style="font-size:15px;"> „Kool jah. Ma mõtlesin, et ehk nüüd oleks aeg haridustee lõpuni viia.”
„Aga kuhu siis ometigi? Sul on keskharidus olemas ju. Ülikooli?”
Maarja raputas pead. „Ma mõtlesin rohkem juuksuriameti peale. See huvitas mind tegelikult juba varem.” Vale lausa voolas ta huultelt. „Aga kuna see on päevaõpe, siis ei saa ma samal ajal tööl käia. Kristjan kinnitas, et ta võib rohkem tööd teha, ja mu ema lubas meid ka toetada. Saaksin vähemalt paberi kätte.”
Kristina jäi Maarjat uskuma, sellest sai Maarja kohe aru.
„Nojah siis. Kahju küll, sa olid ju tubli töötaja,” ohkas Kristina. „Aga ka haridus on tähtis, ning kui ala sulle meeldib, siis miks mitte. Kui sul peaks kunagi olema soovituskirja vaja, võid alati minu poole pöörduda.”
„Kindlasti,” lubas Maarja enne riietusruumi poole suundumist, ise mõeldes, et tal ei lähe nüüd elu lõpuni enam ühtegi soovituskirja vaja. Aga oli hea teada, et oli keegi, kes oli seda talle valmis kirjutama.
Sama päeva õhtul töölt lahkudes ostis ta Kõmulehe. Ta teadis surmkindlalt, et uudis võidu vormistamisest jõuab ka meediasse ning härra Heistam oli seda talle kinnitanud. Fotomontaaž eurohunnikust säraski talle kohe teiselt leheküljelt vastu.
Värske lotomiljonär käis rekordsummat vormistamas!
Erinevalt paljudest lotovõitjatest, kes eelistavad lasta asjadel veidi maha rahuneda, enne kui sammud Eesti Loto kontorisse seavad, ei raisanud alles üleeile oma võidust teadlikuks saanu sekunditki, et kindlustada raha saabumine arvele. Rekordsumma võitja leidis tee Eesti Loto kontorisse juba järgmisel päeval peale võidu loosimist, vaid tunnike enne kontori sulgemist.
Pruuni baretti ja tumedat jakki kandev 20-ndates aastates naine ütles, et hoolimata pikaajalisest mängustaatusest on see tal esimene kord võita lotoga suurem summa kui mõnikümmend eurot.
„Ta pelgas, et äkki kaotab pileti ära,” selgitas Eesti Loto pressiesindaja Annika Tamm kibekiire vormistamise taga peituvat põhjust. „Eesti Loto on ka rahul, kui võitja pigem varem tuleb, sest vastasel juhul kipume muretsema, ega piletit kogemata ära ei visatud. Kuigi oleme alati ka meedias teada andnud, kui mõne suurvõidu tähtaeg lähenema hakkab, on see siiski närvesööv nii meile kui ka neile, kes samas ajavahemikus pileti ostsid, kuid selle ära viskasid, arvates, et võitu ei tulnud. Seega, mida varem, seda parem.” Pressiesindaja sõnutsi pole õnnelik naine lotovõidust siiani kellelegi rääkinud. See olevat aga teenindussektoris töötava võitja sõnul kindel, et töölt ta lahkuda ei plaani, vaid proovib tavapärase eluga edasi minna. Täpset plaani, mida hiiglasliku summaga peale hakata, pole ta jõudnud veel selle paari päevaga välja mõelda. Ühe variandina kaalus ta kindlasti ka annetamist, aga mis summades või kuhu, seda ta veel ei tea.
Kuni kuu on tal veel aega selle mõttega harjumiseks, sest just see on maksimaalne aeg, enne kui raha võitja arvele jõuab.
Ajaleht lendas prügikasti Maarja kergendatud naeratuse saatel. Oli olnud õige otsus tol päeval seljas olnud jakk ja barett minema visata ning mitte mainida, et ta on suhtes. Nii peaks olema inimestel raskem teda ära tunda, sest sellisele umbmäärasele kirjeldusele vastavaid inimesi on rohkem kui üks. Kanäe, ta oskab ka vahepeal täitsa tarku otsuseid teha.
See oli küll tõsi, et ta ei teadnud päris kindlalt, mida rahaga ette võtta, kui see ükskord tema arvel on. Kristjanile ta öelda ei tahtnud. Mees oli teda jälle tükk aega tõrjunud ning Maarja tundis end kehvasti, saamata aru, mida ta seekord oli valesti teinud. Aga annetamine oli ju päris hea idee! Iseasi, kuhu ja kellele, ning ega sadu tuhandeid eurosid ju annetuskasti pista! Aga pangaülekannetel on ju nime näha. Selge, peab advokaadiga asja arutama.
