kirja teekonna Ahja – Mooste – Räpina – Värska piir ENSV ja VNFSV vahel – Meremäe – Vastseliina – Võru – Kambja – Tartu.
Oli ju teada, et jälitustegevus liiduvabariigi territooriumist kaugemal vajas Moskva ja praegusel juhul veel Pihkva oblasti kolleegide luba. Seda polnud, mistõttu piir oli täiesti loogiline ümberpööramiskoht. Ka kütusekulu oli näidatud kilometraažiga kooskõlas.
Harjutamiseks kulutatud kuulid pani Prüssel täpipealt kirja, ent juhtumist parvel vaikis.
Kes ei riski, see ei joo šampust.
Räägin sellest ülemale, polkovnik Kaupo Kalgile nelja silma all, koos otsustame, mida arvata, lohutas ennast Prüssel, kui teksti ja sulgegi roosaka kuivatuspaberiga kuivatas.
Krillil oli peaaegu kõik nitševoo. Peaaegu …
Mees tundis, kuidas Jehoova muutis ta päev-päevalt puhtamaks, ta mõtted helgemaks. Nagu pärast koristustalguid Friidaga oli valgemaks saanud Krilli tuba Tähtvere 27–11 (sissekäik Marjast), nii oli Krilli hingki otsekui pesust välja tulnud. Jehoova oli seda nähtamatut ja puudutamatut asja küürinud oma nähtamatute käte, nähtamatu matšalka ja nähtamatu seebiga ning siin valitses nüüd kombeline voorus varasema hooruse asemel.
Enam ei tundunud Krillile, et kuri maailm närib ühtejärge tema kõri kallal. Enam ei paistnud, et inimesed elutsevad paljalt selleks, et talle siga keerata.
Ja seda puhtusetunnet oli ette kuulutanud Friida, tark ja agar naine, koguduse eestvedaja.
Jehonks (nagu Krill endamisi ütles) on teinud mustuse ja prahi kõrvaldamisest enamatki – lisaplussina saatnud tema ellu naise, kes on tõeline naine. Žasmina Pelagejevnale ei tahtnudki Krill kõigepealt tuti vahele väänata ja pärast seda eemale hoida, hoopis täitsa efen oli olla temaga niisama koos, ajada törts törilöri ja juua teed.
Mis sest, et venelane, kuid kas venelane ei olegi siis inimene?
Ühelgi eesti naisel ei ole nii asjalikku nime, ükski eesti naine ei kanna nii vinget krunnsoengut. Ja millist särinat Pelagejevna keetis, sama kanget, kui tehti tsoonis. Pealegi oli Pelagejevnal veel laps, liiati koguni poeg.
Isaks oli Krill igatsenud saada tervelt pool sajandit, kuid mitte kuidagi polnud jopastanud. Vanglavaheaegadel oli Krill silmanurgast piilunud tema sroki ajal ilmale tulnud pisikesi supilinlasi: ehk on mõni ringi mudiv vääks tema deela, ehk on veidikenegi tema molu?
Võta näpust, võis olla nii, võis olla naa.
Pelagejevna maimu Vanjušakest polnud Krill veel näinud, kuid oli naiselt kuulnud, et poiss on elevandi kasvu.
Ongi maru, saab temast fizkulturnik või muidu vägilane, minu isikliku rekordi sangpommi rebimises – kahepuudasega 78 korda – lööme ära, mõtles Krill, kui kükitas sel porihallil sügispäeval täpselt Marja ja Tähtvere tänava nukal oma kahekorruselise roheka agulimaja nurgal, seljas Pelagejevnalt saadud tumedavõitu ülikond ja valkjas linasärk.
Pelagejevna oli särki juba üks kord Emajões pesnud, Krill oli siis kükitanud kaldal naise kõrval täpselt samuti nagu praegu uulitsanukal, tätoveeritud ülakeha paljas, ning oodanud, mil asi saab tibens-tobens.
Niimoodi kükitama oli mees õppinud pikkadel pogriaastatel. Okastraadi taga polnud pinke, ka ei tohtinud seal lesida naridel, adminn piinas sind, ei lasknud persekil või laatsakil lösutada, ja nii oligi kükakil olek kõige vähem energiat kulutav asend aja surma poole saatmisel.
Marja ja Tähtvere nukk oli Krilli armastatuim paik. Siit vooris mööda otsatu hulk rahvast, kõik, kes Marja poodi käisid, kõik tagasupilinlased, kel kesklinna asja oli, kõik, kes tõusid Nursi treppidest Tähtvere linnaossa, sinna rikaste juurde.
