kolmekümne viie aasta vältel nägi ta end ikka jälle saabuvat palja jalu ja räbaldunud riietes härra Grandet’ töökoja ette ja kuulis ikka jälle, kuidas tündersepp talle ütles: «Mida te vajate, mu kullake?», ning ta tänutunne oli alati värske ja uus. Mõnikord mõtles Grandet sellele, et too vaene olend pole kunagi kuulnud vähematki meelitussõna, et tal pole aimugi neist õrnadest tunnetest, mida sisendab naine, et ta võib ühel päeval jumala ette ilmuda veelgi süütumana kui neitsi Maarja ise, ja siis ütles Grandet, haaratud kaastundest oma ümmardaja vastu:
«Vaene Nanon!»
Sellele hüüatusele järgnes alati seletamatu pilk, mille vana ümmardaja heitis oma isandale. Too sõna, mida korrati aeg-ajalt, moodustas juba ammugi katkestamatu sõprusahela, millele iga hüüatus lisandas ühe lüli. Selles kaastundes, mis peitus Grandet’ südames ja mis vanapiiga poolt tänulikult vastu võeti, oli midagi mõistmatult jubedat. See ihnuri julm kaastunne, mis äratas vana tündersepa südames tuhat rõõmu, oli Nanonile kogu tema õnneks. Kes teine oskaks nõnda öelda: «Vaene Nanon!» Jumal tunneb oma ingleid nende hääle varjunditest ja sellest, kuidas nad teisi salaja kahetsevad. Saumuris oli suur hulk perekondi, kus teenijaid koheldi palju paremini, ent pererahval polnud sellest mingit rõõmu. Sealt siis too ütlus: «Mis need Grandet’d ometi teevad oma pikale Nanonile, et too neisse nii kiindunud on? Ta läheks nende eest kas või tulle!» Nanoni köök, mille võretatud aknad olid vastu hoovi, oli alati puhas, korras, külm, tõeline ihnuri köök, kus midagi ei raisata. Kui Nanon oli riistad puhtaks pesnud, lõunasöögi jäänused ära pannud ja tule kustutanud, lahkus ta köögist, mida kitsas koridor saalist lahutas, ja siirdus pererahva juurde kanepit ketrama. Ühestainsast küünlast jätkus tervele perekonnale kogu õhtuks. Teenija magas koridori lõpus, ühes urkas, kuhu vaevu tungis päevavalgus. Tema tugev tervis lubas tal kahjustamatult elada selles punkris, kust ta võis kuulda vähematki krõbinat, tänu sügavale vaikusele, mis valitses majas öösel ja päeval. Nanon pidi magama vaid ühe kõrvaga nagu politseikoer ja puhkama valvates.
Elamu teisi osi kirjeldatakse ühenduses selle jutu sündmustikuga; muide, visand saalist, kus hiilgas Grandet’ perekonna kogu luksus, laseb juba ette aimata ülemiste kordade lagedust.
Aastal 1819 ühel hilisel õhtupoolikul novembrikuu keskpaiku süütas pikk Nanon esimest korda kaminas tule. Sügis oli väga kena olnud. Käesolev päev oli hästituntud pidupäevaks krüšotiinidele ja grassänistidele. Kõik kuus vastast pidid varsti saabuma, varustatud kõige vajalikuga, et kohtuda saalis ja seal üksteist sõprusetõendustega üle trumbata. Hommikul oli kogu Saumur näinud, kuidas proua ja preili Grandet läksid Nanoni saatel oma koguduse kirikusse missale, ja igaühele oli siis meenunud, et täna oli preili Grandet’ sünnipäev. Kalkuleerides aega, millal lõunasöök lõpeb, tahtsid notar Cruchot, abee Cruchot ja härra C. de Bonfons jõuda pärale enne des Grassins’e, et preili Grandet’d esimestena õnnitleda. Kõigil kolmel olid kaasas tohutud lillekimbud, nopitud nende isiklikest väikestest kasvumajadest. Kohtueesistuja lillekimbu varre ümber oli leidlikult mähitud kuldsete narmastega valge siidlint. Hommikul, nagu tavaliselt Eugénie sünni- ja nimepäevadel, oli härra Grandet astunud oma tütre tuppa, kui see veel voodis oli, ja andnud talle pidulikult üle oma isaliku kingituse, mis juba kolmteist aastat järjest koosnes ühestainsast haruldasest kuldrahast. Proua Grandet kinkis harilikult oma tütrele vastavalt vajadustele ühe talve- või suvekleidi. Need kaks kleiti ja kuldrahad, mis Eugénie sai oma isalt uueks aastaks ja nimepäevaks, moodustasid tema väikese, umbes saja eküü suuruse sissetuleku, mida Grandet teda heameelega nägi säästvat. Eks olnud see vaid raha ühest kaukast teise paigutamine ja nii-öelda oma tütre ning pärija ihnsaks õpetamine! Vahel päris ta Eugénie’lt aru tema varanduse kohta, mida omal ajal la Bertellière’id oma annetusega olid suurendanud, ja ütles talle:
«Sellest saab sinu «kaasavaratosin».»
