Maarjale kõik, mida oli vaja teada. Iseküsimus oli nüüd see, kui palju juhtus…
Nad jätkasid vaikimismängu. Kristjan kaotas.
„Nojah, Kätrin suudles mind.”
Maarja sulges silmad. Rahulikult. Sulges ning lihtsalt istus. See siis oligi tolle ilusa nädala autasu.
„See oli ühekordne!” kiirustas Kristjan selgitusi jagama. „Me olime purjus. Ma ei tea, kuidas see juhtus. See lihtsalt… juhtus…”
„Jälle?”
Kristjan ohkas. „Sa vist ei unusta mitte kunagi mitte ühtegi väikest viga, mis ma teinud olen. Ega ju?”
Maarja tahtis vastata, et suudab küll unustada. Ta tahtis nii väga unustada kõike, sest iga kord, kui meenus, oli valus. Jama oli aga selles, et unustada oli paganama raske, kui iga natukese aja tagant midagi uut peale tuleb.
„Palun vabandust. Onja?” viskas Kristjan endiselt pahasel toonil. „Ma tegin vea, lootsin, et ma ei pea sellest sulle rääkima ja saan sulle siis rahulikult kaissu tulla. Ma ei tahtnud sulle haiget teha. Aga ei, sa pidid ju pärima ja uurima. Mina tahtsin sind hoida, aga sina ikka pinnid, et saaksid lõpuks haiget. Tead, ma ei viitsi praegu. Ma lähen magama.
Räägime hommikul.” Kristjan marssis temast mööda, riietus lahti ning puges voodisse.
Maarja ei liigutanud. Ta ei tahtnud liigutada. Ta ei tahtnud minna voodisse, kus oli alles nii värske mälestus kaisus magamisest, kui nüüd peaks ta seal magama üksinda, eraldi, kuuldes endiselt teise poole hingamist ja nohinat ning tundes aeg-ajalt tema jalgu ja käsi, kui need üle mõttelise piiri liiguvad. Ei. Mitte praegu. Ta ei jaksanud. Ta oli hetkel liiga katki, et selle väljakutsega silmitsi seista.
Pühapäeva hommikul valitses nende köögikeses külm õhkkond. Vaid seitse päeva tagasi olid nad istunud külg külje vastu surutult, itsitanud nagu teismelised ning teineteist toitnud.
Täna istus üks ühel pool, teine teisel pool lauda ja itsitamisest oli asi kaugel. Maarja vältis iga hinna eest oma pilgu ristumist Kristjani omaga.
Kristjan istus kühmus, aurav kohvitass nina ees, pea kätele toetumas. Ta oli pidanud isegi kohvi ise tegema, nii et Maarja pahameelest oli selgelt aru saada.
Maarjal oli sama moodi kohvikruus ees, kuid ta ei toetunud oma kätele. Naine istus kangelt, selg sirge, pilk kuskile aknast välja suunatud.
„Miks?” küsis ta viimaks.
Mees vastas õlakehitusega. Üllatavalt kiire vastus tema puhul.
„Ma ei saa lihtsalt aru,” lausus Maarja tuhmilt. „Sa ju väidad, et armastad mind…”
„Aga ma armastangi!”
„…Ning siis teed selliseid asju.”
„Ma ei tea, miks. Ma tõesti armastan sind, Maarja.”
„Selle kohta, kui väga sa mind armastad, teed sa üllatavalt palju, et kõike lõhkuda. Ootad, kuni ma kõik tükid kokku liimin, ning siis uuesti. Ja jälle. Ootad, lõhud, ootad, lõhud. Mis sa arvad, kaua ma viitsin neid tükke liimida?” voolasid sõnad Maarja suust.
„Ma ei tea… Ma armastan sind!” Kristjan tõstis pea, nii et nähtavale ilmusid ta paistes silmad ja kottis silmaalused. „See, mis iganes eile oli. Ma olin purjus. Ma ei mõelnud seda, aga see juhtus. See üks väike suudlus, see ei tähenda minu jaoks mitte midagi! Suvaline naine. Ta polnud isegi nii ilus. Mingi pontsakas eit, kes mulle ette jäi. Sina oled ju see, kelle juurde ma tulen. Kellega koos ma tahan elada.”
„Miks sa siis teed neid asju?” küsis Maarja siiralt. Ta ei saanud täiesti ausalt aru. Mõnus kohvilõhn, naabrite jutukõmin läbi seina kostmas, väljas sirav päike. Kõik nii tavaline ja turvaline, aga tema sees suur teadmatus. „Miks? Ma ei saa lihtsalt aru sellest.”
Kristjan langetas pilgu ja kehitas taas kord õlgu. „See lihtsalt juhtub nii.”