Krill tundis peaaegu kõiki supilinlasi, ja kui mitte kõiki, siis vähemalt oma tänavate inimesi, juba hirmus hästi.
Oma tänavaid oli tal koguni kaks: Supilinna pikim Tähtvere ning väga mõnus Marja, Krill polnud kellegi ühetänavamees.
Enam-vähem kõik möödakäijad tervitasid teda, vaid mõni üksik nühkis mööda, nina maas. Kergitati naljaviluks mütsi, visati viiski pihku, küsiti seda ja teist. Aga üks teravama keelega naine, kes tihti suskab, soovis jõudu laisklejale.
Nüüd tulid otsekui Jehoova käsul Krilli pähe uued mõtted.
Mis Supilinna vanem ma üleüldse olen? Ei ole ju! Olen isehakanu, keegi teine peale minu enda ei pea mind Supilinna vanemaks. Itsitavad pihkugi, et vaata, sihuke kehkenpüks, muudkui ärpleb. Ma olen elanud ainult selleks, et teiste ees silma paista. Silma paista nende ees, keda ma olen pidanud tühikargajateks, pooletoobisteks pedrunnivendadeks. Ma ise olen tühikargaja, panin laia oma srokkidega! Et minul on neid Supilinnas kõige pikemalt, oma nelikümmend aastat. Olen lasknud end tätoveeridagi selleks, et kõik mind vahiksid, suu ammuli. Et kõik ajaksid silmad punni, kui näevad mu rinnal kolme sangariordenit ja tulise tutiga nais-Jeesust ristil.
Selle lasen ma esimesena kustutada, maksku või elu hinda. Ega ma saa ometi selle nais-Jeesusega viimselpäeval taevasse tõusta, Peetrus-poiss kupatab mu väraval kak raz tagasi – tuled siia Isa ette Poega solvama!
„Lase see häbitu kõlvatus kustutada, mu poeg,” kuulis Krill Jehonksi häält.
Need nelikümmend sitsiaastat on mul mahavisatud aeg. Ma pole seni sabražaitanudki, milline on tõeline maailm, milline on tõeline elu. Ma pole aru saanud, et inimesed mu kõrval Supilinnas on head ja targad, vaid olen nagu hilpharakas ringi lasknud, peas lahti see kruvi, mis teisi kruvisid kinni hoiab. Olen elanud puhta oma umbluus, oma udus. Friida ja Jehoova on mu silmad avanud, kuid need pole läinud mul veel täiesti lahti, on alles kuidagi pilukil. Mu silmalaugudele on ju tätoveeritud „HE БУДИ!”, ise käsin endale hauda kaevata.
„Ma olen su siiski budiitanud, aga ka see kustuta ära, mu poeg!” kuulis Krill.
Supilinna endine vanem viskus tänavanurgale põlvili, pani käed rinnal pihkupidi kokku ja õhkas taeva poole tormilise palve:
„Oo, Jehonks-vend, vägede pealik, sa räägid minuga, tänan sind, tänan sind selle eest! Ma kuulsin, mis sa mulle ütlesid, budiita mind, budiita mind lõplikult, tee nii, et mul oleks kõik nitševoo, et kõik oleks normaljok.”
„Lihapatud – need on sul, mu poeg, nüüd ornungis, kuid näpupatud – need on sul ikka klaarimata, vend Krill. Ma andsin sulle selleks 200 ruublit,” kuulis Krill.
Jah, nii see on, Jehooval oli tuline õigus.
Krill oli käinud andeks palumas meestelt, kelle ta oma riivatute jõõramistega oli sarvekandjaks teinud, ja Jehoova oli tasunud selle eest heldelt, jaganud oma hüvesid: pannud hinge voorusliku ja vagura meele, ladunud talle peo peale 200 rutsa laibaraha ning kinkinud pealekauba veel Pelagejevna.
Oo, vägede Jehoova, ma tänan sind, ma tänan sind!
Jumala surmtõsi oli ka see, et Krill polnud eelmises elus olnud ainult hukkaläinud naistemees, ta oli olnud ka põhjakäinud näpumees. Pidas paika seegi, et pätsamiste sotid polnud veel sirged, ja see oligi, mis täielikust nitševoost puudus.
Selge kui seebivesi: kui needki patud saab klaaritud, olen ma päris puhas, siis olen lõplikult jumalaga jätnud oma eelmise eluga, musta ja räpase eluga ilma kõigekõrgemata. Siis ei pea ma ennast kellekski ekstra tüübiks, vaid arvan, et olen tavaline inimene, selline nagu teisedki supilinlased.
Äh,