„Heh, advokaat,” itsitas Maarja omaette. Kas ta tõesti tundis end juba nii rikkana, et saab isegi advokaadi palkamisest mõelda? Tuleb nii välja. Aga sellega ta jõuab veel tegeleda. Nagu ajaleheski öeldi, oli tal tervelt kuu aega mõttega harjumiseks.
„Kalla!”
Maarja võpatas. Kristjan ei olnud seda vana hellitusnime juba mitu kuud kasutanud. Nüüd aga vajus ta Maarja kõrvale diivanile istuma, ei pannud isegi telerit käima, vaid pani käe ümber naise õlgade, teda endale kaissu tõmmates.
Sõrmed silitasid õrnalt Maarja õlga ja naise pea vajus tahtmatult elukaaslase õlale. Soojus teise inimese puudutusest levis õlast kaugemale ning mingi tükk aega uinunud tunne hakkas Maarja sisemuses end taas lahti kerima ja sirutama.
„Kalla! Sa oled kuidagi nii eemalolev viimasel ajal tundunud. Kas kõik on korras?”
Maarja sulges hetkeks silmad, kui kergendustunne temast üle uhkas. Kristjan tõesti hoolib! Teda tõesti huvitab, mis mu elus toimub! Üks nädal oli möödunud lahkumisavalduse sisseandmisest ja naine oli olnud rohkem kui hajevil.
Kuigi ta tundis kergendust, et saab viimaks ometi ära töölt, mis talle mitte mingit pinget, motivatsiooni ega rahulolu ei pakkunud, oli see ometigi hirmutav. Kohe gümnaasiumi lõppedes oli ta tööle hakanud, nii et võib öelda, et terve ta elu oli tegemist täis olnud. Lasteaed, kool, koolivaheajal töötamine, nüüdseks siis ka puhtalt tööelu. Rutiin, rutiin, rutiin. Ja nüüd järsku terendas ees vabadus, vabadus teha mida iganes ning rahaline vabadus mida iganes endale lubada. Ta ei PIDANUD enam mitte midagi tegema. Nüüd oli tema tulevik selline, kus ta sai valida, mida teha ning kuidas oma aega sisustada. Jah, see oli tõesti kergendus, aga see oli ka hirmutav, sest… see oli tundmatu maailm. Vabadus valida oli Maarja jaoks tundmatu.
Ime polnud, et isegi Kristjan oli viimaks märganud, et kõik polnud enam päris korras. Naine oli unustanud nii mõnelgi korral toidule maitseaineid lisada, paar korda oli ta vastu ust kõndinud. Kuigi ta oli Kristjani eest hästi hoolitsenud, talle süüa teinud, koristanud, riideid pesnud, siis ei olnud ta viimase nädala jooksul juttu ise alustanud. Nende igaõhtusi vestlusi hoidis tavaliselt suuresti üleval Maarja. Kristjani osaks oli teha „mhh,” „mhmh,” „mkm”, ning kui ta üldse asjaga ei nõustunud, siis „mida kuradit”. Aga kuna Maarja mõtted olid muude asjadega hõivatud, vajusid nende vestlused soiku. Kuni tänaseni. Kristjani piir tundus olevat nädal aega, et jõuda järeldusele: asi vajab uurimist.
Rõõm hakkas Maarja sees pulbitsema. Kristjan siiski hoolib! Teda ju siiski huvitab! Naine üritas naeratust peita, kuid täielikult ta seda ei suutnud.
„Tööl on lihtsalt kiiremad ajad,” vastas ta õrnalt muheledes.
„Ma saan aru jah. Sa oleksid nagu mind täitsa ära unustanud,” kurtis mees.
„Ei! Ei ole. Lihtsalt kuidagi aeg lendab nii kiiresti ju,” protesteeris Maarja.
„No ma ei tea, kas ma ikka saan sind uskuda.”
„Saad!” Naine vajus mehele kaissu. „Vaata, nüüd ma ei ole sind ju unustanud. Ja ma tegin süüa sulle ja kõike. Ma ei unustanud sind. Lihtsalt, ma olin tööga nii hõivatud.”
„Parem oleks!” vastas Kristjan ja surus näpud Maarjale ribidesse, et naist naerma ajada.
„Lõpeta!” hüüatas naine lõkerdades. Ta oli juba unustanud, kui hea tunne oli Kristjani juuresolekul ning mehega koos naerda. Kristjan lõpetas ja hakkas selle asemel sõrmedega ta õla peal mängima, õlga silitama. Teise käega võttis ta tüdruku vasakust käest kinni ja hakkas teda õrnalt juustele suudlema, alla suu poole liikudes.
Maarja vastas mehele. Kristjan, tema vana Kristjan on jälle tagasi!
