kuldketiga nööpaugu küljes. Hallid püksid olid nööbitavad külgedelt, kus mustad siidtikandid kaunistasid õmblusi. Charles käsitses meeldivalt oma jalutuskeppi, mille voolitud kuldnupp ei tumestanud sugugi ta hallide kinnaste värskust. Ja lõpuks oli ta sonimütski oivalise maitsega. Pariislane, ainult kõige kõrgemasse sfääri kuuluv pariislane võis end ehtida selliselt, muutumata seejuures naeruväärseks, vaid andes, ümberpöördult, teatud harmoonilise meeldivuse kõigile neile tühistele pisiasjadele, mida muide kroonis mehine olek, noormehe olek, kellel on uhked püstolid, kindel käsi ja kellele kuulub Anette.
Nüüd, kui tahate hästi mõista Saumuri kodanike ja noore pariislase vastastikust üllatust ja selgesti näha hiilgavat sära, mida reisija elegants heitis saali hallidele varjudele ja ühtlasi tolle perekondliku pildi kujudele, siis püüdke kujutleda Cruchot’sid. Kõik kolm nuuskasid tubakat ega hoolinud juba ammugi enam tatitilkadest ja väikestest mustadest täppidest, millega olid üle külvatud rinnakrooked nende punakollastel särkidel, mis olid kortsunud kraedega ja koltunud voltidega. Nende pehmed kaelasidemed tõmbusid varsti pärast kaela asetamist nöörina keerdu. Tohutu suur pesutagavara, mis neil võimaldas vaid kord kuue kuu tagant pesu pesta ja seda kappide põhjas alal hoida, oli süüdi selles, et aeg jättis pesule oma hallikaid ja luitunud jälgi. Cruchot’d olid sõna otseses mõttes ebameeldivuse ja vanadusnõrkuse kehastuseks. Nende näod, mis olid niisama närtsinud nagu nende viimseni ärapeetud riided, niisama kortsunud nagu nende püksidki, näisid kulunuina, kivinenuina ja moonutatuina. Üldine lohakus teistegi ülikondades, mis kõik olid kuidagi poolikud, ilma värskuseta, nagu seda on tavaliselt kehakatted provintsis, kus märkamatult jõutakse selleni, et enam ei rõivastuta ligimese pärast ja arvestatakse isegi iga kindapaari hinda – see kõik sobis hästi Cruchot’de hoolimatusega. Hirm moodide ees oli ainus punkt, milles grassänistid ja krüšotiinid omavahel täielikult sobisid. Kui pariislane võttis oma monokli, et vaadelda saalis olevaid kummalisi esemeid, lae aampalke, puutahveldiste värvivarjundeid või punktikesi, mis kärbsed sinna olid trükkinud ja mille arvust oleks piisanud, et interpunkteerida «Metoodilist entsüklopeediat»9 ja «Moniteuri»10, tõstsid lotomängijad kohe ninad püsti ja silmitsesid pariislast samasuguse uudishimuga, nagu oleksid nad silmitsenud kaelkirjakut. Härra des Grassins ja tema poeg, kellele moodsalt riietatud inimese kuju ei olnud tundmatu, ühinesid ometi naabrite imestusega, olgu siis et nad allusid üldise arvamuse seletamatule mõjule või kiitsid selle heaks, öeldes kaaskodanikele iroonilise muigega: «Näe, millised on nemad seal Pariisis.» Kõik võisid muide vabalt silmitseda Charles’i, kartmata sellega majaperemeest pahandada. Grandet oli süvenenud pika kirja lugemisse, mida ta käes hoidis, ja võtnud selleks ainsa küünla laua pealt, hoolimata külalistest ja nende heaolust. Eugénie, kellele igasugune täiuslikkuse tipp, olgu riietuses, olgu isikus, oli täiesti tundmatu, arvas nägevat oma onupojas kuskilt seeravite11 valdkonnast saabunud olevust. Ta haistis hurmavaina tunduvaid lõhnu, mida levitas noormehe hiilgav soeng oma võluvate lokkidega. Meeleldi oleks ta puudutanud tema ilusate peenikeste kinnaste siidsiledat nahka. Ta kadestas Charles’i väikesi käsi, tema jumet, tema näojoonte värskust ja õrnust. Kui lõpuks lühidalt summeerida kõik need muljed, mis too noor peenutseja jättis harimatusse neiusse, kes pidevalt tegeles sukkade nõelumisega ning isa riiete parandamisega ja kelle elu oli kulgenud nende räpaste seinte vahel, selles vaikses tänavas, kus vaevalt võis näha ühte inimest tunni kestel, siis tekitas onupoja nägemine neiu südames sellist peeniharat naudingut, millist põhjustavad mõnele noormehele fantastilised naiskujud, mis Westall12 on joonistanud inglise keepsake’idesse13 või mis Finden14 on nii osavasti graveerinud vasesse, et kardad kõige väiksematki hingust, mis need taevalikud ilmutused sunniks haihtuma. Charles tõi oma taskust esile ninarätiku, mis oli tikitud tolle suursuguse daami poolt, kes reisis Šotimaal. Nähes seda ilusat käsitööd, mis andumusega oli tehtud armastusele kadunud tundide jooksul, heitis Eugénie pilgu oma onupojale, et näha, kas too tõesti mõtleb seda rätikukest tarvitada. Charles’i käitumine, ta liigutused, ta viis tarvitada monoklit, ta teeseldud häbematus, ta halvakspanu kingituse suhtes, mis rikkale pärijannale oli nii palju rõõmu teinud ja mida noormees nähtavasti pidas väärtusetuks või naeruväärseks, – lõpuks kõik, mis šokeeris Cruchot’sid või des Grassins’e, meeldis Eugénie’le nii väga, et enne uinumist ta uneles kaua tollest fööniksist onupoegade hulgas.
