ja mille kujud olid juba kulunud ning päris mustad. Bareljeefist kõrgemal oli etteulatuv plint, millel kasvasid mitmesugused juhuslikud taimed: kollased müürinõgesed, kassitapud, lipuvaarikad, teelehed ja üks väike kirsipuu, juba kaunis kõrge. Massiivsest tammest pruun värav oli kuivanud ja täis pragusid; ta paistis nõrk ja seisis üleval terve poltide süsteemi abil, mis moodustasid sümmeetrilisi mustreid. Nelinurkne võre, väike, kuid tihedate varbadega, mis punetasid roostest, asetses jalgvärava keskkohas ja oli nii-öelda aluseks haamrile, mis oli kinnitatud sinna rõnga abil ja millega koputati hiiglasuure lõustliku naelapea pihta. Too haamer, kujult piklik ja sellest liigist, mida meie esivanemad kutsusid kellahaamriks7, sarnanes paksu hüüumärgiga; uurides teda hoolikalt, oleks mõni antikvaar võinud temalt leida jälgi tollest narrinäost, mida ta kunagi endast oli kujutanud ja mis pika tarvitamisaja jooksul ära oli kulunud. Läbi väikese võre, mis määratud sõprade äratundmiseks kodusõdade ajal, nägid uudishimulikud pimeda ja roheka võlvialuse lõpus mõnda lagunenud trepiastet, mis viisid üles aeda, mida pitoreskselt piirasid paksud niiskust immitsevad, siin-seal kidurate põõsastega kaetud müürid. Need müürid olid osa endisest linnavallist, millel asetsesid veel mõnede naabermajade aiad.
Maja alumisel korrusel oli kõige tähtsamaks ruumiks saal, mille sissekäik asetses väravavõlvi all. Vähe inimesi tunneb saali tähtsust Anjou, Touraine’i ja Berry väikestes linnades. Saal on ühtaegu esik, salong, kabinet, buduaar ja söögituba; ta on koduse elu areen, selle keskpunkt; siin käis kohalik juuksur kaks korda aastas härra Grandet’l juukseid lõikamas; siia tulid oma asjaõiendustega talunikud, koguduse õpetaja, allprefekt, möldripoiss. See ruum, mille kaks akent avanesid tänavale, oli laudpõrandaga; hallid vanaaegsete nikerdustega paneelid katsid seinu; kassettlagi koosnes nähtavatest taladest, mis samuti olid halliks värvitud; kassettide põhjad olid kaetud koltunud savikrohviga. Sarvainest arabeskidega kaunistatud vana vaskne seinakell ilutses kaminasimsil, mis oli tehtud valgeist, halvasti voolitud kividest; kamina kohal asetses rohekas peegel, mille ääred olid lõigatud luipa, et näidata klaasi paksust; peeglist hüppas valgusviirg üle gooti trümoole, mille raam oli kullaga inkrusteeritud terasest. Kaks kullatud vasest kandelaabrit, mis kaunistasid kaminasimsi nurki, teenisid kahte otstarvet: kui neilt võeti ära roosid, mis ühtlasi täitsid küünlapesade aset ja sobisid oma peaharuga vana vasega kaunistatud sinakast marmorist pjedestaali sisse, moodustas too pjedestaal ise lihtsa küünlajala; seda võis kasutada väikestel vastuvõttudel. Antiiksed tugitoolid olid kaetud tikandustega, mis kujutasid La Fontaine’i valme; ent seda pidi teadma, kui tahtsid nende sisust aru saada: niivõrd olid värvid luitunud ja näod nõelumisest läbi torgitud, et vaevalt veel nähtavad. Saali neljas nurgas olid kapid, midagi puhvetite taolist, kus ülemisteks osadeks räpased riiulid. Üks vana puumosaiik-kaardilaud, mille ülemine plaat oli ühtlasi ka malelauaks, asetses kahe akna vahel. Selle laua kohal oli ovaalne musta äärisega baromeeter, mida kaunistasid kullatud puuribad, kus kärbsed olid nii ohjeldamatult vallatlenud, et kullatisest polnud säilinud peaaegu jälgegi. Kamina vastas oleval seinal oli kaks pastellvärvides näopilti, mis pidid kujutama proua Grandet’ vanaisa, vana härra de la Bertellière’i, Prantsuse kaardiväe leitnandina ja kadunud proua Gentillet’d lamburneitsina. Mõlemad aknad olid drapeeritud punasest Tours’i siidist eesriietega, mida paksude topsudega siidnöörid ülal hoidsid. See luksuslik dekoratsioon, mis nii vähe sobis Grandet’ harjumustega, oli kaasa saadud maja ostuga, samuti nagu trümoo, seinakell, gobeläänmööbel ja roosipuust nurgakapid. Uksele lähema akna all oli õlgtool, mille jalad olid asetatud puupakkudele, et tõsta proua Grandet’ sellisele kõrgusele, kust ta võiks näha möödaminejaid. Luitunud metskirsipuust käsitöölauake täitis aknaorva, ja Eugénie Grandet’ väike tugitool asetses lauakese kõrval. Viieteistkümne aasta kestel olid kõik ema ja tütre päevad möödunud sellel kohal rahulikus pidevas töös, alates aprillist kuni novembrini. Tolle kuu esimesel päeval võisid nad asuda oma tavalisele kohale kamina juures. Alles siis lubas Grandet saali kaminas tule süüdata, ja 31. märtsil laskis ta selle kustutada, arvestamata esimesi külmasid sügisel ja vilusid ilmu kevadel. Üks väike jalasoojendaja, kuhu pandi köögist saadavaid hõõguvaid süsi, mida pikk Nanon oskas osavasti selleks säästa, aitas proua ja preili Grandet’l üle saada jahedamaist hommikuist ning õhtuist aprilli- ja oktoobrikuus. Ema ja tütar hoidsid terve maja pesu korras, ja nad tegid seda tõelist lihtinimese tööd nii kohusetundlikult kogu päeva läbi, et kui Eugénie tahtis oma emale tikkida mõnd kraekest, oli ta selleks sunnitud tarvitama tunde oma magamisajast ja petma isa, et saada küünalt. Juba pikemat aega jagas ihnur jaopärast küünlaid nii tütrele kui pikale Nanonile, samuti jagas ta ise hommikuti välja leiva ja muud toiduained päevaseks tarviduseks.
