järsemast kaldatõusust üles saanud, hakkas kaeramootor porisel kruusateel koguni traavima ning vedaski auto käima.
„Suur tänu, ole meheks!” tänas Prüssel kauboid, kui tirimistrossi lahti sõlmis.
„Aitüma eest ei saa sa tänapäeval peksa kah. Ma võtan selle,” ütles kauboi ning krabas majori kõrvavangust Lenini-soni alt Marlboro sigareti. „Suur tänu, ole meheks! Jõua ilusti koju!”
Ta oligi mõelnud, et viskab minema. Aga ei söandanud ega raatsinud. Ikkagi ilusa väljanägemisega ning ülemuse käest saadud.
Nüüd pääsesin sellest imperialismivingust.
Major pani käigu sisse ning hakkas sõitma. Mis sõitma! Rappuma ja vappuma mööda põhjatuid külavaheteid. Neid kaudu tahtis ta pääseda Võru maanteele, sealt juba tagasi linna ilma jõge uuesti ületamata.
Kuradi kolhoosnikud, võiksid ikka kas või natukenegi prügitada oma teid. Kukuruuznik matab kolhoosidesse miljardeid, nemad ei viitsi vastutasuks lillegi liigutada.
Kambja taga asus Prüsselite aianduskooperatiiv. Põllulappidel küürutamas polnud sel tööpäeva pärastlõunal õnneks kedagi. Virkadel nagu nemad oli tänavune kartul võetud, kunagine Supilinna tüdruk Magda oli usin ja viks aiamaapidaja. Vaid kuldpunased saialilled tulitasid peenral, pärlendasid otsekui kevadõied hallis sügises. Neidki hooldas küljeluu Magda.
Prüssel peatas mootori. Teatud oht muidugi oli, et ehk ei saa ta masinat uuesti käima, kuid kes ei riski, see šampanjat ei joo.
Major avas tööriistakuuri. Sellest lobudikust pidi kunagi saama uhke suvemaja. Kuuris seisis 200-liitrine bensiinitünn. Lohviku abil imes ohvitser operatiivauto paagist mitukümmend liitrit kütust roostesesse plekkvaati, arvestades sellega, et ta täpselt garaažipaika jõuaks.
Isiklikku autot Prüsselil veel polnud, kuid ta oli Tartu julgeolekus autoostujärjekorras teine. Igal aastal eraldati neile oktoobripühadeks kaks Moskvitši, üks 411 ja teine 407. Viimane oli kehvem, kuid teine ootaja oli vaid kapten ning major lootis parema endale saada.
Raha nii autoostuks kui ka suvila väljaehitamiseks oli ilusti olemas, see tuli suviselt miljonioperatsioonilt. Linnakomitee esikommunaltšikul Saul Saunikul pidi olema ka keegi priima töömees, Tartu Linna TSN Täitevkomitee kommunaalmajanduse osakonna kommunaalettevõtete kontori partorg, kes oli valmis ehitama. Kuidas ta nimi oligi? Tengel. Artur Tengel, tuli meelde. Niisugune naljakas mees, kannab kogu aeg kuue rinnataskus viit täitesulepead.
Mida ta viiega peale hakkab? Näitab, et on kõva kirjutaja või? Ühe võtab paremasse, teise vasakusse kätte, kolmanda parema ja neljanda vasaku jala varvaste vahele, viienda pistab veel otsapidi suhu ning siis muudkui kriipseldab oma varesejalgu.
Prüssel keris spidomeetri kilomeetrinäitu edasi, et bensiinikulu ja läbitud maa oleksid vastavuses. Selle töö tegi ära vidin, mille võis osta igalt taksojuhilt, ning Tartu julgeolekus oli see kõigi meeste peale ühine, seda hoiti operatiiv-Mosu armatuurlaua kindasahtlis.
Kilometraaži kerisid kõik. Kui riik sind petab, miks ei võiks sina riiki veidi tõmmata? Kukuruuznik kärpis julgeolekutöötajate lisatulusid, mis varem moodustasid üle poole palgast. Nüüd võtsid nad kütusega sutike tagasi seda, mis neile kuulus.
Näiteks lennuväelased Raadi salajaselt sõjalennuväljalt ajasid oma äri hoopis suurejooneliselt. Nemad parseldasid maha lennukikütuse. Tegid seda nii laial rindel, et Tartu nutikamad mehed, nagu seesama Saul Saunik, seadsid oma indviduaalid lennukikütusele, sel kombel tuli üsna odav maja talvel soe hoida.
