ta ise väga kõva häälega. "Laia tänava tädi" tõi mune ja liha. Selle nimega tänav oli juba ümber nimetatud Mitšurini tänavaks, aga kõik teadsid ikka, et see on Lai tänav. Ja sealt see Laia tänava tädi tuligi. Või, õigemini, vist vahendas.
Polnud meil, lastel, muidugi mingeid teadmisi sellest kõigest. Et see kõik võib kuidagi olla salajane, varjatud, miskit pidi keelatud või ebaseaduslik. Poodides polnud tõepoolest midagi saada. Ühesuguseid halle makaronikarpe või räim tomatis konserve laoti vaateakendele ja lettidele vaid selleks, et midagi üldse pakkumiseks näha oleks. Tegelik müük hakkas alles siis, kui midagi defitsiitset ka päriselt müügile tuli. Ja seda pidi teadma, kuulma ja sellega arvestama. Sest vaid nii sai üldse midagi.
Meeles on näiteks tohutud suhkrusabad, kuhu meid kõiki kaasa võeti, kuna suhkrut jagati vastavalt sabas seisnud inimeste arvule, lapsed kaasa arvatud. Puudus ehk "defitsiit" oli käibeväljend. Enamik asju ei tulnud iialgi vabamüügile ning see oligi normaalne, et saadi ainult "leti alt", tutvuste kaudu. Näiteks kraadiklaase. Lihakonserve. Tualettpaberit.
Kõik vajalikud asjad olidki tegelikult kättesaamatud. Ja väga palju vajalikke asju tehti ise.
Pidevalt kimbutasid mitmesugused haigused. Lastena põdesime pikalt leetreid, tuulerõugeid ja läkaköha. Mäletan, kuidas kõrges palavikus voodis lebades terve tuba kõikus. Kaua aega ohustas meid kopsutuberkuloos. Tädi Luule ja onu Jaak põdesid seda raskemalt, aga ka vend Mikk ei jäänud sellest puutumata.
Lakkamatu defitsiidi tõttu olid tutvused hinnas. Eriti kõrgelt hinnatud olid muidugi kaubandustöötajad, müüjad. Aga ka muidu võis uue tuttava või endise koolikaaslasega kohtumisel olla üks esimesi küsimusi: "Mida sinu kaudu saab?" Koos sellega oli muidugi ka varastamine nii levinud, et seda peaaegu ei peetudki mingiks patuks. "Kust said?" tunned huvi ning vastuseks on: "Töö juurest sain." Mis tähendas muidugi, et töö juurest varastasin.
Isa palk oli meie lapsepõlve ajal umbes 150 rubla, ema invaliidsuspension midagi 35 ringis. Vanaema sai vist vaid mõnerublast vanaduspensioni. Kui isal ilmus raamatukene ("Enam ja odavamalt kõrgekvaliteedilist piima!"), siis osteti selle honorari eest esimene kodumasin: tolmuimeja.
Oli see nüüd vaesusest või lihtsalt ükskõiksusest, kuid näiteks televiisorit meil ei olnud kaua aega. Meie, lapsed, lausa põlastasime seda kasti, teismelistena muidugi pisut üleolevalt. Nagu ikka midagi sellist, mida endal ei ole. Alles kunagi siis, kui me juba ülikoolis käisime, said meie vanemad lubada endile esimese teleka. Polnud meil ka selleks ajaks tekkinud mingit huvi selle vastu ning nii on see jäänud tänaseni. Vaevu vaatan teda. See kõik aga tähendab muidugi ka seda, et ma ei saa siiamaani päris hästi aru tolleaegsetest teleka kaudu levinud kildudest, igasugustest naljadest, kus on miski "geena" või "potsataja".
Kuidas kahtlustati
Üks fantaasia, mis kestis mul aastaid, oli kujutelm, et lapsed ja suured inimesed on kaks erinevat inimeste "liiki". Oli ju vägagi selgesti mõistetavalt kaks täiesti erinevat inimeste kooslust – lapsed ja suured inimesed. Lastel olid omad asjad, suurtel inimestel omad. Mis ühtedele oli lubatud, see ei olnud võimalik teistel, ja vastupidi. Vahed olid väga selged.
Lapsed võisid nutta, jonnida, väsida, viriseda, nuruda, solvuda, loota, uskuda, muretseda, pabistada, karta. Sest nad olid väikesed, abitud, nõrgad, rumalad. Suured olid aga tugevad ja targad, mistõttu nemad ei võinud mitte kuidagi olla nagu lapsed.
Suured võisid minna, tulla, võtta, jätta, panna, otsustada ja teha mis vaja, olla täpselt nii, nagu just neile parajasti õigem ja parem tundus. Ja see kõik polnud, teistpidi võttes, jällegi lastele lubatud. Nii et vahed olid väga selged.
Suured inimesed ei eksi. Nad ei tee midagi valesti. Keegi nendega ei pahanda. – Lapsed seevastu teevad kogu aeg kõiki asju valesti. Lapsed on saamatud, väetid, viletsad, ekslikud, tülikad, tüütud. Suured inimesed pahandavad nendega kogu aeg.
