miks ta oli nii jahe olnud ja terve nädala Maarja hajameelsust kannatanud, kuid nüüd on jällegi kõik korras. Ta tuli ise Maarjat suudlema, teda kallistama, temaga lähedust nautima. Korras, korras, kõik on korras! Seda karmi tegelikkust, et varsti tuleb mingi halb uudis või Kristjan muutub taas ignorantseks külmaks kaaslaseks, keeldus Maarja endale teadvustamast. Sellest hoolimata, et see muster oli varem kordunud. Mitte korra või kaks, vaid enamgi veel. Mis siis sellest! Seekord on lugu teisiti. Sedakorda jääbki Kristjan toredaks ja kaisutavaks.
Ilus elu kestis veel terve nädala. Maarjal õnnestus vahepeal juba lotovõit unustada, sest Kristjan oli lihtsalt nii hea! Ta tuli koju, suudles esimese asjana naist, kallistas teda ning alles siis läks oma tavategemisi tegema. Õhtul magama minnes andis head-ööd-musi ja võttis nii mõnelgi korral kaissu. Maarja tundis end justkui seitsmendas taevas! Nad rääkisid jälle, vestlesid ja lollitasid. Seksisid üle päeva. Kas saaks siis veel paremaks minna?
Tuli välja, et ei saa enam paremaks minna. Halvemaks seevastu saab küll.
„Töökaaslase sünnipäev,” vastas Kristjan kingi jalga tõmmates, kui Maarja talle uurival pilgul otsa vaatas.
„Kaaslasteta?”
„Muidugi. Sa ju tead, kuidas meil on. Kaaslased pole kutsutud, see on ainult meie oma seltskond. “
„Kaua see on?”
„Ma arvan, et üheni. Vaevalt, et kauem. Mis meil ikka teha. “ Kristjan suudles õrnalt naist. „Siis näeme.”
Esimesed kaks tundi oli Maarja rahulikult. Luges raamatut, surfas internetis. Siis hakkas aga mingi sisetunne närima ning ta tundis, kuidas rahulolu mõnusast omapäi veedetud õhtust kaduma hakkas. Raamatu lugemine ei edenenud, üks leht oli ees kauem kui pool tundi. Maarja lihtsalt jõllitas tähti, ilma neid tegelikult mõistmata, ning keskendus vägisi läbi tema pea tormavatele mõtetele.
Üks pool temast üritas teda rahustada: „Kõik on korras!” Teine pool aga ärritas: „Aga millest siis see kõhutunne?”
Maarja koristas kapid ja riiulid ning tõmbas kõikjalt tolmu ära. Viimaks vaatas ta kella, mis näitas pool üks. „Tore, ainult pool tundi veel. Siis on Kristjan kodus,” mõtles naine rahulikult.
Pool tundi sai mööda. Kristjanit ei kuskil. Maarja tundis, kuidas pisarad kurku kerkisid, kuid ta surus need alla tagasi. Parem vaadata, mis kellani too pubi lahti on. Äkki läks pikemaks. Koduleht ütles, et pubi on avatud kella kaheni. Selge, neil lähebki vaid veidi pikemalt. Või ei saa ta taksot. Poole kolmeks peaks ehk ikka juba kodus olema.
Maarja koristas köögikapid ja sahtlid. Telefon oli pidevalt käeulatuses, juhuks kui Kristjan helistama peaks.
Kell oli pool kolm. Kolmveerand kolm. Veerand neli. Kristjan pidanuks kodus olema, kuid teda polnud ikka veel. Nüüd Maarja juba nuttis. Ta istus põrandal ja helistas Kristjanile. Viimaks saatis ta sõnumi: „Palun anna teada, millal sa tuled. Ma olen mures! ”
Sõnumile tuli pool tundi hiljem vastus: „Me läksime edasi. Varsti tulen. Mine magama kalla.”
