kargama olid täkud.
Kuidas teha nii, et sellist pläsa enam ei tuleks, kui ta asub täitma viimast ülesannet?
Raudselt oli see Jehonks, kes oli pannud Krilli pähe mõtte võtta endale siin abimeheks Kolla.
Aga just selle kandi pealt oli vedanud kihu nihu.
Krill oli juba mitu päeva tahtnud trehvata Kollaga, kuid toda nutikat kutti neetu, poiss oli kadunud otsekui maa alla, ise veel veekehakultuurlane.
Lisaks sellele, et siin paksult rahvast liikus, oli see tänavanurk ka priimamast priima vaatluspositsioon, siin sai silmas hoida nelja suunda: Tähtvere tänavat linna ja prügimäe poolt, tervet Marja uulitsat ning Nursi treppe, mis kõrgele Tähtvere parki viisid.
Kust iganes Kolla tuli või kuhu vähegi läks, siit pidi ta näha olema.
„Oo, vägede valitseja, tee nii, et ma trehvaks Kollat, keda sa mulle soovitasid,” pöördus Krill kõigekõrgema poole, ikka veel möödaminejate naeruks põlvitades. „Ja aupull, Jehonks, ma ei taha sul nagu täi krae vahel istuda, aga veel üks deela. Ütle mulle, kust otsast alustada, kas kaksikute tübeteikadest või maasikamoosist ja vorstidest? Aga ajalehti mina ei pätsanud, minul ei lähe neid vaja. Kõik süüdistavad mind ka ajalehtede pizdjoosi panemises …”
„Palun minuga viisakamalt!” nõudis Jehoova.
„Kõik hakkasid postkastidesse antreedes toppima vanu lehti, et tõmmaku ma neid, mina aga ei tõmmanud vanu ega uusi, sest mina pühin suvel puulehtedega ja talvel hõõrun lumega, soovitan kõigile, väga kasulik. Kuidas sina seda teed, Jehonks?”
„Hea küll, hea küll! Mis asjad need kaksikute tübeteikad on, sellele ei saa ma sugugi pihta,” andis teada Jehoova.
„Kuidas sa seda ei tea, ise targem kui šodnjakk?” imestas Krill.
„Ka šodnjakki ei tea,” tunnistas Jehoova ausalt, ei varjanud vähimatki.
Muidugi oli Krillil piiritult hea meel Jehoova teadmisi rikastada, seda tegi mees veel suurema rõõmuga kui soomeugrinduse dändikestas professori Bruno Bergi sõnavara suurendades: „Šodnjakk, see on kõige kõrgem autoriteetide kogu. Kaksikute tübeteikad aga, need on see roosa värk, mille naised ja tüdrukud oma piimariiuli ette panevad, et keegi ei näeks.”
Jah, Krill polnud käpanud ainult söögikraami Supilinna vöörusesahvritest, mees oli salaja hõlma alla pistnud naistepesugi hoovide kuivatusnööridelt, kusjuures pesust oli endine Supilinna vanem tõmmanud üksnes rinnahoidjaid, kõik ülejäänu, nagu trussikud, korsetid, alusundrukud ja tripindus, mis mõne kapukast naisepoja ehk julmalt võdisema võttis, jättis Krilli sootuks külmaks, olgu need asjad pealegi ahvatlevalt pitsilised. Näiteks trussikutega polnud Krillil tonksugi peale hakata, kuna need lihtsalt ei läinud talle jalga, ja muud väljapraagitud pitstükid ei läinud selga. Kopsutraksidestki eelistas mehepull paljalt noortele tüdrukutele kuuluvaid, kuid ainult kopsakamaid, selliseid, mis passisid üle pea tõmmates kak raz ümber tema lihaselise rinna. Mingid pisitillukesed kapinupukatted ei tulnud arvesse, ka põlgas Krill igasugust moetavaari, nagu õlapaelteta või tugikaartega või pettevatti täis asjandusi.
Inimesel peab olema spetsialiteet, inimene ei tohi huupi rabada seda, mis ette juhtub. Ainult ahnepäitsud teevad nii, ent Krill oli olnud selle koha pealt valiv juba oma eelelus, oli võtnud vaid pesu, mis tõeliselt hinge läks. „Ma ju ponjaitan, et tühi kott ei seisa püsti, et inimene tahab näsada, kui tal pole kopikatki taskus. Kui kristalselt aus olla, siis on see minu prohma, mina oleks pidanud sulle, Krill, lobi ette andma,” kuulis Krill Jehoova häält.