Lapsed sõltuvad suurtest. Lapsed sõltuvad suurte inimeste heatahtlikkusest. Lapsed ei saa aru, et suurtel inimestel on omad asjad ajada. Laps ei tohi segada vahele, kui suured inimesed oma suurte inimeste jutte räägivad ja asju ajavad. Laste asjad pole nende jaoks olulised. Ja laste asjadest ei saa jällegi suured inimesed aru.
Lapsed omavahel saavad ikka hakkama. Noh, kui ei saa ühtmoodi, siis saab teistmoodi. Kui vaja, siis tuleb ka teisele lapsele õpetust anda, noh, nagu ikka. Aga katsu sa suurele inimesele midagi selgeks teha. Sa võid paluda, nuruda, jonnida, nutta – miski ei aita. Nad lihtsalt ei saa sinust aru. Nad ei tahagi aru saada.
Hea lugu tuli just meelde. Lapsed olid metsas marjul. Kedagi väiksemat nõges kõrvetas ja too hakkas nutma. Vanem õde lohutas: "Ära nuta, ema ei kuule praegu."
Tõsi see muidugi on, et lastel on suuri inimesi mõnikord tõesti vaja. Ei räägi siin praegu miskist jonnimisest või niisama millegi tühise tahtmisest. Igal lapsel võib mõni vajalik või hädaline asi olla, mida ainult suur inimene võib tema heaks teha, olgu see siis miski sõlme sidumine, küünte lõikamine, millegi kättesaamine kuskilt või mis iganes. Nojah, ja kui keegi süüa ei tee ega paku, ega siis kapist leitud krõpsudest kah nagu kauaks jätku. Aga üldiselt võttes saaksid lapsed enamasti ka ise hakkama. Ja poleks suuri inimesi eriti vajagi.
Aga, teistpidi vaadates, mis on suurtel inimestel lastest? – Tegelikult saaksid ka suured inimesed ilma lasteta vabalt hakkama, eks ole. Ja on ju nii, et paljudel suurtel inimestel ei olegi lapsi. Elavad ja ongi kohe täiesti omaette. Kusjuures, nende elamine on hoopis teistsugune. Kõik on puhas, hoolitsetud, korras. Ei vedele mingeid mänguasju ega riideid kuskil. Vaibad on maas. Keegi pole midagi põrandale ajanud. Isegi lõhn on nende tubades selline eriline.
Kui mõni laps seesugustesse kohtadesse külla juhtub, siis otsitakse talle mängimiseks midagi hoopis erilist ja kummalist, mingi eriline automudel või uhke nukk, mis selleks puhuks kapist klaasi tagant välja tõstetakse ja erilise pidulikkusega kasutamiseks antakse. Need suured inimesed, kel lapsi ei ole, elavad palju uhkemat ja kallimat elu, võrreldes nendega, kel on lapsed. Ilma lasteta inimestel on suuremad ja puhtamad toad, ilusamad ja huvitavamad asjad ning ilmselt palju põnevam elu.
Tihtipeale on neil selliseid asju, mida tavaliselt kuskil mujal ei näe. Mingid erilised teokarbid või imelikud maskid või huvitavad kellukesed, mida sa ei tohi puutuda. Aga kui nende asjade vastu viisakalt huvi tunda, siis selgub, et need on kuskilt kaugetest maadest toodud. Ja edasi ehk räägitakse veel sellestki, kuidas nad seal kaugel maal käisid, palmide all istusid, elevantidega ratsutasid, soojas meres ujusid.
Ja alati, kusjuures, jah tõesti, alati ohkavad seejuures lastega inimesed, et mis teil viga, saate igal pool reisida, aga mis meie, muudkui istume lastega kodus, ei saa kuhugi minna.
Mida peavad lapsed seda kuuldes mõtlema? – Meie pärast nad ei saa reisida. Meie, laste pärast ei saa nad teha seda, mida tahavad, elada sellist elu, nagu neile tegelikult meeldiks. Meie segame neid. Olgu peale, väikesed lapsed võib-olla veel ei saa sellest aru. Aga kooliskäivad lapsed mõistavad seda väga hästi. Ja ühtlasi mõistavad nad ka seda väga hästi varjata. Et nad sellest aru saavad. Ja et nad teavad, et nende vanemad tahaksid neist hea meelega lahti saada. Et oleks palju parem, kui sind üldse olemaski ei oleks.
Ja kui palju muret on lastega. Jutud sellest, mida kellegi lapsed on teinud või tegemata jätnud, kuidas neil koolis või lasteaias on läinud, kuidas neil mingid haigused on tulnud ja läinud, kestavad suurtel inimestel ju lõputult. Ja kõik need jutud on vägagi muretsemapanevad.
Aga miks neil siis üldse lapsed on? Mõned ju saavad ilma lasteta olla, miks siis kõik ei saa? See võib olla mingi sundus või jõud, mis suurtele inimestele lapsi toob. Et kui ükskord on lapsed hakanud tulema, siis neid muudkui tuleb. Ja seda ära hoida enam ei saa. Ja mõnele neid muudkui tuleb ja tuleb, ja midagi polegi
