kasutamine pidi olema loomulikult puhas. Ei mingit pedaaliga "üleujutamist" või "musta pedaali". Kuid ta ei pooldanud ka väga kuiva mängustiili, kus pedaali peaaegu üldse ei kasutata. Probleem muidugi oli Bachi jt autorite puhul, kes kirjutasid instrumentidele, millel sellist pedaali nagu tänapäevastel klaveritel, veel ei olnud. Bachi jt puhul soovitas Mall kasutada pedaali väga ettevaatlikult, tõesti "kuivemalt", kui nii võib öelda.
Bachi puhul oli Mallele üsna vastumeelne nii romantiseeritud interpretatsioon, ülepaisutatud agoogika; ent talle ei meeldinud ka puhtalt "kuiv", "mehhaaniline" esitus. Svjatoslav Richteri esitus oli talle enam-vähem vastuvõetav, kuid näiteks Glenn Gouldi interpretatsioon tundus talle külma ja mehhaanilisena.
Fuugade puhul tuli teema mis tahes hääles alati selgesti välja tuua. Kõlaliste nüansside esiletoomine oli Mallele Bachi (ja muidugi kõigi autorite puhul) väga tähtis.
Kui vähegi võimalik, siis eelistas ta Urtext’i, st noodi algteksti, ilma redigeerijate lisandusteta.
Una corda’t, vasakut pedaali, kasutas Mall suhteliselt vähe, peamiselt teatud terviklike lõikude puhul, teistsuguse kõlavärvi saavutamiseks. Minu jaoks oligi see loomulik. Alles hiljem sain teada, et on ka koolkondi, kus kasutatakse vasakut pedaali palju sagedamini.
Ratsionaalsus aga võis hoopiski kaduda hoopis teistel põhjustel, näiteks siis, kui ta ükskord suure pahameelega avastas, et Paderewski oli Chopini sol-dieesi redigeerinud noodipildis la-bemolliks! "Sellel ei saa olla mingit õigustust!" väitis Mall nördinult, hoolimata sellest, et ratsionaalselt võttes on ju tegemist ühe ja sellesama klahviga.
Ma ei olnud loomulikult tema lemmikõpilane, kuid usku tal minusse oli, ja teatud perioodil isegi väga. See oli siis, kui ta hakkas mind ette valmistama konservatooriumi astumiseks, muusikakooli vahele jättes. Eks see muidugi veidi hullumeelne plaan oli. Ja kui see siiski teoks ei saanud, siis suuresti tänu minu enda vähesele töötahtele. Aga töötahet süstida Mall oskas. Iga kord tema tunnist minnes oli kohe selline tunne, et kui nüüd istuks kodus klaveri taha ja harjutaks, kuni veel värskelt meeles on, mida öeldi ja soovitati… Kuid, noh, mis seal salata, ikka jäi peale mingi laisa õpilase mentaliteet…
Muidugi olid Mallel omad lemmikud. Mozart. Schubert. Bach. Beethoven. Brahms. Samuti Chopin, Schumann jpt. Kaasaegne ja üldse uuem muusika talle eriti ei meeldinud. Oma kaaslinlase Johannes Bleive klaveripalu esitas ta vist üksnes kohusetundest. Vahel ta ütles, et teda paneb veidi imestama, miks üldse muusikat praegusel ajal veel kirjutatakse, kui niivõrd palju ilusat muusikat on ju ometi juba olemas!
Paljusid lugusid hakkasin ise mängima sellepärast, et kuulsin, kuidas Mall neid mängis ja harjutas. Hiljem aga juhtus, et Mall tuli ise minu juurde ja palus, et ma talle mõnda lugu mängiksin. Seda juhtus siis, kui ta tundis, et temal selle teose sisustamisel midagi puudu jäi. Nii vahetasime ideid, ja see oli väga nauditav.
Mõnikord mängisime temaga neljal käel. Mozartil on mõned spetsiaalselt neljale käele kirjutatud imeilusad sonaadid, samuti mängisime neljale käele seatud Haydni ja Beethoveni sümfooniaid. See oli väga hea ansamblitunnetuse ja lehest lugemise kogemus muidugi.
Ahjah, Brahmsiga seoses meenutas ta, kuidas tema õpetaja Bruno Lukk oli kunagi ta käest küsinud, kas ta Brahmsi mänginud on. Mall oli vastanud, et ei ole, ja ega eriti ei hooli ka. Selle peale oli Lukk ütelnud: "Noh, siis on teil suur nauding veel ees!" – Ja andiski talle Brahmsi mängida. Brahmsil on tõepoolest teoseid, mis on üsna väheütlevad, ning selle kõrval – äärmiselt sügavaid, kui nendeni jõuda.
Mallele väga iseloomulik lugu. Tuleb ta noorema sõbranna juurde ja kurdab, et tal on nelja päeva pärast ülikooli aulas Brahmsi kontsert, aga pole selle esinemise jaoks kleiti. Ta teadis täpselt, missugune see peab olema: tumepunasest sametist, maani, sellise kaelusega, selliste käistega. Sõbranna jääb mõttesse ja arvab, et see võib üsna kalliks minna. "Sel pole mingit tähtsust!" teatab Mall rahulikult. "Mul pole nagunii raha."