Maarja puges voodisse, kujutades ette, kuidas Kristjan kohe tuleb ning tema kõrvale poeb, tema soe keha vastu tüdruku sooja keha. Ainuüksi sellest tugevast kujutelmast pidanuks piisama ja Kristjan pidanuks kohale ilmuma, kuid ei. Kella seierid liikusid, meest ei olnud kuskil ning naine ronis voodist välja, kus ta end nii üksikuna tundis. Nüüd ta juba nuttis valjusti, voodi ees põrandal istudes, pisarad sirinal voolamas.
Viimaks, peale kella poolt kuut telefon helises.
„Jah!” Maarja peaaegu hüüatas telefoni.
„Hei, kalla!” Kristjan oli purjus. Mitte väga, kuid piisavalt.
„Ma muretsesin!” ütles Maarja ärritunult.
Mees pööritas silmi. „No sorri! Ma ei kuulnud, et sa helistasid. Ja ma andsin siis teada, et läksime edasi, kui sõnumit nägin.”
„Kuhu te siis nüüd lähete?” küsis Maarja teravalt.
„Ei kuskile. Ma ootan taksot. Just tellisin, nii et varsti peaks tulema.”
„Sa oleksid võinud öelda,” pomises Maarja. „Ma ei teadnud ju. Ma arvasin, et ehk on midagi juhtunud.” Ainuüksi selle mõtte peale tundis ta pisaraid taas silmi kerkivat.
„Kas sa nutad?”
Vaikus.
„Maarja, kalla, ära nuta nüüd! Kõik on korras ju!”
„Ma olin mures! Sa pidi ju kell üks kodus olema!”
„No ma tulen nüüd ju. Palun, kallike, ära nuta. Mine magama. Ma tulen varsti.” Kristjan vajutas kõne kinni ja Maarja jäi pimedusse jõllitama. Tal polnud kavaski magama minna. Miks ta peaks? Nagunii ei saa ta enne und, kui Kristjan kohale jõuab.
Mees jõudis nüüd päris kiirelt. Pool tundi hiljem käis piiksatus ja juba oligi ta korteris. Kohmitses natuke ringi, käis WC-s ning tuli siis voodi juurde.
„Miks sa ei maga?” küsis ta üllatunult, kui naine talle pärani silmi vastu vaatas.
„Ma ei saanud.”
„Miks?”
„Sa pidid ju varem koju tulema. Sa ütlesid, sa lubasid…”
„No meil läks kauemaks.”
„Kuhu kauemaks? See pubi pandi kella kahest kinni ju. Nüüd on kell juba peaaegu kuus läbi.”
„No mindi klubisse edasi.”
„Klubisse? Sa ei käi ju klubis?”
„No käidi peale. Sünnipäevalaps palus. Ja no ma olin purjus ka natuke.”
„Sa oleksid võinud mulle öelda. Minuga ei käi sa kunagi klubis. Kuidas ma oleks pidanud teadma, et nüüd sulle järsku sobib minna?”
Kristjan ärritus. „No ma unustasin. Eks?”
„Sa unustasid jah. Unustasid mind… Ma ju muretsesin. Sina lihtsalt unustasid mu ära,” süüdistas Maarja nutuselt edasi.
Vaikus. Maarja istus, pisarad voolamas. Kristjan seisis vaikides, käed taskus ja natuke edasi-tagasi tuikudes.
„Mis siis klubis toredat oli?” sundis Maarja end küsima.
„Ma ei tea. Niisama. Teised tantsisid,” vastas Kristjan.
„Ja sina?” tahtis naine teada.
„Ma istusin niisama.”
„Kellega?”
„Ahh, oli ka.”
Maarja sulges silmad, sundides end ärritunud tooni kaotama. Mälust sähvatasid pildid, mida ta oli püüdnud terve selle toreda nädala kustutada. Kõik need mineviku korrad, kui Kristjan täpselt samamoodi oli vastusest kõrvale põigelnud ja lõpuks ikka midagi välja tuli.
„Juhtus ka midagi?” küsis Maarja enda meelest ääretult rahulikul toonil, kuigi ta sisemuses hakkasid juba hoiatuskellad plärisema.
„Mis
