inimestel on lastest siiski ka midagi. Ning see on väga huvitav. Nimelt, kui neil parajasti omi muresid pole, siis nad rõõmustavad ikka, kui lapsi näevad. Ja see on nii naljakas. Nad ajavad suu torru, nad hakkavad veidralt lällutama ja teevad muid imelikke hääli, laskuvad kükakile ja käituvad üldse hoopis teisiti ja eriliselt kui muidu. Tihtipeale piisab vaid sellest, kui mõni laps nende nägemisulatusse ilmub ja midagi teeb. Nad võivad jätta isegi oma tavalised muretsemised ja tegemised pooleli ainult selleks, et mõne lapse ees plutitama ja nunnutama hakata.
“No kes sealt tuleb tipa-tapa? – Vaata-aga-vaata, kui suureks ta juba on kasvanud! No tule nüüd siia, istu mu põlve peale. No näed sa siis, kui tubli. Kas sa koolis juba käid? Kas tähed selged? No kas sul juba pruut ka on? Jajah, oh, kuidas aeg lendab. Aga ära nüüd sega meid rohkem, mine tagasi mängima, suured inimesed tahavad oma juttu ka rääkida…"
See kõik käibki niimoodi, peaaegu ühe hingetõmbega. Aga ometi on selgesti näha, et lapsi on suurtele inimestele vaja. Ja milleks? – Aga muidugi selleks, et neile rõõmu valmistada. Lapsi on vaja, et suured inimesed saaksid rõõmu tunda, nalja saada, lastest rääkida, lastega suhelda. Lapsed peavad suuri inimesi kogu aeg rõõmustama, sest neile on seda vaja, selge see.
Aga kui laps seda ei tee, siis temaga pahandatakse. Sest ta ei täida oma ülesannet. Samuti on see nii, kui laps muretseb, vingub või jonnib. Sellist last ei salli ju keegi. Lapsel ei tohi olla mingit muret. Laps peab kogu aeg olema õnnelik, rõõmus, naljakas, naerunäoga. Ja kui ta seda ei ole, siis tuleb ta selliseks teha. Tuleb ta panna unustama oma mured ja hirmud ja vaevused, tuleb teda köita millegi uudse, huvitava ja naljakaga. Laps tuleb naerma ajada – ja kõik ongi korras.
Selleks on palju võimalusi. Kõige tavalisem on see, et suured inimesed hakkavad laste moodi olema ja pudikeeles rääkima. Nad näpistavad ja kõditavad last, justkui mängivad ja hullavad temaga – kõik selleks, et laps hakkaks naerma ja paistaks taas õnneliku ja rõõmsana.
Selleks otstarbeks on ka telekas ja sealsed lastesaated, mis lausa peavad olema naljakad. Selleks on muidugi ka lasteraamatud, mida saab lastele ette lugeda. Ja laste-etendused teatrites ja mujal. Ja kõikvõimalikud laste mänguväljakud atraktsioonide, karussellide, kiikede, turnimispuude, redelitega… Igasugused värvilised ja naerunäolised asjandused söögikohtades, lasteaedades, lastearstide ooteruumides…
Kas lastel neid tegelikult ka vaja on, see pole üldse küsimus. Aga lapsed teavad, et sellises kohas peab nende asjadega tegelema ja neist rõõmu tundma. Niisamuti tuleb laste-etendustel rõõmus olla. Niisamuti peab teleka ees istuma ja lastesaatele kaasa elama. Sest just nimelt seda ju suured inimesed ootavad. Et laps õnnelik ja rõõmus paistaks. Sest suurtel inimestel on selliseid lapsi vaja.
Mida laps sellest kõigest ise võib mõelda, see on vähe oluline. Keegi ei küsi. Või kui küsibki, siis stiilis, "oli ju tore?", vastust ootamatagi. "Mulle ei meeldi laste-etendused. Nad tahavad mind seal naerma ajada," ütles üks kuue-aastane poiss kunagi mornilt. Miks see kõik niimoodi on ja kas see kõik peabki niiviisi olema, on muidugi ise küsimus.
Lihtne on näiteks oletada, et suured inimesed käituvad lastega sellisel veidral kombel sellepärast, et nad ise on kunagi lastena mingit moodi kannatanud ja tahavad, et nende endi või nende tuttavate-sugulaste lapsed ei peaks enam sedamoodi kannatama. Sama kerge on oletada mingit sorti süütunnet, mis sedasama tegevust kütab. Umbes nii, et kunagi jäin kellelegi millegi eest võlgu, tegin kellelegi liiga, aga nüüd teen selle kõik tasa sellega, et hoolin ja suhtlen endast väiksemate ja nõrgematega.
Võimalus, et vanemad suhtlevad oma lastega praktilistel eesmärkidel ja peamiselt selleks, et neist kasvatada endile väärikaid pärijaid ja järeltulijaid, jääb paraku kuidagi kaugeks ja arusaamatuks. Ehkki just see peaks olema nagu põhiline ja tähtsaim ajend.