Numbrite hõikamine edenes kaunis pikkamisi ja peagi lõpetati mäng. Pikk Nanon astus tuppa ja ütles valjusti:
«Proua, te peate mulle linu andma, vaja sellele härrale ase ära teha.»
Proua Grandet järgnes Nanonile. Proua des Grassins lausus siis tasase häälega:
«Säästame oma sou’d ja lõpetame mängu.»
Igaüks võttis oma kaks sou’d vanalt konarlikult alustassilt tagasi ja siis tõusis kogu seltskond püsti ning siirdus kamina juurde.
«Kas lõpetasite juba?» küsis Grandet, panemata kirja käest.
«Jah,» vastas proua des Grassins, istudes Charles’i kõrvale.
Eugénie, keda innustas üks neist mõtteist, mis tekivad noorte neidude südames, kui sinna esmakordselt asub sügavam tunne, lahkus saalist, et minna abistama ema ja Nanoni. Oleks teda tol hetkel küsitlenud mõni osav pihiisa, oleks Eugénie kõhklemata tunnistanud, et ta ei mõelnud ei emale ega Nanonile, vaid et teda kiusas piinav soov oma onupoja tuba üle vaadata, seal temast unistada, asetada sinna ükspuha mida, hoolitseda selle eest, et midagi ei unustataks, teha kõik, et muuta too ruum nii elegantseks ja puhtaks kui võimalik. Eugénie uskus juba, et ainult tema on suuteline mõistma oma onupoja soove ja mõtteid. Ja tõesti, ta saabus just õigel hetkel, et tõendada emale ja Nanonile, et kõik on veel tegemata, kuna nood juba kavatsesid lahkuda, arvates, et kõik on tehtud. Eugénie soovitas Nanonile, et too paneks sütepanni tuliseid süsi ja soojendaks nendega voodilinu; ta laotas isiklikult vanale lauale väikese linakese ja soovitas tungivalt, et Nanon linakest igal hommikul vahetaks. Ta veenis oma ema, et kaminas on tarvis tuli süüdata, ja mõjutas Nanoni, et viimane tooks ilma isa teadmata suure hunniku puid koridori. Ta jooksis saali, võttis ühest nurgakapist vanaaegse lakitud kandmiku, kadunud vanahärra de la Bertellière’i pärandi, hankis veel sealtsamast kuuetahulise kristallklaasi, väikese, kullatise kaotanud teelusika, antiikse veekarahvini, millele olid graveeritud amorid, ja asetas kõik need esemed võidurõõmsalt kaminanurgale. Veerandtunni vältel oli tal tekkinud rohkem ideesid kui kogu aja jooksul, mis ta maailmas oli elanud.
«Ema,» hüüdis Eugénie, «kindlasti ei suudaks mu nõbu taluda rasvaküünla lõhna. Kui ostaksime õige vahaküünlaid?..»
Kergelt nagu linnuke hüppas ta püsti ja võttis oma rahakotist sajasou’se mündi, mille ta oli saanud oma sellekuiseiks väljaminekuiks.
«Säh, Nanon,» ütles ta, «mine kähku!»
«Aga mis su isa ütleb?»
See kohutav vastuväide esitati proua Grandet’ poolt, kes nägi oma tütre käes vanast Sèvres’i portselanist suhkrutoosi, mille Grandet oli toonud Froidfond’i lossist.
«Ja kust sa võtad suhkrut? Kas oled hull?»
«Ema, küll Nanon ostab suhkrut, nagu vahaküünlaidki.»
«Aga su isa?»
«Kas see siis sobiks, kui ta vennapojal ei oleks siin klaasi suhkruvettki juua? Isa ei pane seda muide tähelegi.»
«Su isa näeb kõik,» ütles proua Grandet pead vangutades. Nanon kõhkles, ta tundis oma peremeest.
«Aga
«Metoodiline entsüklopeedia» – paljuköiteline teatmeteos, mis ilmus Prantsusmaal XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi esimesel kolmandikul.
«Moniteur» – Prantsuse ajaleht, mis Napoleoni impeeriumi, restauratsiooni ja juulimonarhia ajal oli valitsuse häälekandjaks, kus avaldati ametlikke materjale.
Seerav – valgusingel juudi mütoloogias.
Richard Westall (1765–1836) – inglise kunstnik-graafik, kes illustreeris Shakespeare’i, Miltoni ja teiste kirjanike kogutud teoseid.
Keepsake – mälestusese, meene (ingl. k.).
William ja Edward Finden – inglise kunstnikud ja graveerijad XIX sajandi esimesel poolel. William Findeni illustratsioonid Cervantese «Don Quijotele» ja Byroni teostele on laialt tuntud.
