ja kaitsevad hinge, kes pidi kehast lahkuma. Iidsetest aegadest kasutasid vanad kreeklased sellerilehti, sarnaselt loorberilehtedega, olümpiavõitjate pärgamiseks. Selleripärgadega ehitud sportlastele serveeriti austusavalduse märgiks ka sellerist valmistatud veini. Hiljem hakati selleripärgadega austama ka andekaid poeete, lauljaid ja kunstnikke.
Aedseller on kaheaastane 30–80 cm kõrgune rohttaim sarikaliste (Umbelliferae) sugukonnast. Vars on harunev ja vaoline. Selleri väikesed, valged või kreemikad õied on koondunud 6–12 kiirega sarikõisikutesse.
Tuntakse kolme selleri teisendit – juur-, vars- ja lehtseller. Juurseller (var. rapaceum) kasvatab 5–10 cm läbimõõduga ümmarguse, tugevasti haruneva juure, mis võib alumises osas olla neljakandiline. Koor on pruunikas või kollakasvalge. Lehtsellerit (var. secalinum) iseloomustab suur ja kiiresti taastuv lehekodarik. Lehed on õhemad kui juurselleril. Varssellerit (var. dulce) iseloomustavad jämedate leherootsudega suured lehed. Köögiviljana kasutatakse pleekinud varsi ja lehti. Aedseller pärineb Lõuna-Euroopast.
Tänapäevani peetakse Kreekas sellerit õnnetoovaks taimeks, mistõttu kreeklased kaunistavad oma kodusid sageli sellerilehtedega. Samuti on tavaks kodu kaitseks sellerijuur talismanina maja seinale riputada.
Juba ammustest aegadest on selleril olnud Euroopas mõjuvõimsa armurohu kuulsus. Arvukates rahvalugudes ja – lauludes ülistatakse sellerijuure afrodiidset jõudu. Sellerist valmistatud salat on uskumuste kohaselt suuteline sütitama armastuse tuld ja suurendama seksuaalset aktiivsust. Seller stimuleerib ajuripatsit, mis aitab kehas vallandada suguhormoone.
18. sajandil õpiti sellerit kui köögivilja tarvitama värskelt. Enne seda oli teda pikka aega kasutatud vaid küpsetatult.
Antiik-Rooma aegadel ja ka keskajal valmistati selleri mahlast eliksiiri, mis aitas leevendada artriidivalusid ja soodustas seedimist. Aedselleri juur sisaldab eeterlikke õlisid ja märkimisväärses koguses C-vitamiini ning mitmeid eluliselt vajalikke mineraalaineid – rauda, kaltsiumit, magneesiu mit, fosforit. Seepärast on seller praegugi tuntud kosutusvahend, mis suurendab nii vaimset kui ka füüsilist töövõimet. Värskete sellerivarte söömine tugevdab organismi ja tagab tervise. Ta parandab söögiisu ja soodustab seedi mist, tal on diureetiline toime, ta aitab podagra, nõgestõve ja nahapõletiku korral. Sellerimahla kompressid aitavad ravida haavandeid ja mädapaiseid. Selleriga tuleb ettevaatlik olla neeru- ja suhkruhaigetel.
Aedtill
Tilli teatakse praegu peamiselt maitse taimena, palju vähem on tuntud tema ravivad, kaitsvad ja maagilised omadused.
Aedtilli tunti ning hinnati juba ammustel aegadel mitmel pool maailmas. Tilliseemneid on leitud Vana-Egiptuse vaaraode hauakambritest. Aedtilli peeti nii hinnaliseks taimeks, et teda kasutati ohvriandideks ning isegi maksevahendina.
Aedtill on 40–100 cm kõrgune üheaastane rohttaim sarikaliste (Umbelliferae) sugukonnast. Vars on ruljas, lehed tumerohelised kaheli- kuni neli sulgjad. Viimase järgu lehekesed on peaaegu niitjad. Aedtilli kollased õied on koondunud sarikõisikutesse. Taim õitseb juulist septembrini.
Aedtill pärineb Edela-Aasiast, kus teda on laialdaselt kasvatud juba iidsetest aegadest. Taim on kodunenud mitmel pool Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Teda võib kohata Hispaania ning Portugali viljapõldudel ning Itaalia rannikualadel. Eestis aedtill looduslikult ei kasva.
