akuraat. Julgeolek ei vaja truudusetuid kaastöötajaid, ei vaja mitmenaisepidajaid, need võivad hakata topeltagentideks, võivad hakata teenima rohkem kui kahte isandat.
Aga mis sa teed, kui paremaid pole võtta? Kui peab leppima säherduse hukkaläinud patus püherdajaga nagu see Jaak.
Võtame näiteks tema viimase ettekande. Seal on kirjas, et keegi Kolla tassis pornosoperdise muuseumist minema ning viis selle isehakanud Valge-Soome bandiidi Uibukännu koju. Sellesama soperdise, mis põhjustas kontrollbrigaadi kontrollreidi ning millest algas Tartus tohutu segadus.
Iseenesest mõista kontrollis Prüssel mitu korda üle kõik saadud andmed, kõrvutas iga teadmist paralleelallikatelt laekunud informatsiooniga, kuid iseäranis umbusklikult suhtus julgeolekumajor kõigesse, mida oli teatanud Jaak.
Järelkontroll tuvastas, et kõnealune Kolla tõepoolest eksisteerib, selleks osutus A. H. Tammsaare nimelise Tartu 1. Keskkooli 9.a klassi õpilane Nikolai Mjärg, kelle kohta koolist tellitud karakteristikas on öeldud, et ta on andekas ja tubli kehakultuurlane, kuid õppetöös järjekindluseta, laialivalguv, ei suuda kontsentreeruda tähtsateks ülesanneteks, keeldub astumast komsomoli. Viimased nädalad on see noortegelane koolist sootuks puudunud, seetõttu pole saadud temale küsimusi esitada. Ka tolle Kolla isa oli olemas: karjalasoomlane Antti Mjärg, kellele oli kapitalistliku riigiga kirjavahetuse pidamise pärast masinistiametist sõit sisse tehtud. Vedurijuhtimine on strateegiline ja poliitiline töö, enamik veoseid kuulub sõjaväele, vaenlase silm võib laadungite järgi otsustada, mis armeel ja laevastikul kavas. Vaenlane võib informeerida Luure Keskagentuuri, vaenlane võib saboteeridagi – lihtsalt laseb voori kraavi ning kahjustab niimoodi pealetungi. Ja vaenlus algab kontaktidest välismaaga, eriti kapriikidega. Võtame vaid ühe näite. Raadi sõjaväelennuväljale on vaja vedada palju varustust. Selleks rajati Kärknast omaette pikk haruliin koos sillaga üle Amme jõe. Iseenesest mõista ei ole seda liini mitte ühelgi kaardil, kuna liin on salajane nagu lennuväligi. Aga mis siis, kui mõni masinist loeb üles, mitu tsisterni kütust ta päevas Kärknast Raadile transpordib? Kirjutab selle numbri märkmikku ning saadab hiljem välismaale?
Ent mis puutub soperdise tassimisse muuseumist Marja tänavale bandiit Uibukännu koju, siis see osutus allika väljamõeldiseks. Noh, teatriinimesed ei suuda oma lennukat fantaasiat pidurdada, blufivad ettekandes samamoodi nagu oma perekonnaelust rääkides. Pornoplätserdus asub endiselt kunstimuuseumis, see on kindlaks tehtud. Muuseum ise on suletud, soperdiski pole päriselt oma endisel kohal, rivis teiste töödega, keegi on selle seinalt põrandale tõstnud.
Käisin seda isiklikult inspitseerimas, muuseumi juhataja Õie Metsamees-Zelta saatis mind. Võtsin pildi kätte, tõstsin selle üles ning kontrollisin ihusilmaga – jah, see on sama pläkerdis, mis elu Tartus pea peale pööras. Panin pornohaltuura endisele kohale, üksnes tagakülje pöörasin ette. Isegi suletud muuseumis ei ole vaja demonstreerida kõlvatut patuelu! Kohustasin muuseumi juhatajat kodanik Zeltat jätma asjaolude lõpliku selginemiseni kõik nii, nagu on. Ma ei usu, et see tark naine on nii naiivne, et ei allu korraldusele, ta ei teeks midagi, mis muuseumile kahju toob, mis võib viia isegi muuseumi likvideerimiseni. See pole tema huvides.
Ja ekspertiis. Seltsimees Tsementjev-Parv tahab koos soperdisega ekspertiisi. Aega on vaid viis ja pool tundi. Kes võiks kirjutada? Kes on sellel alal kompetentne? Kes valdab nii hästi vene keelt?
Mul on üks intelligendikene, üks esteedikene, peab tunnistama, et väga terane silm. Enne oli ta Kalev, ise valis endale niisuguse natsionalistliku varjunime. Sellest ajast, kui Kukuruuznik parteiorganisatsioonide agentuurid ära keelas, on mees olnud lihtsalt abijõud, kellelt sai üsna pädevat informatsiooni, kes ei hakanud ettekannetes kunagi fantaseerima.
