ütles ta Eugénie’le, olles tervitanud proua Grandet’d, «teie olete alati nii kaunis ja tagasihoidlik, et ma tõepoolest ei tea, mida teile võiks soovida.»
Siis andis ta üle väikese kasti, mille ta teener sisse tõi ja mis sisaldas üht äsja Euroopasse imporditud väga haruldast Kapimaa nõmmelille.
Proua des Grassins süleles Eugénie’d väga hellalt, surus ta kätt ja ütles:
«Adolphe annab teile edasi minu väikese mälestuseseme.»
Adolphe oli suur blond noormees, kahvatu ja habras, küllaltki heade kommetega ja väliselt arg, kes siiski oli osanud kulutada Pariisis, kus ta õigusteadust oli õppinud, kaheksa või kümme tuhat franki lisaks oma elatusrahale. Adolphe lähenes Eugénie’le, suudles teda mõlemale põsele ja andis talle üle käsitöökasti, mille tarbeesemed olid ülekullatud hõbedast; see oli tõeline laadakaup, hoolimata vapikilbist, kuhu olid graveeritud ilusad gooti tähed «E. G.», mis oleksid pidanud tagama üldise korraliku töötluse. Kingitust avades tajus Eugénie toda ootamatut ja täielikku rõõmu, mis paneb noored tütarlapsed punastama, võpatama, rõõmust värisema. Ta suunas oma pilgu isale, nagu tahtes teada, kas ta tohib seda kingitust vastu võtta, ja härra Grandet lausus: «Võta, mu tütar!», öeldes neid sõnu sellise hääletooniga, mis igale näitlejale oleks kuulsust toonud. Kolm Cruchot’d olid hämmastunud, nähes, millise rõõmsa ja hingestatud pilgu Adolphe sai pärijannalt, kellele säärane rikkus oli ennenägematu.
Härra des Grassins pakkus Grandet’le tubakat, võttis ka ise näputäie, pillates mõned raasud maha, mis langesid Auleegioni lindile tema sinise sabakuue nööpaugus, ja heitis siis Cruchot’dele pilgu, mis näis ütlevat: «Eks pareerige see löök!» Pilkehimulise naise teeseldud lihtsameelsusega silmitses proua des Grassins siniseid karikaid, kus asetsesid Cruchot’de lillekimbud, ja tegi, nagu otsiks nende kingitusi. Sellises pinevas olukorras asetas abee Cruchot seltskonna poolringis kamina ette istuma ja hakkas ise Grandet’ga saali sügavuses edasi-tagasi kõndima. Kui mõlemad vanakesed jõudsid aknaorva, mis asetses des Grassins’idest kõige kaugemal, ütles abee ihnurile kõrva sisse:
«Need inimesed ju loobivad oma raha aknast välja.»
«Mis sellest, kui see aga jälle minu keldrisse tagasi tuleb!» vastas vana viinamarjakasvataja.
«Kui teie tahaksite oma tütrele kuldseid kääre kinkida, oleks teil selleks küllalt võimalusi,» ütles abee.
«Ma kingin talle paremaid asju kui käärid,» vastas Grandet.
«Mu vennapoeg on tobu,» mõtles abee, silmitsedes kohtueesistujat, kelle sassis juuksed suurendasid omakorda ta tõmmu näo ebameeldivust. «Kas ta ei võinud mõnd kallihinnalist väikest tühiasja välja mõelda!?»
«Meist saavad teie mängukaaslased, proua Grandet,» ütles proua des Grassins.
«Et meid on nüüd palju inimesi koos, siis võiksime mängida kahe lauaga.»
«Et täna on Eugénie sünnipäev, siis tehke üks üldine loto,» ütles isa Grandet. «Need kaks last mängivad ka kaasa.»
Endine tündersepp, kes ise kunagi ei mänginud ühtki mängu, viitas oma tütrele ja Adolphe’ile.
«Noh, Nanon, sea lauad üles.»
«Meie aitame teid, preili Nanon,» ütles proua des Grassins lõbusalt, õnnelik rõõmu üle, mida ta oli valmistanud Eugénie’le.
«Ma ei ole kunagi elus nii rahul olnud,» ütles pärijanna. « Ma ei ole kuskil näinud midagi nii ilusat.»
«See oli Adolphe, kes selle Pariisist kaasa tõi ja selle seal välja valis,» sosistas proua des Grassins Eugénie’le kõrva sisse.
«Võrguta aga peale, neetud intrigant!» pomises kohtueesistuja endamisi. «Kui sul kunagi tuleb kohut käia, sinul või su mehel, küll siis teie asi veel viltu läheb!»