Rahvameditsiinis kasutatakse nii tilli lehti, vilju kui ka viljadest destilleeritud eeterlikku õli. Tilliseemne-, aga ka tillilehetee aitab kõrge vererõhu ja südame rütmihäirete korral, samuti kehvveresuse puhul. Tillitee suurendab uriinieritust, mistõttu seda soovitatakse neeru- ja põieliiva ning kivitõve raviks. Aedtill sisaldab tugevatoimelisi eeterlikke õlisid, mis annavad talle unikaalse magusvürtsika lõhna. Tilli eeterlik õli on stimuleeriva toimega, aitab gaasivalude korral ja soodustab seedimist.
Emotsionaalsel tasandil aitab aedtill lisada õrnust, harmooniat, leplikkust ja rahu, annab võimet muutuda ning aitab tuua lepitust.
Aedtill on ka tuntud kaitsetaim. Teda on iidsetest aegadest kasutatud amuletina nõiduse ja pahatahtlike nõidade vastu, kaitseks deemonite ja õelate vaimude eest. Vanade uskumuste kohaselt kaitseb välisuksele riputatud tillikimbuke kodu vaenlaste ja kadedate inimeste eest. Lisaks tilli kaitsevõimele väärtustatakse teda kui raha ja hea õnne ligimeelitajat. Keskajal hakkasid tilli kasutama nõiad ja võlurid mitmetes loitsudes ja nõidumisel.
Aedtilli on läbi aegade kasutatud ka armumaagias ja seksuaalset ihaldatust suurendavates loitsudes.
Vanad roomlased ülistasid tilli kui rõõmu ja elujõu sümbolit. Aedtill oli hästi tuntud Rooma õpetlase Pliniuse aegadel.
Valerie Ann Worwood on aedtilli kohta öelnud järgmist: „Tilliseemnesse on koondunud maailma loomise rõõm, mis on pärit taevast ja annab meile teada inglite kohalolemisest. Till tuletab inimesele meelde, et keha on ajutine ja seotud maapealsega.”
Kreeka arst, farmakoloog ja botaanik Pedanius Dioscorides (40–90 pKr) võttis aedtilli kohta kasutusele nimetuse Anethum, mis on tuletatud kreekakeelsest sõnast anethon ja viitab taime tugevale lõhnale, nagu ka liigiepiteet graveolens. Ingliskeelne nimi dill on tuletatud vanast norrakeelsest sõnast dylla (rahustama, leevendama, uinutama) ja viitab taime rahustavatele omadustele. Sama kõla ja kirjapildiga on aedtilli nimi paljudes teistes keeltes: rootsi dill, saksa der Dill, soome tilli, eesti till. Tilli nimetatakse vahel ka vale-aniisiks või võlts-fenkoliks.
Tänapäeval kasvatatakse aedtilli peamiselt tänu tema kulinaarsetele omadustele. Seda aromaatset taime leidub pea igas maitsetaimede ja ürdiaias. Lisaks lehtedele kasutatakse toitude maitsestamiseks ka aedtilli õisi ja aromaatseid vilju. Eeterlik tilliõli on kasutusel parfümeeriatööstuses.
Alraun
Alraun on pühadest taimedest üks esimesi, keda iidsel ajal kirjeldati. Vanas Testamendis nimetatakse alrauni armuviljaks. Saalomoni ülemlaulus kõlab see nii: „Armumarjad lõhnavad meile ja meie uste ees on kõiksugu vilju…” On arvatud, et Aadama ja Eeva õun võis olla just alraun.
Alrauni on piiblis seostatud ka viljakusega. Kirjutatakse Jaakobi naisest Raahelist, kes ei saanud lapsi, samas kui tema õel Leal, Jaakobi teisel naisel, oli juba neli poega. Kui Lea poeg Ruuben tõi emale alrauni, palus Raahel tükikest endale ning taime abil saigi ta poja emaks.
Mandragora oli pühendatud armastusjumalanna Aphroditele, keda tunti sageli ka Mandragoritise nime all.
Alrauni kasutamine armastuse, viljakuse ja sünnituse valdkonnas oli populaarne kogu Euroopas ja Lähis-Idas juba antiikajast alates. Vana-Kreeka filosoof Theophrastos (372–287 eKr) ja farmakoloog Dioscorides (40–90 pKr) kirjeldasid alraunijuure kasutamist armurohuna.
Vanast Kreekast pärineb ka lugu kuningas Hermanosest, kellel polnud lapsi sel lihtsal põhjusel, et
