aga jahmatas see, kui erutatud need suured inimesed seda märgates olid. Näe-näe, rääkisid nad väga ärevalt ja üllatunult, minu peale näidates, ta ei ulatugi enam, ta ongi väiksemaks jäänud, oh, no vaata, kus lugu…
Mida nad imestavad, mõtlesin mina. Kui teed pahandust, siis jääd ju väiksemaks. Ise nad seda kogu aeg on rääkinud. Miks nad siis nüüd sedasama lihtsat asja nähes nii väga erutuvad?
Ning siit hakkaski idanema esimene kahtlusemõte. Võib-olla ei olegi asjad nii, nagu nad kogu aeg räägivad. Võib-olla nad räägivad ainult selleks, et lapsi hirmutada. Ehk on nad selle kõik välja mõelnud. Võib-olla ei peagi seda kõike uskuma, mida nad lastele räägivad. Äkki see kõik polegi õige. Võib-olla suured inimesed valetavad lastele meelega.
Ma ei arva, et see oleks mulle miski eriline hoop või tragöödia olnud. Miski usalduse kriis või midagi taolist. Ei, seda kindlasti mitte. Aga tähelepanelikumaks tegi see seik mind tolles vanuses kindlasti.
Et ei pea kõike, mida suured inimesed räägivad, kohe sõna-sõnalt võtma ja uskuma. Võib ju muljet jätta, et usud. Aga ise tead, kui tõsiselt. Jah, see suureks saamise jutt oli üks nendest. Jõuluvanad ja päkapikud olid juba unustatud ja maha kantud. Samuti ka paljud muud uskumused-hoiakud.
Aga see müüt, et lapsed saavad kunagi suureks, ei andnud ometi rahu. On see nüüd ikka üks samasugune muinasjutt või võib see ka kuidagi õige olla? Ma ei uskunud seda pikka aega. Oli muidugi hämmastav, kui üksmeelselt ja laialdaselt sellest räägiti. Mitte ainult kodus, vaid ka lasteaias ja kooliski. Nagu oleksid nad kõik selles kokku leppinud. Nagu oleks eriti tähtis, et lapsed seda igal pool kuuleksid ja sellele justkui kinnitusi saaksid.
Aga mitte ainult. Seda kohtas ka raamatutes. Mäletan selgesti, et see oli Richard Rohu raamatus "Laaned ja veed", kus tegu oli mitmesuguste metsaloomadega. Ja seal keegi mägrapoeg või keegi teine sattus kuskil nägema inimlapsi. Ja mõtiskles sealjuures, et, näe, väikesed inimesed, vist on neil samamoodi nagu metsaloomadelgi, et algul on väikesed, aga hiljem kasvavad suureks. Teadagi, mõtlesin ma. Ikka seesama müüt.
Aga jäin seejuures edasi mõtlema. Raamat ju iseenesest rääkis hoopis muudest asjadest ja oli päris huvitavgi. Miks neil oli vaja seda müüti jälle ka sinna sisse toppida? Sest see mõttekäik oli ju muu tekstiga seoses täiesti kõrvaline ja üldsegi mitte oluline. Uskuda, et see lõik on sinna raamatusse pandud sellesama müüdi ja vandenõu toetamiseks, et kui mõni laps seda raamatut loeks, siis saaks ta veel kord kinnitust sellele, et ka tema saab kunagi suureks… Lihtsalt, nii suure ja laiaulatusliku vandenõu oletamine muutus üha raskemaks.
Kui vana ma võisin sel ajal olla? – Vast 10-aastane, ma arvan. Ja umbes sel ajal ilmselt ma lõpetasingi selle võimaluse peale mõtlemise, et lapsed ja suured inimesed on kaks erinevat liiki. Heitsin selle mõtte kõrvale. Ja nõustusin, et lastest saavadki kunagi suured inimesed, tõepoolest. Et see ei olegi vale ja suurte inimeste väljamõeldis.
Olin muidugi ka varem mõtteid mõlgutatud asja üle ja kaalutlenud nii- ja naapidi. Et kui oleks võimalik leida laste ja suurte inimeste vahel pidevus, sujuv üleminek. Siis see ju ka tõestaks, et lapsed kasvavad ajapikku suureks. Mõtlesin ja otsisin tuttavate ja sugulaste hulgast neid, kes nagu enam ei oleks lapsed, aga poleks veel ka suured inimesed. Isegi leidsin mõned. Aga see veel ei loonud lõplikku kinnitust.
Praegu, tagantjärele tarkusena, imestan veidi selle üle, kui hoolikalt ma selle probleemiga siiski tegelesin. Mitte kellegagi sellest rääkides. Ainult omaette. Kusjuures, küsimus ei ole ju üldsegi lihtne ega naeruväärne.
Erinevates arenguetappides olevad isendid on looduses tihtipeale täiesti erineva välimusega. Kas või putukate vastsed ja valmikud. Mida ühist on mullas roomaval röövikul ja õhus lendaval liblikal, eks ole. Ometi on tegemist ühe ja sellesama liigiga, lausa sellesama isendiga. Korduvalt on ette tulnud, et bioloogid peavad tundmatute loomade erinevaid arenguetappe eri liikideks. Selle kõrval kellegi lapselik arvamine, et lapsed ja suured inimesed võivad olla kaks erinevat liiki, on ju üsna loomulik ja täiesti mõistetav.
