kõigile näha. „Meie võitja on siin!”
Ruumisviibijad plaksutasid, avati külmikust toodud šampusepudel ning veel enne, kui ta ära tabas, mis toimub, suruti Maarjale kätte üks pokaal, et kokku lüüa. Üllataval kombel voolas temast üle kergendustunne ja ta julges juba naeratada. Lõpuks ometi sai ta jagada infot oma võidust, ta ei pidanud enam üksinda seda koormat kandma.
„Mis nüüd siis saab?” küsis ta, kui oli magusast kihisevast joogist paar lonksu võtnud.
„Ahah-ahah. Muidugi!” Heistam asetas oma pokaali lauale. „Järgmise sammuna vormistame kõigepealt teile avalduse. Helena, palun.”
Administraator istus härra Heistami laua taha ja mõne hetke pärast sülgas printer välja paar paberit, mis toodi Maarjale.
„Palun täitke oma andmed ning pange allkiri siia ja siia,” juhendas administraator. Kui Maarja oli lõpetanud, täideti veel kord lotopileti pealt nii pileti enda kui ka võidusumma andmed. Seejärel andsid kõik kohalviibijad allkirjad ja Heistam sirutas käe Maarja poole. Naine võttis selle kergelt segaduses ilmega vastu.
„Ja palju õnne! Nüüd on teie jaoks protseduur läbi,” lausus mees rõõmsalt, haaras uuesti oma pokaali ja võttis sealt suure sõõmu.
„Mida? Nii ruttu?” oli naine jahmunud.
„Jah. Edasi kulgeb nüüd kõik meie asutuse sees. Esmalt läheb asi kontrollikomisjoni kätte, kus kaks liiget tuvastavad eraldi loteriipileti õigsuse ja staatuse. Kui kõik on korras, siis edastab sama komisjon ettepaneku võidusumma väljamaksmiseks vähemalt meie kahele juhtivale töötajale. Kui nemadki kinnitavad teie avalduse, siis järgmine avaldus läheb juba finantsosakonnale võidusumma väljamaksmiseks. Kui peaks selguma, et tegu pole võidupiletiga, siis me võtame teiega võimalikult kiiresti ühendust. Kuid ma arvan, et seda pole vaja karta?”
Maarja noogutas ning julges vaikselt oma arvamust avaldada: „Kui keegi seda just ära ei vahetanud.”
Heistam naeratas sõbralikult. „Loodame siis, et ei vahetatud. On teil küsimusi?”
„Üks on tegelikult. Kui kaua selle kõigega läheb?”
„Üldiselt võtavad kontrollprotseduurid umbes nädala ja maksmiseks on aega kuni kuu, kuid tavaliselt oleme võidusummad kahe nädala jooksul üle kandnud.”
Kuu aega, ta peab veel kuu aega oma tavalist elu edasi elama, mõtles Maarja uimaselt, jätnud lause viimase osa täiesti tähelepanuta.
„Niisiis, on teil ka plaane, mida võidusummaga peale hakata?” küsis härra Kikassaar, Maarja tema uimasusest välja sundides.
Naine raputas pead.
„Mitte ühtegi ideed?”
„Ma ei tea. Ma olen annetamisele mõelnud. Aga mitte rohkemat. See tuli nii ootamatult.”
Kõik toasviibijad noogutasid. Muidugi oli see ootamatult sülle kukkunud õnn.
„Ma omaltpoolt paneks teile siiski südamele, et ärge liigselt eufooriasse sattuge. Kui kahtlete, pigem oodake. Raha ei kao kuhugi. See summa on tõesti hiiglaslik, kuid kulutage mõistlikult ja säästlikult, ning mingeid muresid ei teki,” lausus härra Heistam tõsiselt. „Ma soovitan kindlasti vähimagi vajaduse korral finantsnõustaja abi kasutada, ning juhul, kui teil on pärijaid, siis advokaadi juures ka pärimisasjad korda ajada.”
Maarja vaatas ta silmadesse. Mehe silmavaade meenutas tema vanaisa oma, kui Maarja oli millegipärast muretsenud ja vanaisa kõik tema mured vaid ühe pilguga tolmukübeme suuruseks kahandas.
Naine naeratas. Tõsine, südamest tulev naeratus: „Ma püüan.”
„Viimane asi veel. Me saadame pressiteate ka välja, lihtsalt üks järjekordne protseduur. Kuidas te soovite, et me teid kujutaksime?” küsis sekretär lõpetuseks. Maarja ohkas kergendatult. Vähemalt midagigi, millele ta juba mõelnud oli.
