ja ütles:
«Proua Grandet, minge oma loto juurde tagasi! Laske ma ajan ise selle härraga asjad joonde.»
Siis sulges ta kähku saaliukse ja erutatud mängijad asusid jälle oma kohtadele, kuid nad ei jätkanud mängu.
«Kas see on keegi Saumurist, härra des Grassins?» küsis pankurilt tema naine.
«Ei, see on keegi reisija.»
«Ta ei või tulla mujalt kui Pariisist.»
«Tõepoolest,» ütles notar, tuues esile oma vana kahe sõrme paksuse taskukella, mis sarnanes hollandi lodjaga, «kell on üh-hek-sa. Tuhat ja tuline! Peakontori postitõld ei hiline kunagi.»
«Ja too härra, on ta noor?» küsis abee Cruchot.
«Jah,» vastas härra des Grassins. «Tal on kaasas pagas, mis kaalub vähemalt kolmsada kilo.»
«Nanon ei tulegi tagasi,» ütles Eugénie.
«See võib olla vaid üks teie sugulasi,» lausus kohtueesistuja.
«Uuendagem oma panused!» hüüdis proua Grandet tasase häälega. «Ma sain härra Grandet’ häälekõlast aru, et ta on pahane; võib-olla ei meeldiks talle, kui meie neist asjust räägime.»
«Armuline preili,» ütles Adolphe oma naabrinnale, «see on kahtlemata teie nõbu Grandet, väga kena noormees, keda ma kohtasin härra de Nucingeni8 ballil.»
Adolphe ei jätkanud, sest ema astus talle jala peale; siis aga, küsides pojalt kõva häälega kaks sou’d panuse jaoks, sosistas talle kõrva sisse:
«Kas sa oled vait, lollike!»
Sel hetkel astus Grandet saali, kuid ilma pika Nanonita, kelle sammud ühes pakikandja omadega kostsid nüüd trepilt; Grandet’d saatis reisija, kes mõni hetk tagasi oli tekitanud nii suurt uudishimu ja ajanud kihevile kõikide kujutlusvõime; ta saabumist sellesse elamusse ja sattumist tolle seltskonna keskele võiks võrrelda juhusega, kus tigu satub mesipuusse või kus paabulind tuuakse mingisse tavalisse küla kanaaeda.
«Istuge kamina juurde,» ütles Grandet saabunule.
Enne kui noor külaline istet võttis, tervitas ta väga armastusväärselt kogu seltskonda. Mehed tõusid, et vastata viisaka kummardusega, ja naised tegid piduliku reveransi.
«Teil on kindlasti külm, mu härra?» ütles proua Grandet. «Võib-olla te saabusite.?»
«Nii need naised on!» ütles vana viinamarjakasvataja, katkestades hetkeks kirja lugemise, mis tal käes oli. «Laske inimesel ometi puhata!»
«Aga, isa, võib-olla me külaline ehk vajab midagi,» ütles Eugénie.
«Tal on ju keel suus,» vastas viinamarjakasvataja rangelt.
Tundmatu üksi oli üllatunud sellest stseenist. Teised kõik olid harjunud ihnuri despootliku käitumisega. Siiski, kohe pärast neid kahte küsimust ja vastust tõusis tundmatu püsti, pööras selja tule poole, tõstis ühe oma jala üles, et soojendada saapatalda, ja ütles Eugénie’le:
«Tänan teid, onutütar, ma lõunastasin Tours’is.» Ja heites pilgu Grandet’le, lisas: «Ma ei vaja midagi, ma pole isegi väsinud.»
«Kas härra tuleb pealinnast?» küsis proua des Grassins.
Härra Charles, nagu kutsuti Pariisi Grandet’ poega, võttis temale esitatud küsimust kuuldes väikese monokli, mis rippus tal ketiga kaelas, asetas selle oma parema silma ette, et näha, mis on laual ja kes istuvad selle ümber, ning fikseeris väga viisakusetult proua des Grassins’i, öeldes tollele, kui ta kõike oli näinud:
«Jah, armuline proua.» – «Te mängite lotot, tädi,» lisas ta kohe. «Palun, jätkake oma mängu, see on liiga huvitav, et sellest loobuda…»
«Ma olin kindel, et see on onupoeg,» mõtles proua des Grassins, tehes noormehele silmi.
«Nelikümmend seitse,» hüüdis vana abee. «Markeerige ometi, proua des Grassins, see on ju teie number!»
Härra des Grassins asetas ühe mängumärgi oma naise kaardile, too aga, haaratuna kurbadest eelaimustest, silmitses vaheldumisi nii Pariisi nõbu kui Eugénie’d, mõtlemata lotole. Aeg-ajalt heitis noor pärijanna põgusaid pilke oma nõbule, ja pankuri naine võis neis kergesti avastada imestuse ja uudishimu crescendot.