Sobiv mees oli linnakomitee ideoloogia-, propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja Valev Tutt! Seni veel juhataja …
Ka teda Prüssel ei sallinud. Ent ei sallinud tublisti vähem kui Jaaku. Tuti perekonnaelu oli kombes, tal oli vene naine, lapsed olid pandud Riia tänava vene kooli, ühestki Tuti käimisest kaiede pool polnud organeile ette kantud.
Ent Tutt oli parteitöötajale sobimatult dänditseja, alati olid tal jalas välismaised simmikingad, seljas särav ülikond, mis istus nagu valatult, mees kandis isegi sõrmuskella, mida ta kogu aeg kruttis, et kellelgi ei jääks sihuke tobeduse tipp märkamata.
PraeguonTuttülimalmääralebasoosingus, temakabinetiukslinnakomitees on endiselt kinni pitseeritud nagu ka linnakomitee esimese sekretäri Hubert Seieri kabineti uks. Kindlasti lendavad mõlema pead.
Kuid keegi ei keela ju spetskaadrit spetsotstarbeks kasutada, niikuinii jääb see saladusse. Ja ofitsiaalselt on Tutt praegu ikka veel linnakomitee büroo liige ning linnakomitee kõige tähtsama osakonna juhataja. Ega enne linnakomitee pleenumit saa teda kohalt maha võtta. Ainult pleenumil. Vähemalt väliselt.
Tema number on mul peas: 43 20 240. Keerutan kettal esimese numbri ja küsin siis keskjaamast 240.
On ikka kolgas, isegi parteitöötajatele ei saa muretseda individuaaltelefone! Keskjaama operaator võib ju kõnet pealt kuulata!
Õudselt kahju, et Mallekas kõik moosikad kõhtu pistis, talle jättis vaid isutava lõhna.
„Okei, ma siis lähen,” ütles Kolla ning tõusis kirjutuslaua toolilt püsti.
„Pakaa! Täitsa lahe, et tulid. Tule homme jälle, too mulle piima,” ütles Malle. „Piima läheb mu organismile väga vaja.”
Kuidas ma tulen, kui ema ei luba siin käia?
„Eks me näe,” vastas Kolla.
„… ütles pime ja jooksis peaga vastu posti,” lõpetas Malle, kui Kollale ukse avas.
Kollal oli vaja veel kaks kümnekat üle anda.
Poiss lendas taas ainsa sammuga trepist alla, väljus majast ning suundus põiki üle munakividega sillutatud tänava majja Marja 15.
Kas tibutas või kanatas? Täpset taksi oli raske määrata, sadas midagi vahepealset.
Märjad tänavakivid läikisid.
Kolla mõtles, et tüdrukud on ikka väga imelikud, neile ei saa sugugi pihta.
See on looduse poolt üldse kõva möödapanek, et kogu inimkupatus on jagatud mees- ja naissooks. Kas siis ainult meestega poleks hakkama saadud? Milleks tuli ilus asi ära rikkuda?
Ka Tumma-laste juures ei lubanud ema käia, kuid Mallekas oli tüki maad karmimalt keelatud, järelikult astus poiss sõnakuulelikkuse teel.
Marja 15 oli pooleteisekorruseline kivimaja, ainus kivine koduuulitsal, kõik teised olid puust. Kollakas ja luitunud hagerik, ausõna peal püsti. Keegi polnud selle eest hoolitsenud alates ajast, mil omanik küüditati Siberisse. Katus oli tõrvamata, alumise korruse aknaluugid püsisid ligadi-logadi, hinged olid neil õlitamata. Õhtul, kui luugid kinni pandi, ja hommikul, kui need avati, kostsid õudsed ja pikad kääksud. Isa kutsus neid veduriviledeks, ema tondioreliks. Kollale meenutasid kääksatused hüääni hüüdu džunglis, kuigi poiss polnud näinud ei džunglit ega kuulnud hüääni häält. Aga ta oli lugenud Gogollist toodud „Viieteistkümneaastast kaptenit”, nõnda oli ta mõlemat tajunud.
Miks ei võiks Malle viieteistkümneselt last saada, kui Dick Sand oli selles vanuses kahemastilise purjeka kapten ja püüdis valaskalu nagu mühin?
Marja 15 esimese korruse akende alla oli kraabitud: „Janne on lits. Tiiu veel suurem.” See oli tõsi, et Tiuksmann on Jannekast oma poolteist korda suurem. Janne on päris Buchenwald, Tiuksmann üleelusuurune. Aga mõlemad