Enne välisuksest välja astumist võttis Maarja mütsi ja jaki, kägardas need kokku ning viskas koridoris olevasse prügikasti, seltsiks suitsukonidele ja taskurätikutele.
Kuklasse jäi tal aga taguma teadmine, et kuu aja jooksul, kõigest ühe kuu jooksul muutub ta uue pangakonto seis nullist kolmekümne miljonini. Kui enne tundus see talle isegi tõeline võimalus, siis nüüd leidis Maarja end järsku irvitamas. See polnud lihtsalt võimalik! Võimatu, see oli nii võimatu! Kõik oli nii kerge, nii lihtne. Naeratus levis üle näo ja Maarja tahtnuks iga vastutulijat kallistada. Nii kerge! Mõnus! Viimane kord, kui ta end sedasi tundnud oli, viimane kord oli…
…viimane kord oli olnud juba rohkem kui viis aastat tagasi.
Maarja naasis jaanipäevalt, kuhu tollane parim sõbranna Moonika oli teda veennud minema, ning siis laius üle ta näo samasugune naeratus ja keha justkui hõljus. Toda jaanipäeva ei unusta ta kunagi.
19-aastane noormees Tallinnast oli teda võlunud esimesest hetkest. Pruunid kelmikad silmad, mis justkui sädemeid välja lõid, kui ta need Maarjale suunas ja poolsosinal küsis, kust küll nii ilusad neiud pärit on.
Esimesest momendist peale oli Kristjanil silmi vaid Maarja jaoks ning tüdruk vaid õhetas õhtu otsa. Mitte keegi polnud temaga varem niimoodi käitunud. Mitte ükski noormees ei olnud leidnud, et ta on ilus ning väärt ka teist pilku. Et ta on väärt komplimente.
Liblikad lendasid kõhus ja kui nad muusika saatel tantsisid ning Kristjan teda ootamatult suudles, siis läksid neiu jalad sõna otseses mõttes nõrgaks ja Kristjan pidi teda püsti hoidma. See oli tema senise elu kõige meelierutavaim kogemus.
Öö veetsid nad üksteise kaisus. Rääkides, rääkides, lõputult rääkides. Kristjan rääkis natuke oma elust Tallinnas. Ta oli kuskil laos tööl, elas sel hetkel ema juures (kes vajas ta abi). Kuid rohkem rääkis Kristjan oma ideedest, plaanidest.
Sellest, kuidas ta tahab minna Austraaliasse ja Brasiiliasse ja USA-sse ja Põhjapoolusele. Mees kirjeldas oma unistuste maja, autot, aeda, puhkusereisi. Ta ideed lendlesid ning iga sekundiga pikas jaaniöös tiriti Maarjat sellesse määratusse fantaasiamaailma kaasa.
Ning kui jõudis kätte järgmine hommik, aeg, mil Maarja pidi minema autoga Pärnusse ja Kristjan teise autoga Tallinnasse, hoidis noormees teda oma käte vahel nii kaua kui vähegi võimalik. „Me hoiame ju ühendust? Eks ju? Ma ei suuda ette kujutada, et ma kunagi enam su halle silmi ei näeks. Palun, me peame ju veel kohtuma!” palus noormees härdalt. Käredate ja ropendavate poistega harjunud Maarja jaoks oli Kristjan justkui ilmutis, täielik unistuse täitumine ning hetkega armunud tüdruk lubas kõike. Ta lubas, et nad kohtuvad ning Kristjan lubas juba järgmisel nädalavahetusel talle Pärnusse külla tulla. Kasvõi jala, aga ta tuleb!
Maarja pandi Kaubamajaka juures maha ja seejärel hõljus ta koju, kedrates mõtetes läbi iga viimast kui hetke, silmapilku ja sekundit, mis ta oli Kristjaniga veetnud. Üks ööpäev oli muutnud ta elu. Ta kujutas ette, et nad armuvad, kolivad kokku, abielluvad, saavad lapsed ja elavad õnnelikult elu lõpuni.
Oleviku Maarja naeratus ja rõõmus tuju haihtusid. Nüüd ta ju teadis, et see naiivne unistus ei saanud mingilgi moel tõelisuseks. Oleks ta 18-aastaselt teadnud, milliseks elu Kristjaniga nelja aasta pärast muutub, poleks ta enam ühelegi kõnele, sõnumile ega meilile vastanud, vaid oleks noormeest kohates vastassuunas lidunud. Maarja mäletas, et keegi oli vist isegi öelnud, et kui suhte alguses tundub kõik liiga hea, et tõsi olla, tasub muutuda tähelepanelikuks. Kuid Maarja oli valikulise kuulmisega ja valis