«Kaasavaratosin» on muistne komme, mis veel praegugi on jõus ja pühalikult säilinud mõningais provintsides Prantsusmaa südames. Kui Berrys või Anjous noor neiu abiellub, on tema enda või ta noormehe perekond kohustatud talle kinkima kukru, milles vastavalt perekonna jõukusele leidub kas üks tosin või kaksteist tosinat või sada tosinat hõbe- või kuldraha. Ka kõige vaesem lamburneitsi ei abielluks ilma «kaasavaratosinata», olgu see siis koostatud kas või lihtsaist sou’dest. Veel praegugi räägitakse Issoudunis mingisugusest «kaasavaratosinast», mille oli saanud üks rikas pärijanna ja mis sisaldas sada nelikümmend neli kuldportugiisi. Paavst Clemens VII, Katariina Medici onu, kinkis viimasele tema abiellumise puhul Henri II-ga tosina väga kõrgeväärtuslikke antiikseid mälestusrahasid puhtast kullast.
Lõunasöögi ajal oli isa rõõmus, kui nägi, et Eugénie on uues kleidis palju kenam, ja hüüdis:
«Et täna on Eugénie sünnipäev, siis süütame kaminas tule! See toob õnne.»
«Preili läheb sel aastal mehele, see on kindel,» ütles pikk Nanon ja viis ära ülejäägi hanest, tollest tünderseppade faasanist.
«Ma ei näe tema jaoks Saumuris ühtki partiid,» vastas proua Grandet, heites oma abikaasale argliku pilgu, mis, arvestades tema aastaid, rääkis selgesti tollest abieluorjusest, mille all see vaene naine ägas.
Grandet silmitses oma tütart ja hüüdis lõbusalt:
«See laps saab täna juba kahekümne kolme aastaseks; vaja varsti tema eest tõsiselt hoolitsema hakata.»
Eugénie ja ta ema vahetasid omavahel mõistva pilgu.
Proua Grandet oli kuivetanud ning kõhn naine, kollane nagu kreeta õun, kohmakas ja pikaldane, üks neid naisi, kes näivad selleks loodud olevat, et neid türanniseeritaks. Tal olid suured kondid, suur laup, suured silmad ja esimesel pilgul näis ta sarnanevat käsnunud puuviljaga, millel pole enam ei maitset ega mahla. Ta hambad olid mustad ja harvad, ta suu kortsuline, ta lõug aga oma kujult selline, et seda oleks võinud puukinga ninaks pidada. See oli tubli naine, tõeline la Bertellière. Abee Cruchot oli osanud talle mõnel puhul öelda, et ta kunagi olevat kaunis kena olnud, ja ta uskus seda. Ingellik õrnus, saatusele alistumine nagu putukal, keda lapsed piinavad, haruldane vagadus, rikkumatu hingeline tasakaal ja hea süda sundisid igaühte teda haletsema ja austama. Tema abikaasa ei andnud talle kunagi üle kuue frangi ta pisiväljaminekuiks, ehkki see naine oma kaasavara ja pärandite kaudu oli toonud Grandet’le üle kolmesaja tuhande frangi kapitali. Kuigi välimuselt naeruväärne, tundis proua Grandet nii sügavat alandust oma sõltuvusest ja orjusest, millele tema pehme süda ei lubanud vastu hakata, et ta kunagi ei palunud endale ühtegi sou’d ega teinud vähimatki märkust aktide kohta, mis notar Cruchot talle allakirjutamiseks esitas. Too rumal salajane uhkus, too pidevalt Grandet’ poolt solvatud ja hindamata jäetud hingeõilsus määrasid selle naise käitumise. Proua Grandet riietus eranditult rohekasse levantiinkleiti, mille kestvust ta oskas pikendada ligikaudu aastani; ta kandis suurt valget puuvillast rätikut ning õlgkübarat ja peaaegu alati oli tal mustast taftist põll ees. Lahkudes harva oma korterist, kulutas ta vähe kingi. Tal ei olnud enda suhtes üldse mingisuguseid soove. Grandet, kes vahel oli haaratud hingepiinast, meenutades, et oli juba möödunud hulk aega sellest, kui ta viimati oli andnud naisele kuus franki, eraldas temale tavaliselt «nõelaraha» oma aastasaakide müümisel. Need neli või viis luidoori, mis proua Grandet sai mõne hollandlase või belglase kaudu, kes omandas Grandet’ viinamarjalõikuse, moodustasid lõviosa tolle naise aastasest sissetulekust. Ent kui ta oli kätte saanud oma viis luidoori, sõnas ta abikaasa sageli, nagu oleks neil olnud ühine rahakott: «Kas sa saaksid mulle laenata mõned sou’d?» – ja vaene naine, õnnelik, et võis midagi teha tolle mehe heaks, keda tema pihiisa esitas talle nagu ta isandat ja peremeest, tagastas ihnurile talve jooksul nii mõnegi eküü oma «nõelarahast». Kui Grandet võttis taskust sajasou’se raha, mis oli määratud tema tütre igakuiseks väljaminekuks niidi, nõelte ja tualeti pisiasjade peale, ei unustanud ta kunagi, juba vestitaskut kinni nööpides, naiselt küsida:
«Ja sina, ema, kas sina ka soovid midagi?»
