tabanud ja nüüd ta pigem lontsis trammipeatusesse, soovides igale natukenegi naeratavale vastutulijale kallale hüpata. Talle oli meenunud hetk, mis esimesena lõi suure mõra nende suhtesse ja Maarjasse endasse. See, et Kristjan nende kaugsuhte jooksul pisut tiiba oli ripsutanud, tuli alles palju hiljem välja. Kuid seda püüdis Maarja mõista. Muidugi oli mehel raske eemal olla! Ta ju vajas füüsilist lähedust ning Kristjan ju kinnitas, et hoidis seda kõike minimaalsena. Ta sõbrad olid veel palju aktiivsemad olnud! Seega Maarja neid kordi ei arvestanud. Esimene kord, kui Kristjan Maarja meelest päriselt midagi valesti tegi, oli siis, kui nad juba Maarjaga kokku olid kolinud.
Või õigemini jagasid nad Kristjani kauaaegse sõbrannaga kahetoalist korterit. Peaks ütlema, et neil oli kolmekesi isegi rohkem kui tore. Too tüdruk, Annika, oli tõeline rõõmupall. Ainult itsitas ja naeris ning Maarja tundis end temaga juba üpris lähedasena.
Siis aga hakkasid ühel hetkel üles kerkima asjad, mis Maarjal tasapisi sisemust närisid. Ta tundis seletamatut ebamugavustunnet ja pinget, kuid üritas neid eirata. Alles mõni kuu pärast toimunut suutis ta aru saada, mis teda häirinud oli.
Annika naeris alati ükskõik millise Kristjani nalja peale. Vahet polnud, kui tobe see oli. Kui Maarja koju tuli, oli Annika alatihti Kristjani ja tema toas, sest „üksinda oma toas on ju igav!” Ometigi, kui nemad Annikaga kahekesi kodus olid, oli teine tüdruk enamasti oma toas, seal igavas kohas. Annika kallistas Kristjanit, sasis ta juukseid ning trügis tema kõrvale või lausa sülle istuma. Annika vaaritas Kristjanile süüa ja mees ei olnud kiitusega kitsi, eelistades nii mõnigi kord Annika tehtud toite Maarja omadele. Rohkem kui ühel korral tuli Maarja töölt ja leidis Annika ja Kristjani kahekesi põrandal istumas ning üksteisele otsa vaadates naeru lõkerdamas, kanepisuitsud alles näpu vahel suitsemas.
Tõeline murdepunkt oli saabunud sügisel mõni aasta tagasi. Nad olid kolmekesi väljas käinud ning koju jõudes päris purjus, Maarja isegi rohkem kui teised, ning seega jooksis ta korteriuksest sisse saanuna otsekohe WC-sse, et seal kõigepealt veerand tundi potti kallistada.
Oluliselt kainemana viimaks välja vaarudes, läks ta kööki suud loputama, möödudes selleks Annika toast. Uks oli pärani lahti, voodil mitte ühtki peatäit välja magavat keha. Kuid korteris oli vaikus. Algul ei tabanud Maarja ära, mis toimub, ning jõi rahulikult köögis klaasi vett. Siis aga kuulatas ta veel kord, tõesti oli vaikus. Aga kui Annika ei olnud ei oma toas, köögis ega WC-s, kus ta siis veel olla sai?
Naine pidi vaid kolm sammu astuma ning seal ta seisiski, enda ja Kristjani toa uksel, vaadates diivanvoodil istuvat Kristjanit, suudlemas harkisjalu mehe süles istuvat Annikat. Mehe käed olid Annika seeliku all, tüdruku pluus oli alla vajunud, paljastades punase rinnahoidja, ning naise enda käed toimetasid Kristjani püksivöö kallal.
Kogu Maarja sisemus lõi tuimaks. Lihtsalt tuimaks. Ta ei suutnud isegi midagi öelda. Käed tundusid liiga pikad, jalad liiga rasked, ning sees oli suur ümmargune auk. Naine pööras kiirelt selja, justkui lootes sellega nähtut oma mälust kustutada ning mõni sekund varasemat olukorda taastada, kuid oli juba liiga hilja.
„Kallis,” arglik hääl kostis Kristjani poolt, diivanvoodi nagises ja püksirihm kinnitati. Annika tormas kiiruga nööpe kinni pannes Maarjast mööda oma tuppa.
„Kallis?”
Šokk hakkas kohale jõudma ning Maarja tundis esimesi kõrvetavaid pisaraid. Kristjan lähenes talle selja tagant, puudutas õrnalt ta õlga ning pööras ta ümber.
„Mida sa nägid?” küsis mees ettevaatlikult.
„Mis see oli?” küsis Maarja vaikselt vastu.
Mehe pea vajus longu. Maarja lihtsalt jõllitas teda. Turvaline tuimus oli hakanud kaduma, asemele tuli kõikehaarav valu ja pisarate kõrvetus.