Oma interpretatsiooni laadilt oli Mall suhteliselt konservatiivne. Ülim tekstitäpsus ja stiilipuhtus olid elementaarsed. Ei mingeid ülemääraseid vabadusi dünaamikas või artikulatsioonis. Ei mingeid odavaid tundlemisi ega ilutsemisi, ülearust agoogikat vms. Eesmärk oli tabada just sellist kõla ja väljendust, mida helilooja ilmselt ise oleks soovinud saavutada. Kui tänapäeva instrument aga võimaldab rohkemat kui helilooja-aegne, siis tuleb neid võimalusi kasutada, ent siiski mõõdutundega.
Täpne esitus küll (teksti mõttes), kuid mitte iialgi hingetu ega kuiv. Ka mitte ükskõikne või pealiskaudne. Just nendes (autoritruuduse) piirides tuli taotleda absoluutselt iga fraasi ja motiivi tähendusrikkust, emotsionaalsust, mõtestatust. Kui sa ei lase kõlada teose sisul, siis miks sind üldse vaja on, oleks ta nagu küsinud. Samamoodi suhtus ta ka kõigisse teistesse interpreetidesse. Sisutu virtuoossus ei tekitanud temas kunagi erilist vaimustust.
Oma aja kohta hiigelsuurt plaadikogu ja parimat helisüsteemi kasutas ta nii pedagoogilistel eesmärkidel kui ka sõpradega koos kuulamiseks-nautimiseks. Muusikat kuulas Mall alati kinnisilmi, ka kontserdil. Oli mõeldamatu, et muusika kuulamise ajal keegi juttu räägib või sisse-välja käib. Ükskord meie poole sisse astudes oli ta väga hämmastunud, kui märkas, et muusika mängib tühjas toas. Tema meelest oli see lugupidamatus interpreedi ja autori vastu. See, et muusika võiks mingile muule tegevusele lihtsalt taustaks olla, oli tema jaoks täiesti arusaamatu.
Ning loomulikult on iga teos tervik. Kui midagi kuulama hakatakse, siis ikka tervikuna, mitte mingit katkendit. Väga harva juhtus tema pool, et kuulati ära ainult mõni osa mitmeosalisest teosest. Ooperite või teiste väga suuremahuliste vormide puhul tehti küll vaheaegu, kuid seejärel kuulamine alati. Väga kummaline ja häiriv tundus talle alati see, kui näiteks raadiost lasti mingit lugu poolikult, lõpuni mängimata.
Üle kõige armastas Mall külalistele midagi ise ette mängida. Polnud isegi tähtis, kas inimene muusikast üldse oskas lugu pidada. Tihti juhtus, et ta tõi enda poole lihtsalt mõne juhututtava, postiljoni või elektrimehe, pakkus talle kohvi ja seejärel hakkas talle midagi mängima.
Sellega juhtus muidugi ka lõbusaid arusaamatusi. Keegi daam, kelle ta oli enda poole kutsunud, luges Malle mängu ajal hoopis mingit kättejuhtunud raamatut. Mall seda ei näinud ning küsis ühes kohas: "Ega siin igav ei olnud?" muretsedes oma esituse pärast. "Ei ole igav," oli külaline ütelnud, "ma loen Buninit."
Talle meeldis muusikast kirjutada. Kontserdiarvustused oli üks tema lemmikžanre. Enda kirjutamisstiili ja väljendusviisi hindas ta kõrgelt (nagu paljud teisedki) ning ei talunud, kui keeletoimetaja selles midagi omavoliliselt muutis.
Mingil ajal otsustas Ülo Vilimaa teha Vanemuises balleti, mille nimeks sai "BCD". See tähendas: Beethoven, Chopin, Debussy. Idee oli, et pianist mängib nende autorite teoseid ning samal ajal kulgeb laval samast muusikast inspireeritud ballett. Malle jaoks tundus selline idee alguses veidi imelik. Miks peaks muusika juurde veel midagi tegema või lavastama, küsis ta. Kas siis muusika iseenesest ei ole juba täiuslik ja lõpetatud?
Kuid Vilimaa suutis ta siiski veenda lavastuses osalema. Mall ise mängis B-osas, st Beethovenit. Mis tema esinemise ajal laval toimus, seda ta muidugi ei näinud. Kuid proovide ja etenduste käigus sattus ta siirasse vaimustusse sellest, mis toimus laval (teise pianisti mängu ajal) C-osas, kus inspiratsiooniallikaks oli Chopini 24 prelüüdi.
Hiljem kirjutas Mall sellest lavastusest ja Chopini prelüüdidest pika, läbi mitme numbri ulatuva vaimustava loo ajakirjas Noorus. Sellega juhtus muide ka väike äpardus, mida ta pärastpoole lõbusalt meenutas. Nimelt oli küljendaja või toimetaja ühe osa lõppu ruumipuudusel lohakalt kärpinud, ning selle tulemusena lõppes Malle järjekordne vaimustav osa Chopini prelüüdidest ja Vilimaa lavastusest sõnadega: "Seda vapustavam on."
Lause
