vennapojale, oli Charles proua des Grassins’i tähelepanu objektiks ja meelituste märklauaks.
«Teie olete õige vapper, mu härra,» ütles proua des Grassins noormehele, «kui julgete loobuda pealinna lõbudest talvisel ajal ja tulla elama Saumuri. Ent kui meie teid nii väga ei hirmuta, siis näete, et ka siin võib veel lõbutseda.»
Ta heitis noormehele salajase pilgu, nagu seda tavaliselt tehakse provintsis, kus naistel on silmades nii palju tagasihoidlikkust ja ettevaatust, et see annab neile tolle maia himukuse, mis on iseloomustav mõnele vaimulikule, kellele igasugune lõbu näib vargusena või eksimusena. Charles tundis end selles saalis nii võõrana, nii kaugel avarast lossist ja hiilgavast elust, mida ta onu juures oli lootnud leida, et silmitsedes tähelepanelikult proua des Grassins’i, avastas temas põgusa sarnasuse pariislike kujudega. Leebelt võttis ta vastu kaudse kutse, mis talle esitati, ja nüüd arenes muidugi keskustelu, milles proua des Grassins järk-järgult tasandas häält, et viia see kooskõlla oma pihtimuste iseloomuga. Temal ja Charles’il oli mõlemal ühesugune vajadus vastastikuseks usalduseks. Pärast mõnehetkelist edevat lobisemist ja tõsisemat naljatlemist õnnestus osaval provintslannal öelda oma kaasvestlejale, ilma et teda oleksid kuulnud teised isikud, kes kõnelesid veinimüügist, millega tol hetkel tegelesid kõik Saumuri kodanikud:
«Mu härra, kui tahaksite meid austada oma külaskäiguga, siis teeksite kindlasti palju meelehead nii mu mehele kui mulle. Meie salong on ainuke Saumuris, kust leiate nii kõrgema äriringkonna esindajaid kui ka aadlikke: meie kuulume kahte seltskonnakihti, kes soovivad kohtuda vaid meie juures, sest meil on lõbus. Minu mees – ütlen seda uhkusega – on väga lugupeetud nii ühtede kui teiste poolt. Niisiis püüdkem teie siinviibimise ajal teist igavust eemale peletada. Kui jääksite ainult härra Grandet’ juurde, mis teist siis küll saaks, armas jumal! Teie onu on ihnuskoi, ta mõtleb vaid oma viinamägedele; teie tädi on palveõde, kes paari mõtetki ei oska siduda, ja teie nõbu on kasvatamatu lihtlabane lollike, ilma hariduseta ja kaasavarata, kes veedab oma elupäevi vanade kaltsude lappimisega.»
«See daamike on päris kena,» mõtles Charles Grandet endamisi, vastates proua des Grassins’i edvistamisele.
«Mulle näib, naisuke, et sina tahad võõrast härrat päris oma käpa alla saada,» ütles suur ja paks pankur naerdes.
Selle märkuse puhul laususid notar ja kohtueesistuja mõned enamvähem salakavalad sõnad, ent abee heitis neile kavala pilgu ja resümeeris nende mõtted, võttes endale näputäie tubakat ja lastes siis toosi ringi käia:
«Kes siin Saumuris,» ütles ta, «võiks külalist veel armastusväärsemalt kohelda kui armuline proua?»
«Ah nii! Mis te sellega öelda tahate, härra abee?» küsis härra des Grassins.
«Seda, mu härra, mis on kõige meelitavam nii teile, armulisele prouale, Saumuri linnale kui ka võõrale härrale,» lisas kaval vanamees, pöördudes Charles’i poole.
Ilma et ta näiliselt oleks kuulatanudki, millest Charles ja proua des Grassins kõnelesid, oli abee Cruchot taibanud nende kõneluse mõtet.
«Mu härra,» ütles lõpuks Adolphe Charles’ile, püüdes käituda sundimatult, «ma ei tea, kas teil on säilinud mõningat mälestust minust; mul oli õnn olla teie vis-à-vis ühel ballil, mille andis härra parun de Nucingen, ja…»
«Muidugi, mu härra, muidugi,» vastas Charles, kes imestas, et temast oli äkki saanud üldise tähelepanu objekt.
«Kas see härra on teie poeg?» küsis ta proua des Grassins’ilt.
Abee heitis emale salakavala pilgu.
«Jah, mu härra,» vastas proua des Grassins.
«Teie olite siis väga noorena Pariisis?» ütles Charles, pöördudes jälle Adolphe’i poole.
«Mis seal parata, mu härra!» ütles abee. «Me saadame nad Paabelisse otsekohe, kui nad emapiimast on ära võõrutatud.»