Püha vits, milles küsimus? Kindlasti tuleb alustada pesuga hooramisest, sellest jälgist patuporist.
Kui sa Jehonksilt õiget asja palud, kui ise õige mees oled, täidab taevapealik su palve.
Ja sealt, Tähtvere tänava lõpupoolelt tuligi Kolla, keda Krillil hädasti vaja läks.
Kindlasti käis prügiluhal trääni otsimas.
Kell oli keskpäeva kandis (Krill elas päikese järgi ka sellise pilves ilmaga, nagu oli täna), mees teadis, et hommikul võis prügimäelt saada kõige mehkamat nodi. Päeva peale korjati vingem värk lihtsalt ära. Kes ees, see mees.
Ainult, ime küll, Kollal oli samuti seljas ülikond nagu temalgi.
Kes siis kirikurõivaga prügimäel tosib! Muidu lasi poiss ringi sünge sinise kehakultuurlasedressiga, mille seljale oli suurte valgete tähtedega kirjutatud „EESTI”.
„EESTI” oli ka hea, ent „SUPILINN” oleks olnud päris solaid.
Krilli süda täitus rõõmuga, ta tõusis oma kükkasendist ning pööras end läheneva poisi poole.
Kus siis Kolla oli need paar päeva veetnud?
Hommikul oli poiss ema rõõmuks ülikonna selga pannud ja ema teada kooli läinud, ent polnud sugugi kõndinud kesklinna poole, vaid oli siinsamas Marja ja Tähtvere tänava nurgal võtnud kursi hoopis vastassuunas. Ta oli kiirustanud prügimäe ja jõe vahelisele niidule, kuhu oli löödud rõngakujulise obadusega kinnitusvai.
Kolla oli kõndinud need pikad päevad edasi-tagasi mööda Emajõe-äärset paplipromenaadi ning lootnud, et niiduluhale tuuakse sööma valge hobune. Oli oodanud selle toojat Mittet, nagu ta kutsus mustapäist maalijapiigat, kelle pärisnime ta ei teadnud …
Valge hobuse karjamaa oli oktoobrikuiselt troostitu, suvine erkrohelus oli võtnud tohletanud tooni, tekitas vaid musta tuska.
Ega ta oleks plikale hoobilt kaela langenud, ta oli kavatsenud mängida juhuslikku möödujat, kel oli absoluutselt juhuslikult siiakanti asja. Ta plaanis üldse mitte märgatagi Mittet, kelle pärast ta kandis Sauniku-naiselt saadud sajaka eest suvisel võistlusreisil ostetud ülikonda.
Mitte oli ju tituleerinud ta dressiks, lausa tuult täis hernehirmutiseks! Mitte arust kirjutatakse hernehirmutise seljale „EESTI”, nii palju need spordikauged kunstnikud teavadki!
Kui Mitte teda eemalt hüüab, eks siis näib, kas ta üldse kuuleb või mitte. Kui tüdruk talle päris järele jookseb, teeb Kolla suured silmad ja küsib: „Kodanik, kes teie olete?”
Ent polnud ei plikat ega ka tema hobust, ei olnudki võimalik Mittest mitte välja teha.
Täna oli Kollat äkki tabanud veendumus, et kõik oli olnud üksnes miraaž. Paadist nähtud valget hobust, kes jões suples, ega mustapäist ratsurit, kes sadulata ja jalusteta kenuskaelal istus, polnudki tegelikult olemas.
Vaat kui suur on fantaasia jõud, manab su silme ette selle, mida ihkad!
Aga roolimees Sull-Sull ju ometi hüüdis! Treneener Treener? Kool samuti!
Polnud ka hüüdusid, kõik oli olnud puha pettekujutelm. Visuaalne ja auditoorne hallutsinatsioon, kui kasutada sõnu, mis seisid võõrsõnade leksikonis Gogolli riiulil.
Noh, katus veeres minema, pimedad silmad näevad ja kurdid kõrvad kuulevad, mida vaid ise ihaled. Ja tema oli Mittet veel Esmeraldaks pidanud!
Mustlaskaunitar Esmeralda oli päriselt olemas, elas Pariisi Jumalaema kirikus, kõik armastasid teda, kuid Mitte oma ratsu oli vaid armupuuga pähe saanud vaimu sünnitis.
Vastupidi Krillile tundis Kolla, et maailm teeb talle ränka ülekohut. Et elu ongi välja mõeldud tema piinamiseks.
Kas