Pikk Nanon oli vist küll ainuke inimlik olend, kes suuteline taluma oma peremehe despotismi. Kogu linn kadestas härra ja proua Grandet’d tema pärast. Pikk Nanon, keda kutsuti nii ta kõrge kasvu pärast, mis küündis viie jala kaheksa tollini, oli Grandet’ teenistuses juba kolmkümmend viis aastat. Ehkki tema palgaks oli kõigest kuuskümmend liivrit, peeti teda siiski Saumuri kõige rikkamaks majateenijaks. Need kuuskümmend liivrit, mis kolmekümne viie aasta jooksul olid aina kasvanud, võimaldasid tal hiljuti paigutada neli tuhat liivrit notar Cruchot’ juurde eluaegse pensioni kindlustamiseks. See pika Nanoni kauaaegse ja püsiva kokkuhoiu tulemus näis hiiglaslikuna. Iga majateenija, nähes, et vaesel kuuekümneaastasel naisel on leib vanaduspäeviks kindlustatud, oli kade, mõtlemata raskele orjatööle, millega see oli saavutatud. Kahekümne kahe aastasena ei õnnestunud vaesel tütarlapsel kellegi juures kohta leida, sest ta välimus oli niivõrd eemaletõukav; ent see suhtumine oli täiesti ebaõiglane: mõne kaardiväegrenaderi õlgadele panduna oleks too nägu olnud imetlusväärne; kuid iga asi, nagu öeldakse, peab olema parajal kohal. Sunnitud lahkuma mahapõlenud talust, kus ta oli olnud lehmakarjuseks, saabus Nanon Saumuri ja hakkas siin teenistust otsima, innustatuna kõikumatust julgusest, mis ei tagane millegi ees. Härra Grandet kavatses tol ajal abielluma hakata ja tahtis endale majapidamist sisse seada. Ta pilk jäi peatuma just tollel tüdrukul, keda iga ukse juurest tagasi saadeti. Osates endise tündersepana hinnata kehalist jõudu, aimas ta kasu, mida võis saada ühelt naisolevuselt, kes oli voolitud nagu Hercules ja seisis nii tugevasti jalgadel nagu kuuekümneaastane tamm juurtel, kes oli tugev puusadest, laia seljaga, kel olid veovoorimehe käed, kõikumatu ausus ja puutumatu neitsilikkus. Ei soolatüükad, mis katsid seda sõjakat nägu, ei telliskivipunane näojume, ei soonilised käsivarred ega Nanoni armetud riideräbalad hirmutanud tünderseppa, kes oli tollal veel neis aastates, kus süda tuikab. Ta muretses vaesele tüdrukule riided ja jalatsid, andis talle süüa ja palka ning rakendas ta tööle, kohtlemata teda üleliia karmilt. Nähes nii lahket suhtumist, nuttis pikk Nanon salaja rõõmu pärast ja kiindus siiralt tündersepasse, kes muide teda feodaalselt ekspluateeris. Nanon tegi kõik: keetis süüa, pesi leelisega pesu, tassis selle loputamiseks õlal Loire’i äärde ja hiljem jälle koju tagasi; ta tõusis koidikul ja läks hilja magama; ta toitis kõiki viinamarjakorjajaid saagikoristamise ajal ja vaatas tööliste järele; ta kaitses nagu truu koer oma peremehe varandust; et ta usaldas oma isandat pimedalt, alistus ta tõrkumatult tema kõige veidramaile tujudele. Pärast kuulsat 1811. aastat, mil saagikoristamine kuulmatuid pingutusi nõudis, otsustas Grandet, kahekümneaastase laitmatu teenistuse järel, kinkida Nanonile oma vana taskukella; see oli ainus kingitus, mis Nanon temalt kogu selle aja jooksul oli saanud. Ehkki Grandet tavaliselt loovutas Nanonile oma vanad kingad (need olid viimasele parajad), oleks mõttetu pidada Grandet’ kingadest saadavat tulu kingituseks: nii tugevasti olid nad kulunud. Puudus tegi selle vaese tüdruku nii ihnsaks, et Grandet hakkas teda lõpuks armastama nagu armastatakse koera, ja Nanon oligi lasknud endale kaela panna okkalise kaelarihma, mis teda enam ei torganudki. Kui Grandet veidi liiga kokkuhoidlikult leiba lõikas, ei nurisenud Nanon selle üle; ta jagas rõõmsalt hügieenilist tulu, mida võimaldas majas valitsev karm režiim, majas, kus keegi kunagi haigeks ei jäänud.
Nanon kuulus perekonda; ta naeris siis, kui Grandet’gi naeris; ta jagas ühes temaga külma ja sooja, kurbust ja tööraskust. Kui palju armast vastutasu peitus selles võrdsuses! Kunagi ei olnud peremees teenijale ette heitnud puu alt võetud virsikuid või ploome.
«Noh, lase hea maitsta, Nanon!» ütles Grandet tavaliselt Nanonile aastail, mil oksad paindusid vilja all, nii et talunikud olid
Mõeldud on haamreid, millega mehaanilised nukud vanadel tornikelladel tunde lõid.
