kodu-töö-pood-kodu, mille tõttu ta ka sellest kontorist iga päev mööda oli sõitnud.
Hobujaamas trammile number kolm astudes jäi aga Maarja samm poole astme peal toppama, ja kui talle selga nügima hakati, taandus ta peatusesillutisele tagasi (üks käsi pidevalt rindade peal).
Õigus, kuidas ta sellele enne ei mõelnud. Ega nad talle ju raha sulas ei anna. Rahakohver kätte ning „Kena päeva!” Pangakonto, nad tahavad ju arve numbrit, ent mil moel… Mis numbri ta annab? Tal oli ainult üks arve ja sellelegi oli Kristjanil ligipääs.
Muidugi ei pruugi Kristjan praegu Maarja käitumisest aru saada, et midagi toimub, ent kindlalt paneb ta tähele, kui arvel nii juhtumisi 30 miljonit juures on. Seega oli Maarjal vaja uut arvet. Arvet, millest teab ainult tema.
Maarja meeleheitlik pilk vilas ringi, püüdes kiirelt lahendust leida. Swedbank! Swedbank asus sealsamas Hobujaama kõrval. Kuid ei, see ei sobi. Tema praegune konto oli ju Swedbankis. Liiga suur võimalus, et Kristjan teada saab. Ei, mis võimalused veel on?
Sampo! Ta teadis, et Kadrioru poole minnes jõuab Sampo pangani. Selge, sinna ta lähebki. Kohale jõudes pidi Maarja tõdema, et nüüdseks oli see küll Danske Panga nime saanud, ent see selleks. Põhimõte oli sama − seal pangas polnud ei temal ega ka Kristjanil kontot, ehk õnnestub tal seetõttu veidike veel oma võitu elukaaslase eest saladuses hoida.
Pool tundi hiljem oli Maarja taas Hobujaama trammipeatuses. Konto Danske pangas oli avatud, lotopilet turvaliselt tema rinnahoidjas peidus. Aeg oli minna Eesti Loto kontorisse.
Nüüd pidi naine ainult kõrgemaid võime paluma, et ta mingil ajahetkel mõne oma tuttavaga kokku ei jookseks. Kui see juhtuks Eesti Loto trepilävel, oleks ebameeldivat seletamist rohkem kui küll.
Kosmose peatuses tajus Maarja, et ta süda taob kiiremini. Vineeri peatuses sai ta aru, et teda valdav kuumus ei tulenenud üksnes palavusest ning ta üritas närvilist hingeldamist kontrollida. Tallinn-Väikses maha astudes arvas ta, et jalad lõpetavad kandmise. Ta komberdas kuidagi müürini ja pigistas silmad kinni, püüdes end rahustada.
„Kas kõik on korras?” üks vanem naisterahvas kummardus ja puudutas Maarjat õlast.
Tüdruk noogutas vastuseks. „On küll, lihtsalt palav oli.”
Vastusega rahule jäänud, soovitas võõras tal rohkem vett tarbida ja jätkas oma teed. Maarja vajas enese kokkuvõtmiseks ligikaudu viit minutit. Selle ajaga suutis ta südamepekslemise ja hingeldamise piisavalt maha rahustada.
Hall maja, kus Eesti Loto kontor asus, polnud veel kunagi tundunud nii himuäratav. Praegu see justkui kõrgus tema kohal ja Maarja tundis, nagu pildistataks teda igast aknast. „Äkki see ongi lotovõitja! Äkki see on tema! Teeme igaks juhuks pilti.”
Maarja kiirendas sammu ja kui ta pruunist metalluksest sisse lipsas, tundis ta seljal külma higi voolamas. Närvidest ja pingutusest. Kontoriinimeste tööpäeva lõpuni oli täpselt ühe tunni jagu. Äkki ta tuleb liiga hilja ja nad saadavad ta tagasi, sest võidu vormistamine võtab kauem aega?
„Tere, kuidas saan teid aidata?” Pruntis huultega administraator tõstis arvutilt pilgu ja vaatas huvitatult Maarjale otsa.
„Ma…” Naise hääl katkes ja ta alustas uuesti. „Ma tulin… võitu vormistama?” Lause lõppes kahtleval kõrgusel.
Sekretäri ilme muutus murdosa võrra ja Maarja võinuks kihla vedada, et naise peast käis läbi mõte: „Kas tema ongi see võitja?”