Noh, ja on ka veel see bioloogiline taust muidugi. Instinkt. Lõimetushooldus. Et väike, abitu, õrn ja nõrk olend lihtsalt kutsub enda eest hoolitsema. Nii nunnu! – eks ole. Et nagu evolutsiooniga paika pandud ja vältimatu. Ja seetõttu ka ratsionaalselt raskesti põhjendatav.
See selleks. Hoopis teine asi on see, et lastelt oodatakse teistsugust mõtlemist ja suhtumist kui suurtelt inimestelt.
Ega siis jõuluvana uskumine ole ainus seesugune asi. Samamoodi ju lastakse lapsel nukkudega või kaisuloomadega mängida, ikka ja jälle nõudes, et too neid nagu elusolendeid kohtleks. Ikka seesama, et, oi, mõmmi sai haiget, kiisu nutab, samal ajal väga hästi teades, et laps lihtsalt mängib suure inimesega kaasa selliseid asju. Nagu ka seda, et, näe, kuu vaatab, kuri onu pahandab, päkapikud näevad, ingel hoolitseb või muud taolist. Laps saab aru, et suurtele inimestele meeldib, kui ta nendega samamoodi käitub ja kaasa mängib.
Aga kas laps usub seda kõike? – Muidugi mitte. Või kui, siis vaid niimoodi, et see oleks suurtele inimestele vastuvõetav ja usutav. Niivõrd-kuivõrd. Kuskil jookseb see õhkõrn piir uskumise ja mängimise vahel. Lapsed tajuvad seda. Suured ei pruugi.
Neid valesid, neid muinasjutte, neid müüte, uskumisi, hoiakuid, eelarvamusi, mida suured inimesed lastelt eeldavad, mida nad lastele sisendavad, mida nad neilt nõuavad – neid on ju tegelikult päris uskumatul hulgal. Kust üldse on pärit arvamus, nagu lapsed seda kõike siiralt ja otseselt omaks võtaksid?
Lapsed ju näevad ja saavad väga hästi aru, et asjad ei pruugi sugugi olla niimoodi, nagu suured inimesed neile räägivad, näitavad ja seletavad. Lapsed ei võta seda kõike sugugi tõsiselt. See kõik ongi üks mäng, mida suured inimesed nendega mängivad. Ja muidugi mängivad lapsed seda mängu kaasa, miks mitte. Nagu nad ka omavahelisi mänge mängivad.
Kusjuures, ei maksa unustada, et need mängud lastega on ju tegelikult ka selleks, et neid kasvatada, suunata, õpetada, harjutada. Kui leebelt väljenduda. Aga kui veidi räigemalt ütelda, siis on need muuhulgas ka selleks, et suured inimesed saaksid laste üle oma võimu kindlustada.
Ja mis aitab kõige paremini sealjuures? – Loomulikult hirmutamine ja ähvardamine, eks ole. Kui sa hea laps ei ole, siis jõuluvana ei tulegi. Kui sa jonnid, siis tuleb kuri onu ja viib su minema. Kui sa sõna ei kuula, siis sa ei saagi suureks. Jah, üks nendest mängudest ongi see suureks-saamise ja kelleks-sa-tahad-saada mäng. See oligi see vandenõu. See müüt. See, millesse mind taheti uskuma panna ja millest see jutt siin alguse sai.
Kuidas saaks laps sellist jaburdust tõsiselt võtta? – Lapsed on ju lapsed ja suured inimesed on suured inimesed. Täiesti erinevad asjad. Kuidas peaks üks teiseks muutuma? – Umbes sama tobe oleks uskuda, nagu saaks kassist kunagi koer või kärnkonnast printsess.
Aga kui suurtele inimestele meeldib niimoodi rääkida ja lastega mängida ja neid hirmutada ja ähvardada, siis tuleb lastel ka seda uskuda. Nojah, kas või kujutluses võib muidugi möönda, et oleks ehk tõesti tore autot juhtida või arstitädi olla. Kuid tegelikke võimalusi selleks ju lapsel ei ole, selge see. Aga kui sulle öeldakse, et kui sa putru ära ei söö, siis sa suureks ei saa – siis tuleb teha seda, mida kästakse ja nõutakse. Parata pole midagi.
Muideks, mäletan selgesti, mil tekkis mu veendumusse esimene mõra. Mis mul vanust võis olla siis? – Seitse-kaheksa aastat ehk, mitte rohkem. Aga see pole ka nii väga oluline. Igatahes olin parajasti köögis ja upitasin kõrgelt konksu otsast veekopsikut võtma. Aga ei ulatunud. Kusjuures, varem olin seda kopsikut sealtsamast korduvalt kätte saanud.
Samal ajal olid seal mu vanemad ja muud sugulased, kes mu ponnistusi nägid. Ja just hiljuti olid nad seoses mingi pahandusega mind hirmsasti ähvardatud, nagu alati, et nüüd sa ei saagi suureks ja lähed väikeseks tagasi.
Võtsin seda nagu ikka tavalise tänitamisena. Ilma eriliste tunneteta. No kaua sa jõuad kõigele kaasa elada, millega sind hirmutatakse ja ähvardatakse, eks ole. Kui ma ei saagi suureks, mis seal ikka. Kui lähengi tagasi väikeseks,