Ja Raadi pommituseskadrilli pommitajate lennutunde arvestati kütusekulu järgi. Nii lõid piloodid koguni kaks kärbest korraga: ei pidanud pikalt õhus vahtima, mis oli ju kaunis ohtlik, ning teenisid äritsedes lisaraha.
Neil enam-vähem samuti – jälitamiseks määratud bensiin läks oma pütti.
Ma lasen selle suvila ka lennukikütusele panna.
Tuhakarva taevas sättis juhtkurg alluvad kolmnurka, linnud kruukruutasid kõrgel pea kohal, joondusid vastavalt komandöri komandole.
Loodus näitab eeskuju.
Prüssel väetas põldu. Miks peaks väärt kraami kuskil käimlas raiskama? Julgeolekumajor upitas sügispalitu ja kuue tagasiilu üles, laskis püksid rebadele ning sittus nagu mees muistegi.
Külm tuuleviirg lõi otsekui hambad tagumendi sisse. Muidugi peab olema ettevaatlik, et Makarov salakabuurist välja ei kukuks.
Sellise väetamiskunsti oli Prüsselile selgeks õpetanud isa, tööarmastaja põllumees, kellel oli ainsana oma külas rehepeksumasin. Tehnika ekspluateerimisega isa kinni kukkuski, sellepärast ta tehtigi kulakuks ja lasti maha. Nende talus sulaseid ei peetud, järelikult inimeste ekspluateerimist neil ei olnud, sellega vahele võtta ei saanud.
Alumised ajupoolkerad olid üldse tähtis instrument Siberi põllunduses. Kui palja peega andis juba maas istuda, kui külm su mune ei näpistanud, oligi kätte jõudnud kevadkülvi aeg.
Prüssel rakendas isalt päritud kogemusi ka siin Kambjas, ei hoolinud ilmateadetest. Raadio ikka valetab, muudkui valetab.
Pühkida oli kasuline rabarbrilehega, see läks edasi kompostihunnikusse. Mitte midagi ei tohtinud kaotsi minna, kõik pidi tulu tooma.
Kukuruuznik oli julgeolekult võtnud Pälsoni ja Riia tänava nurgalt suure hoone, mida rahvas kartis ning Halliks majaks kutsus. Vastu olid nad saanud mingi suletöölistele kuulunud hoone, tarbetu paraadtrepiga narrikoja, mille ees vist keegi hirmu ei tundnud. Keda ei kardeta, sel pole ka autoriteeti. Ühes autoriteediga läks kaduma lasketiirgi, mis oli olnud Halli maja keldris.
Nüüd oli neil õigus harjutada salamisi vabas õhus.
Põllulapp rammutatud, hakkaski Prüssel seda tegema. Tal oli välja mõõdetud täpselt 25-meetrine distants. Tööriistakuuris leidus päris auklik märklauaalus, sellele kinnitas ta nüüd mustade ja valgete trükitud ringjoontega märklehed, mis tal alati ohvitseriplanšetis kaasas olid.
Nii, valmis!
Märkleht asus täpselt vaenlase rinna kõrgusel. Major vajutas päästikule, tulistas oma Makarovist.
Musta ringi, musta ringi, valgesse.
Prüssel sammus üle kartulivagude kaema. Kaheksa, kaheksa ja kaks, kokku kaheksateist silma kolmekümnest võimalikust.
Kaheksaga tapaks vaenlase ära nagu nalja, kahega vaid vigastaks. Vahest ongi parem, kui ellu jääb, saab temalt pärast tunnistusi välja pinnida?
Prüssel laskis viis padrunipidet tühjaks, siis sai aeg täis.
Mosu läks niuhti käima, sõitis sinna, kuhu vaja.
Vahest tõesti olid kellegi näpud parvel saboteerinud?
Linna piires hakkas bensiininäit armatuurlaual vilkuma. Prüssel käitus seltsimehelikult, juhtis auto aadressile Stahhanovi tänav 1, Vabariikliku Veetranspordivalitsuse mehaanilise laevandustöökoja naftabaasi, täitis seal kütusepaagi ning lasi auto pesta. Selle asutusega oli julgeolekul leping. Kui järgmine kasutaja operatiivmasina rooli asub, ei oota teda halva üllatusena ees tühi bensupaak.
Veel samal päeval kirjutas Prüssel oma kabinetis Vanemuise tänaval aruande objektile väljasõidu kohta. Inimene, eriti ohvitser, peab olema akuraatne, ei tohi tänaseid ülesandeid