Maarja otsustas rohkemat mitte lisada, vaid lihtsalt vaatas teda. Sekretär tegi arvutis paar klõpsu ja sirutas siis käe Maarja poole.
„Kas ma saaksin palun piletit näha?”
„Jah, ikka,” vastas Maarja, kuid punastas siis, kui talle pileti asukoht meenus. Tundus aga, et administraator oli seda võimalust aimanud ning keerutas korra tooliga, et justkui midagi enda tagant kapist otsida. Maarja krabas kiirelt rinnahoidjast pileti ja hõõrus seda vastu pükse, et naine higist paberilipakat ei peaks katsuma.
Kui administraator oli esimese pilgu Maarja piletile heitnud, hingas ta tahtmatult järsult sisse. „Selge,” ütles ta siis rahulikult ning keeras piletit üht- ja teistpidi. „Lihtsalt väline vaatlus, kontrollin, kas on rikkumata,” selgitas ta Maarjale. Mõne hetke pärast ta noogutas. „Tundub, et kõik on korras. Oodake palun üks hetk.”
Lotopilet jäi lauale, väike konnakujuke raskuseks peal. Maarja võitles sooviga see tagasi haarata.
„Tere, meil tuldi võitu vormistama. Kas saadan Heistami kabinetti? … Jah, ma mõtlen Heistami… Jah… Selge.”
Nüüd pöördus ta uuesti Maarja poole. „Kui te järgneksite mulle, palun.”
Maarja tõusis kohmakalt püsti, kartes, et kohe paneb naine tema lotopiletiga koos jooksu ja siis ei jõua ta enam mingil juhul järele ning nii ta võidust ilma jääbki. Administraator aga sprinti siiski ei teinud, vaid juhatas ta kabinetti, kus üks umbes viiekümnendates meesterahvas erutatult ringiratast käis, käsi kergelt hallinevaid juukseid sasimas.
„Oi, tere!” mees peaaegu et hüüatas naiste poole vaadates, lai naeratus näol.
„Ma lähen kutsun siis Joeli ja Signe ka,” ütles sekretär, andis lotopileti mehe kätte, väljus toast ja sulges kindlalt ukse.
„Tere-tere, proua…?” Mees oli talle lähemale astunud ja terekäe sirutanud.
„Maarja Saks,” ütles Maarja, vastates käesurumisele.
„Rõõm tutvuda! Mina olen Mardo Heistam, juhatuse esimees.”
Vaikus.
„Niisiis,” jätkas mees entusiastlikult. „Kas ma sain õigesti aru, et meil on nüüd siin väikest tähistamist oodata?”
Maarja noogutas närviliselt, oskamata kuidagi muudmoodi reageerida. Silmanurgast piilus ta mehe poolt lauale pandud lotopiletit. Jah, see oli veel alles.
„Selge! Kohe peaksid tulema ka Joel Kikassaar, meie turundusdirektor, ja Signe Rannik, meie müügidirektor. Nende kohalviibimine sellises suurusjärgus võidu korral on lihtsalt möödapääsmatu. Ma olen kindel, et mõistate. Lisaks veel ka administraator ja meie klienditeenindaja.”
„Nii palju,” pomises Maarja.
„Protseduurireeglid. Kas teid häirib midagi?”
„Neid on nii palju! Mis siis, kui… mis siis, kui keegi räägib? ” Oma mure välja öelnud, punastas ta sügavalt. Härra Heistam ei tundunud sellise arvamuse peale pahandavat.
„Kõigil töötajatel, kes viibivad selliste protseduuride juures ja kes on üldse meile tööle võetud, on esiteks sõlmitud konfidentsiaalsusleping ning teiseks on nad teadlikud, milliste tagajärgedega võib lõppeda selle teabe avalikkuseni jõudmine. Pole vaja muretseda, et info siit ruumist teie isiku kohta kaugemale jõuab,” selgitas mees kannatlikult.
Naine ohkas kergendatult ja juba tuli administraator tagasi. Tuppa sisenesid temaga koos veel kolm inimest.
„Kui super!” hüüatas üks noor mees ning astus Maarja juurde, et tal kätt suruda. „Joel Kikassaar. Meeldiv tutvuda.”
„Signe Rannik, meeldiv tutvuda,” ütles heleblondi poisipeaga müügidirektor.
Nüüd