„Ja sind üldse ei koti, et ma haiget saan?”
„Kotib!” hüüatas mees. „Ma ei taha sulle haiget teha. Ma tunnen end sitasti. Päris sitasti.”
Maarja ei vastanud enam, vaid võttis kruusist lonksu. Niisiis, Kristjan tundis end sitasti selle pärast, et oli taas kord mingit tšikki suudelnud ja sellega vahele jäänud. Ta armastab Maarjat, aga lihtsalt eksib. Miks neid eksimusi ainult nii palju on? Maarja ju armastab ka Kristjanit. Ta pole kunagi kedagi nii palju armastanud kui Kristjanit. Ta on lootnud, et ehk võiks just temaga abielluda ja lapsed saada. Koos vanaks kasvada, kasvatada üles järeltulev põlv ning siis vanuigi kiiktoolis kiikudes õrnalt käest kinni hoida. Koosoldud aastate jooksul oli Maarja unistustesse kerkinud küllaltki selge pilt, kuid Kristjani käitumine lihtsalt lammutas selle pildi tükkideks.
Maarja ei saanud aru, et kui tema suudab korralik olla, siis miks mees ei suuda. Tema ei tee selliseid eksimusi, ei käi sünnipäevadel ega suudle võõraid mehi või Kristjani sõpru. Kristjanile ei meeldi isegi see, kui Maarja mõne kunagise sõbranna või klassiõega kahekesi väljas käib. Ei mingeid eksimusi Maarja poolt, nii tõestab naine oma armastust. Aga Kristjanil tulevad need eksimused kuidagi palju kergemalt. Kas tema armastus on siis teistsugune? Või peab ta vahepeal eksima ning katsetama, et olla kindel: armastus on alles. Miks on mehed ja naised, nende mõttemaailmad nii erinevad? Miks on inimesed nii erinevad?
Mees tõstis jälle pilgu. Kohv tema ees kruusis oli auramise lõpetanud, kuid ta ei kergitanud kruusi, et seda juua. Hääletoon oli natuke anuv. Natuke kartlik. „Maarja, kas sa annad andeks? See oli suudlus. Lihtsalt mingi mõttetu suudlus. Ta oli lihatükk, mis sattus ette, aga mitte enamat. Sina oled see, kellega ma räägin, keda ma magama minnes kaissu võtan. Ma saan aru, et ma tegin valesti. Enam seda ei juhtu, ma luban! Kas sa annad mulle andeks, palun, Maarja, anna mulle andeks!”
Nüüd oli Maarja kord õlgu kehitada. Osa tema sisemusest juba karjus, et „Annan andeks!”, teine osa aga lakkus haavu ning urises üle õla. Miks ta peaks andeks andma? Maarja vaatas vaid Kristjanile vaikivalt ja kurblikult otsa. Ta jõi kohvi lõpuni ning lahkus siis köögist nende väikesesse tuppa, et seal diivanile kerra tõmmata ja telerist mingit mõttetut sarja vaadata. Ta kutsus seda ajupuhkuseks. Teistele näib, nagu sa teeksid midagi, aju mingil moel töötab ka, aga tegelikult on see turvaline polsterdus, et elimineerida haiget tegevate mõtete alged.
Kristjan ei söönud ega joonud, Maarja kõrv oli siiski kikkis ja ta oleks seda kuulnud. Pärast paari mõttetu tõsielusarja osa vaatamist kuulis Maarja, kuidas kraanist midagi solinal alla valati. Kohv. Kristjan koristas ka muu köögi ära (haruldane!) ning tuli siis tuppa ja puges voodisse. Maarja tegi näo, et ta on endiselt üksi ja sundis vaikima soovi Kristjani juurde teki alla pugeda. Ei. Mitte veel.
KUI PALUDA PIISAVALT VALJULT, TULEB KA ABI
Esmaspäeval enne tööleminekut suudles Kristjan naist põsele nagu kõige parematel päevadel, kuid meeldiva tunde asemel hakkas Maarja peaaegu nutma. Miks nägi mees alati vaeva vaid siis, kui oli mingi pasa kokku keeranud? Miks just siis? Kas ilma selleta tõesti ei võiks olla armas ja naist armastav mees?
Parim lahendus meeleolu parandamiseks tundus olevat suur kruus kakaod ja internetis passimine. Tund aega surnuks löönud, otsustas Maarja üle vaadata, kas palk on makstud. Tulevane miljonär küll, aga praegu pidi ta ikkagi sente lugema. Veel kaks nädalat.
Swedbank näitas rõõmsalt, et kogu ta 350-eurone palk oli kenasti üle kantud.