Ma tean, et selle jutuga seoses tekib tahtmatult küsimusi. Mis siis minu lapseliku arvamuse järgi oleks pidanud lastest tegelikult saama? Kui neist ei saa suuri inimesi, kas nad siis surevad ära või kaovad kuhugi või visatakse minema või muud taolist? Ja, muidugi ka see küsimus, kust suured inimesed tulevad.
Pean tunnistama, et minu lapselikel mõtisklustel ajafaktor praktiliselt puudus. Samuti ei vaevanud ma ennast tekkimise ja kadumise probleemistikuga. Ma olin laps ja elasin omas ajas. Tulevik ja minevik olid suhteliselt võõrad mõisted. Seetõttu puudus ka eksistentsiaalne hirm kadumise või surma ees.
Ning veel üks küsimus, mis võiks tekkida ja mida olen ka ise endale tagantjärele esitanud. Kas tolle ajastu õhustik võis kuidagi ka mõjutada seesuguse vandenõu kahtlusi lapses?
Jah. Kui seda keegi pole veel ise paika pannud, siis peaksin mainima, et kõnealuse lapse fantaasiad toimusid 1950. aastatel. Okupeeritud Eesti Vabariigis, mida nimetati ENSVks ning kus valitses terror, pealekaebamise ja nuhkimise õhkkond, nagu teada. Ja tegelikult ka. Ja kus tuligi valetada. Kus tihtipeale tõtt ei saanudki rääkida.
Kas see kõik võis mõjutada ka lapse fantaasiaid?
Tjah. Raske öelda. Vastuse peaks saama nendelt, kelle lapsepõlv on olnud teistsugustes tingimustes ja kes sellest hoolimata on midagi taolist mõtelnud. Kui seesuguseid inimesi peaks leiduma, siis pole ilmselt välistel oludel erilist rolli.
Kuidas kardeti
Lugesin väga palju, peaaegu kõike, mis ette juhtus. Kahjuks ei olnud meil Eesti ajast jäänud lasteraamatuid ega – ajakirju. Palju sattus ette nõukogude pioneeri- ja luurajate-teemalist kirjandust. Mäletan, kui oma lapselikus fantaasias hakkasin ette kujutama, et minu vanemad on tegelikult spioonid.
Mäletan selgesti, kui istusin köögilaua ääres ja keeldusin vanaema pakutud suppi söömast. Ta ei lasknud mul söömata ära minna. Aga mina teadsin, et vanaema on tegelikult spioon ja et supp on mürgitatud. Sest talle on antud ülesanne minust lahti saada. Ning mida kangekaelsemalt ma nutsin ja keeldusin suppi söömast, seda vihasemaks vanaema muutus. Mis omakorda kinnitas mulle, et ta on tegelikult aru saanud, et ma tean, kes ta tegelikult on ja mida ta tahab. Ja mis omakorda suurendas mu vastuhakku ja hirmu.
Hirm oli üks tugevamaid ja mõjukamaid tundeid tol ajal. Hirmuunenäod olid nii tavalised, et sageli ei julgenud nende kartusel õhtuti isegi magama jääda. Teadsin, et need tulevad, jälle. Need olid kohutavad, painajalikud, tihtipeale kordusid sündmused, tegelased, ruumid, kus need jubedused olid juba varemgi toimunud. Teadsin unenäos juba ette, mis toimuma hakkab, ning kartsin seal olles seetõttu veelgi rohkem.
Kunagi aastakümneid hiljem sattusin ühes unenäos uuesti ühte nende omaaegsete õudusunenägude ruumi. See oli ühe suure maja pööning, kus varem oli toimunud uskumatuid jubedusi. Aga nüüd oli see paik maha jäetud, tolmunud, laokil. Näis, nagu oleks seal vahepeal remondiga alustatud, aga siis pooleli jäetud. Kedagi seal enam liikumas ei olnud ning näis, et pole ammu olnudki. Mingit hirmu ei tundnud, vaatasin lihtsalt niisama ringi, mõõduka huviga. Ainult mina teadsin, mis seal varem oli toimunud.
Kartsin pimedust, kartsin kõrgust. See viimane on vist kuidagi seotud tasakaalukeskusega. Igatahes hakkas mul pea väga kergesti ringi käima. Ma ei talunud pikki bussisõite, sageli umbsetes ja bensiinihaisustes bussides, oksendasin neil puhkudel tihtipeale. Samamoodi ei armastanud ma kiikumist, ronimist jmt. Hiljem on see küll veidi paranenud, kuid mingi kõrgusekartus on jäänud siiani alles.
Oli meeletu hirm, et jälle puhkeb sõda. Alatihti üle linna kõlavad proovihäire sireenid tekitasid õudustunnet. Võimsad kärgatused raputasid
