sagedane teema, nagu üldse kõik emaga seonduv. Olin lapsena emast väga sõltuv, tema tugeva mõju all. Õigupoolest traumeeris see kogu mu lapsepõlve ja teismeiga.
Kuidas ema ahistas
Emast peaksingi vist pikemalt rääkima. See naine on mind mõjutanud ja kujundanud kõige rohkem. Loen või kuulen mõnikord imestusega, kui endastmõistetavalt keegi väidab, nagu valiksid mehed endale naist ema kui ideaali järgi. Ema olekski justkui loomulikult iga mehe naise-ideaal.
No vabandage. Ükski minu naistest, abikaasadest, tüdruksõpradest ega partneritest pole olnud mu ema moodi. Ema oli minu jaoks täielik vastand naise-ideaalile. Nii oma välimuse, mõtteviiside, hoiakute kui ka põhimõtete poolest.
Küllap just seetõttu pole mulle kunagi meeldinud niinimetatud küpsed naised. Pigem ikka arad, häbelikud, ebakindlad. Nagu ma ise olin. Erilist heldimust tekitavad veel vistrikud või kõnehäired või prillid…
Kahtlustasin kunagi kaua aega, et ta on sügavalt frigiidne. Et ta südamepõhjas tegelikult vihkas seksi ja seetõttu ka kõiki mehi. Igatahes olevat olnud mingite juttude põhjal juba tema ema ehk siis minu vanaema, eriti sügavalt frigiidne ning seeläbi olla see kuidagi pärilik või midagi taolist. Mistõttu uskusin, et armas jumal või mõni teine heatahtlik kõrgem võim on asjad nii korraldanud, et see jubedus enam naisliini pidi edasi ei saaks kanduda. Tõepoolest, nii minu emal kui ka tema ainsal õel Luulel ei olnud tütreid.
Kas see nüüd nii ka tegelikult ja tõsi oli, polegi vist enam tähtis. Aga, kui juba jutuks tuli, siis oli mulle vähemalt küllalt kummaline näha, kuidas minu ema suhtleb oma emaga ehk siis minu vanaemaga.
Suurema osa meie lapsepõlvest elas vanaema meie juures. Tal oli omaette toakene köögi kõrval. Ta sai mingit tühist vanaduspensioni, kuna taluperenaisena ei olnud tal nõukogude seaduste järgi mingit tööstaaži. Raha kui sellist polnud tal peaaegu kunagi.
Seda enam valmistas talle rõõmu teha väikseid kingitusi, osta midagi huvitavat ja meeldivat mulle või mõnele teisele lapselapsele sünnipäevaks. Harva saadava raha pani ta kõrvale ja hoidis alles. Lisaks kudus ja heegeldas ta pidevalt ning vist mõnikord sai oma käsitöö eest ka tasu.
Tervis ei olnud vanaemal suurem asi. Jalgadel olid tal jubedad veenilaiendid ning lisaks veel imelik sinkjas krobelisus, mida ta mingite salvidega pidevalt määris. Ülekaalulisusest ei maksa vist rääkidagi. Näost kasvasid hõredad karvad, mida ta kääridega klõpsides üritas lühemaks lõigata. Lisaks kõigele oli ta äärmiselt lühinägelik. Tema prillid olid vist küll −10 või midagi taolist.
Kuid meie, tema lastelaste jaoks, oli ta mõnus ja meeldiv, nagu vanaema peabki olema. Ning seetõttu oli eriti kummaline märgata, kuidas meie ema, tema tütar, teda, meie vanaema ja enda ema, pidevalt halvustab, tõrjub, madaldab ja lausa mõnitab.
Nii näiteks ei tohtinud vanaema tema juuresolekul süüa. Vaid siis, kui meie ema seda ei näinud, hiilis ta kööki ja võttis midagi söödavat endale. Meile, lastele, kavalalt mõista andes, et me emale sellest ei räägiks. Miks see nii pidi olema, jäigi mulle arusaamatuks.
Jah, mu ema oli väga jõuline natuur. Ning tema võim pidi ulatuma läbi kogu tema perekonna. Kõik lapsed, vennad ja õde, ema ja isa ning loomulikult tema mees, meie isa − kõik pidid talle alluma, tema tahte järgi elama, käituma ja mõtlema.
Kõige suuremad konfliktid olid emal meie isa sugulastega. Elasid ju isa õde, meie jaoks tädi Mall, ning isa ema, tema ämm, sama katuse all. Nojah, kui nüüd veel täpsem olla, siis tegelikult tuli ema ise hoopis nende katuse alla elama. Tuues endaga kaasa vahepeal veel paljusid sugulasi. Kuid ei märganud ma kunagi, et Sarvede suguvõsa oleks kuidagi talle seda pahaks pannud.
Vastupidist aga tuli ette korduvalt ja lausa pidevalt. See, kuidas ema oli võimeline oma mehe sugulasi halvustama, kiruma, maha tegema, nende üle õelutsema, oli päris kohutav. Ema viha ja põlgus laienesid ka näiteks tädi Malle külalistele, kes paratamatult pidid meie köögiukse eest, tema silme alt, läbi minema.
Tagantjärele on lausa kurb mõtelda, et olles oma ema mõju all, jäi mul vägagi paljude huvitavate ja põnevate inimestega tutvumata. Üks neist oli näiteks legendaarne Arthur Hone, Inglise päritolu mees, väga tuntud ja armastatud pedagoog ja isiksus. Mu ema vihkas ja põlgas teda kogu südamest ning ma ise oma lapselikus siiruses tõesti uskusingi, et Hone on halb inimene, kellele pole vaja isegi tere ütelda.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