„Ma ei tea. Me olime purjus.”
„Aa, et ma pean seda uskuma?” üritas Maarja naerda, kuid see ei tulnud just välja. Naine hammustas endale huulde ja sundis siis end küsima: „Kui kaua see juba siis toimunud on?”
„See oli esimene kord, päriselt,” lubas Kristjan. Maarja ei suutnud vastata, ta raputas pead ning pööras selja. Kui Kristjan oli neile juba voodi teinud ja ühel kohal istunud ning seina jõllitanud Maarja pikali pannud, avas naine uuesti suu: „Ma ei taha homme ärgata.”
„Ära ütle nii.”
„Ma ei taha. Ma ei taha ärgata ja aru saada, et see, mis oli, juhtus päriselt.”
Kristjan ei osanud selle peale midagi vastata, võttis vaid Maarja kaissu ja pühkis naise pisaraid, mis ei tahtnud ega tahtnud lõppeda.
Kahe nädalaga olid nad sealt korterist välja kolinud. Maarja ei vahetanud Annikaga ühtegi sõna, lastes seda teha Kristjanil, ise kõrval seistes. Mees vaat et roomas. Ta palus andestust, palus vabandust, palus uut võimalust. Ütles, et ei tea, mis tegi, et Annika kasutas teda ära, et ta oli nii purjus. Ta põhimõtteliselt ei mäletagi, mis toimus! Ja Annika ei öelnud midagi. Ei vabandanud, ei selgitanud, ei õigustanud. Mitte midagi. See ainult suurendas Maarja silmis tema süüd.
Kui Maarja jälle selgelt mõelda suutis, siis ta kinnitas endale, et tõesti: Kristjan oli purjus. Iga inimene võib eksida. Korra peaks ikka andeks ju andma, aga mitte rohkem! Ning kolm nädalat pärast juhtunut ta ütles Kristjanile, et suudab selle ühe väikese totra eksimuse andestada.
Mees peaaegu et säras seda kuuldes, tänas teda, suudles otsmikust varbaotsteni, lubades seda võimalust mitte kunagi enam raisku lasta. Maarja naeratas, lastes hetkelisel õnnel enda sisemusse valguda, sest iga paar ju kohtab oma teel raskusi. Tõeliselt tugevad on aga need paarid, kes need raskused seljatada suudavad! Ent Maarja oli õndsas teadmatuses kahest asjast: esiteks, see must auk jääb ta sisse palju pikemaks ajaks ning teiseks, uusi võimalusi annab ta mehele veel päris mitmeid.
Taas trammis istudes ei tundnud Maarja end kuidagi naisena, kes on äsja registreerinud 30 miljoni eurose võidupileti. Ta tundis, et oli väsinud elust, väsinud kõigest, ja tahtis üksnes teki alla kerra tõmmata.
„Midagi peab muutuma,” ütles ta endale mõtetes. Kui tramm järgmises peatuses kolinaga uksed sulges, oli naine ka arusaamisele jõudnud, mille ta esimese asjana muutma peab − töö.
LEND PARADIISI ON EDASI LÜKATUD
Järgmisel päeval tõusis Maarja kindla plaaniga. Kuu aega pidi minema selleks, et Eesti Loto kannaks võidusumma üle, ning sama kaua läks ka selleks, et ta saaks oma tööst lahti öelda. Seega, kui ta esitab lahkumisavalduse nüüd, siis samast hetkest, kui ta enam tööl ei pea käima, saab ta ka viimaks ometi uut elu alustada ja miski ei hoia teda enam kinni.
Kristjani vahetus oli sedakorda kell kuus alanud, mis andis Maarjale võimaluse rahulikult tõusta, oma tööleping välja otsida ja vormistada lahkumisavaldus printerist tõmmatud valgele paberile. Selle otsustamine, kas ja millal ning mida ta Kristjanile ütleb, võib hilisemaks jääda. Maarja ei osanud aga arvata, et tema lahkumine kedagi veel peaks huvitama.
„Misasja? Miks just nüüd?” uuris Kristina pärani silmadega, kui Maarja talle avalduse ulatas. „Mul oli just tunne, et sa oled palju arenenud. Mõtlesin, et ehk oleksid huvitatud ka vahetusevanema koolituse saamisest ja tõusust karjääriredelil?”
Maarja oli nüüd tõsises kimbatuses. Kristina oli tööseltskonnast see inimene, kellega ta kõige paremini läbi sai ja nüüd väljendas teise nägu täielikku pettumust. Aga Maarja ei nautinud müüjanna tööd niivõrd palju, et jätkata ka siis, kui see enam eluliselt vajalik polnud. Pealegi, kui ta ei teadnud, kuhu ta uus elu teda viib, siis
