanik või tema pereliige läbi hammaste: „Mis sa, tõhk, kondad siin võõral maal!”
Aga mis