Proua des Grassins heitis abeele küsiva pilgu, milles peitus sügav imestus:
«Peab tulema provintsi,» jätkas abee, «et leida naisi, kes kolmekümne möödudes on veel nii värsked, nagu seda on armuline proua, ehkki neil on juba pojad, kes on lõpetanud õigusteaduskonna. Mulle näib, nagu poleks veel praegugi möödas need päevad, mil noormehed ja daamid tõusid ballisaalis toolidele, et näha teid tantsimas, armuline proua,» lisas abee, pöördudes oma naisrivaali poole. «Mulle näib, nagu oleks teie edu alles eilne.»
«Oh, see vana riivatu!» mõtles proua des Grassins endamisi. «Kas ta tõesti näeb mind läbi?»
«Näib, et Saumuris ootab mind suur edu,» mõtles Charles, nööpides oma saterkuue lahti, asetades käe vestipõue ja suunates pilgu kaugusse, et jäljendada poosi, mille Chantrey15 on omistanud lord Byronile.
Isa Grandet’ tähelepanematus või, õigust öelda, murelikkus, mis tekkis kirja lugemisel, ei jäänud märkamata ei notaril ega kohtueesistujal, kes püüdsid mõistatada kirja sisu nende vaevunähtavate liigutuste järgi vanamehe näol, mida küünal heledasti valgustas. Viinamarjakasvatajal oli raske säilitada oma näol tavalist rahulikkust. Muide, igaüks võib kujutleda, kui raske oli teeselda tasakaalukust, lugedes saatuslikku kirja, mis ütles järgmist:
«Mu vend, sellest on nüüd varsti kakskümmend kolm aastat möödas, kus me teineteist enam pole näinud. Minu abiellumine oli meie viimase kohtumise põhjuseks ja pärast seda me lahkusime teineteisest rõõmsatena. Tõesti, ma ei võinud tol korral aimata, et ühel päeval oled sina ainsaks toeks perekonnale, kelle õitsenguks sa siis edu soovisid. Kui sa seda kirja oma käes hoiad, ei ole mind enam siin maailmas. Oma endise kõrgepositsiooni pärast ei suuda ma taluda laostumise häbi. Ma hoidsin end viimse hetkeni kuristiku äärel, lootes ikka veel pääseda. Nüüd aga on langemine kindel. Minu börsimaakleri ja mu notari Roguini ühtesattunud pankrotid röövivad mult mu viimased ressursid ega jäta mulle midagi järele. Ma võlgnen oma kurvastuseks ligi neli miljonit, suutmata pakkuda rohkem kui kakskümmend viis protsenti aktivat. Mu laos seisvad veinid kannatavad praegusel hetkel laostava hinnalanguse all, mida põhjustab teie saakide rohkus ja kõrge kvaliteet. Kolme päeva pärast öeldakse Pariisis: «Härra Grandet oli petis!» Ma poen, kuigi ausana, teotatud surnurüüsse. Ma röövin oma pojalt ta ausa nime, mille olen teotanud, ja tema ema varanduse. Ta ei tea sellest veel midagi, too õnnetu laps, keda ma jumaldan. Meie hüvastijätt oli väga õrn. Ta ei teadnud õnneks, et see oli mu elu viimne voogamine, mis avaldus selles jumalagajätus. Ehk hakkab ta mind veel ühel päeval sajatama? Mu vend, mu vend, kui kohutav on laste needus! Nemad võivad meie needusest vabaneda, ent nende needus on igavene. Grandet, sa oled mu vanem vend, sa oled kohustatud mind kaitsma: tee nii, et Charles ei langetaks ühtki kibedat sõna mu hauale! Mu vend, kui kirjutaksin sulle oma vere ja pisaratega, ei tunneks ma mitte nii palju valu, kui leidub selles kirjas; sest siis ma nutaksin, jookseksin verest tühjaks, sureksin ega kannataks enam; nüüd aga ma kannatan ja vaatan kuivade silmadega surmale näkku. Sa oled nüüd Charles’i isa! Tal ei ole emapoolseid sugulasi, mispärast – seda sa ju tead. Miks ma ei arvestanud seltskondlikke eelarvamusi? Miks ma alistusin armastusele? Miks abiellusin suurest soost isanda mitteseadusliku tütrega? Charles’il ei ole enam perekonda. Oh, mu õnnetu poeg! Mu poeg!..
Kuule, Grandet, ma ei palu sind enda pärast; muide, su varandus ei ole ehk küllalt suur, et taluda kolmemiljonilist hüpoteeki; ent ma palun sind oma poja pärast! Tea, vennas, ma panin oma käed anudes kokku, kui mõtlesin sinule. Grandet, surres usaldan ma Charles’i sinu hooleks. Ma vaatan oma püstoleid ilma südamevaluta, mõeldes, et sinust saab mu poja isa. Charles armastas mind väga; ma olin nii hea tema vastu, ma ei keelanud talle midagi; ta
Francis Chantrey (1782–1841) – inglise skulptor. Balzac viitab siin tema Byroni raidportreele.