Notar, kes istus nurgas, silmitses abeed päris rahuliku ilmega ja mõtles:
«Asjata need des Grassins’id nii väga püüavad: minu varandus, mu venna ja mu vennapoja oma teevad kokku miljon ükssada tuhat franki. Des Grassins’idel on sellest vaid pool, ja neil on veel tütar; kinkigu nad, mis nad tahavad, pärijanna ja kingitused – kõik on ühel päeval meie omad.»
Kella poole üheksaks õhtul oli kaks lauda üles seatud. Ilusal proua des Grassins’il õnnestus paigutada oma poeg Eugénie kõrvale. Selle huvitava, kuigi näilikult tavalise stseeni tegelased, varustatud kirjulaiguliste nummerdatud pappkaartidega ja sinisest klaasist mängumarkidega, näisid kuulatavat vana notari naljatlemist, kes ei tõmmanud välja ühtki numbrit, ilma et ta poleks teinud mõnd märkust; tegelikult aga mõtlesid kõik Grandet’ miljonitele. Vana tündersepp vaatles ülbelt proua des Grassins’i roosasid sulgi ja ta värsket tualetti, pankuri sõjakat pead, Adolphe’i, kohtueesistujat, abeed, notarit ja mõtles endamisi:
«Nad on siin minu raha pärast. Nad tulevad siia igavust tundma mu tütre pärast. Ehee, mu tütart ei saa ei ühed ega teised, kõik need inimesed on mulle vaid harpuunideks kalapüügil!»
See lõbus perekondlik koosviibimine tolles vanas hallis saalis, mida ähmaselt valgustas kaks küünalt, see naer, mida saatis pika Nanoni voki vurin ja mis oli siiras vaid Eugénie või tema ema huulil, see väiklus, mis oli seoses nii suurte sissetulekutega, see noor neiu, sarnane linnukestega, kes langevad selle kõrge hinna ohvriks, mis nende eest makstakse ja millest nad ise midagi ei tea, see neiu, kes osutus tagaaetuks, ülekülvatuks sõprusavaldustega, millega teda tüssati, – see kõik aitas selleks kaasa, et teha toda stseeni kurvalt koomiliseks. Eks olnud see ju muide stseen, mis kordub kõigil aegadel ja kõigis paigus, kuid mis oli viidud kõige lihtsamasse väljendusvormi.
Grandet’ kuju, kes ekspluateeris kahe perekonna variserlikku kiindumust temasse ja tema tütresse, saades sellest tohutuid tulusid, domineeris selles draamas, valgustas seda. Eks olnud see ju ainus moodne jumal, keda tänapäeval usutakse – Raha kogu tema võimuga, mis oli kehastunud ühesainsas isikus! Elu õrnematel tundmustel oli siin ainult teisejärguline koht; nad elustasid vaid kolme puhast südant, Nanoni, Eugénie ja tema ema oma. Ja pealegi, kui palju teadmatust oli nende naiivsuses! Eugénie ja ta ema ei teadnud midagi Grandet’ rikkusest, nad hindasid elus ettetulevaid asju oma kahvatute ideede valguses, ei armastanud ega põlanud raha, sest olid harjunud ilma selleta läbi saama. Nende tunded, mis nende teadmata alla suruti, ent mis siiski olid elujõulised, moodustades nende olemuse salajase põhialuse, tegid neid kummaliseks erandiks teiste inimeste hulgas, kelle elu oli puhtakujuliselt materiaalne. Hirmus seisukord! Pole olemas õnne, mis ei baseeruks mingisugusel teadmatusel. Hetkel, mil proua Grandet parajasti võitis kuueteistkümnesou’se loto, suurima, mis kunagi oli võidetud selles saalis, ja kui pikk Nanon naeris heameelest, nähes prouat nii tohutut summat taskusse panevat, kostis haamrilöök majauksele ja sünnitas nii suurt kolinat, et naisterahvad oma toolidel võpatasid.
«See ei ole Saumuri inimene, kes nii koputab,» ütles notar.
«Kuidas võib niiviisi taguda!» ütles Nanon. «Kas nad tahavad meie ukse sisse murda?»
«Kes pagan seal on?» hüüdis Grandet.
Nanon võttis ühe kahest küünlast ja läks ust avama; Grandet saatis teda.
«Grandet! Grandet!» hüüdis tema naine, sööstes ebamäärases hirmus saaliuksele.
Kõik mängijad vaatasid üksteisele otsa.
«Kui meiegi läheksime sinna!» ütles härra des Grassins. «Mulle