Härra Charles Grandet, ilus kahekümne kahe aastane noormees, moodustas sel hetkel kummalise kontrasti nende lihtsate provintslastega, keda juba tema aristokraatne käitumine oli küllaltki vihastanud ja kes kõik teda hoolega jälgisid, et hiljem ta üle naerda. See asjaolu nõuab selgitust. Kahekümne kahe aastaselt on noored inimesed veel küllaltki lähedal oma lapsepõlvele, et teha lapsikusi. Võib öelda, et saja hulgast oleks leidunud vist kindlasti üheksakümmend üheksa, kes oleksid käitunud nagu Charles Grandet. Mõni päev enne käesolevat õhtut oli isa talle teinud ettepaneku sõita mõneks kuuks onu juurde Saumuri. Võib-olla oli Pariisi härra Grandet mõelnud Eugénie’le. Charles, kes esimest korda elus sattus provintsi, kavatses seal esineda moodsa nooruki üleolekuga, viia kogu ümbruskonna oma luksusega meeleheitele, luua uue ajajärgu ja levitada provintsis kõiki Pariisi elu uusleiutusi. Lõpuks, et seletada kõike ühe sõnaga, tahtis ta Saumuris hoolikamalt harjata oma küüsi kui Pariisis ja uhkustada siin tolle liigselt rafineeritud riietusega, millest elegantne noormees loobub vahel lohakuse kasuks, millel ei puudu oma võlu. Charles võttis kaasa oma kõige ilusama jahiülikonna, kõige ilusama püssi, kõige ilusama noa ja kõige ilusama Pariisis tehtud tupe. Ta võttis kaasa oma kunstipäraste vestide kollektsiooni: seal oli halle, valgeid, musti, sitikavärvilisi, kullahelgilisi, litrilisi, kirjumustrilisi, kaherealisi, ümmarguse ja sirge kraega, mahapööratud kraega, kurguni kinninööbitavaid ja kuldsete nööpidega. Ta võttis kaasa igasuguseid kraesid ja kaelasidemeid, mis tol ajajärgul olid moes. Ta võttis kaasa kaks Buissoni ülikonda ja oma kõige peenema pesu. Ta võttis kaasa oma ilusad kuldsed tualetitarbed, mis olid ema kingitud. Ta võttis kaasa oma keigarlikud nipped-näpped, unustamata imekaunist väikest kirjutusgarnituuri, mille talle oli kinkinud armastusväärseim naistest – vähemalt tema suhtes, keegi suursugune daam, keda ta kutsus Anette’iks ja kes praegu oli koos oma abikaasaga igaval sundreisil Šotimaal, sest ta oli langenud mõningate kahtlustuste alla, millele tuli hetkeks ohverdada oma õnn; siis veel väga palju ilusat paberit, et oma daamile kirju kirjutada, üks iga kahe nädala tagant. See oli terve laadung Pariisi tühja-tähja, võimalikult täielik laadung, kus alates ratsapiitsast, millega algatatakse kahevõitlust, kuni ilusate nikerdatud püstoliteni, millega see lõpetatakse, leidusid kõik vajalikud riistad, millega noor logeleja harib oma elupõldu. Et isa oli tal käskinud reisida üksinda ja tagasihoidlikult, oli ta kasutanud postitõlda, mille oli reserveerinud vaid üksi enda jaoks, õnnelik, et ta ei tarvitse kulutada oivalist reisitõlda, mille ta oli tellinud selleks, et sõita vastu Anette’ile, suursugusele daamile, kes… jne. ja keda ta pidi juunikuus kohtama Badeni tervisvetel. Charles lootis onu juures kohata palju inimesi, pidada ajujahti onu metsades, elada tõelist lossielu; ta ei lootnudki kohata onu Saumuris, kus ta tema järele küsis vaid selleks, et talle juhatataks teed Froidfond’i; ent kuuldes, et onu on linnas, arvas ta teda siin asuvat mõnes suures härrastemajas. Et onu juures väärikalt esineda, olgu Saumuris, olgu Froidfond’is, oli ta end reisi jaoks ehtinud väga koketselt, väga rafineeritult, väga jumalikult, kui tarvitada sõna, millesse tol ajal koondusid kõik mõne asja või isiku täiuslikud omadused. Tours’is oli keegi juuksur värskelt lokkinud ta ilusaid tumepruune juukseid; seal oli ta ka pesu vahetanud ja võtnud tarvitusele mustast siidist kaelasideme,
Nucingen on jõukas ja mõjukas Pariisi pankur, tegelane mitmes Balzaci teoses.
