kinni, kuulata lillede sosinat ja õrna ööbikulaulu. Olgu see pealegi väikekodanlik, kuid isegi Puškin kirjutas roosidest ja ööbikutest.
Olja tahtis valulikult hüüda: „Aga mina?! Kas meie siis ei hakka koos jalutama?” Kuid see veel puudus, et paista rumala ja naeruväärsena.
Tol aastal vallandus klassis tuline Puškini-vaimustus. Tänu Kirale ja tema kuulsale esivanemale oleks otsekui sirutunud peenike niit suure kauge poeedi juurest otse nende, tavalise Moskva kooli kaheksanda klassi õpilaste juurde. Kõik tüdrukud õppisid kihlveo peale pähe katkendeid „Jevgeni Oneginist” – kellele jääb rohkem meelde, Oljal näiteks oli peas neli peatükki järjest, päris algusest kuni „Meel mässul…”, Tanjal aga kaks, kuid kõige ootamatumad ja keerulisemad – „Kuid keda, keda armastada? Kus on siis usalduse pant?..”.
Üldse selgus, et Puškinilt võib leida ükskõik mis teemal sobiva luuletuse või vähemalt luulerea, neil koolis sai üksvahe kombeks kõnelda üldse mitte oma sõnadega, vaid ainult Puškini luuleridadega. Näiteks Svetka Baranova laulab koolipeol, aga keegi saalis sosistab valjusti: „Vihiseb ja vingub tuul kord kui loom täis surmavaeva, kord kui laps, kel nutt on suul!”. Aga kui nende klassijuhataja Nina Vassiljevna hakkas oivikut Kozõrevi kirjandi eest kiitma, pahvatas isegi juhm Butenko äkitselt: „Kui tüütu aga, minu jumal!”. Ja vaatas kohe Kira poole – kas too märkas tema vaimukust.
Just nimelt. See oli kõige solvavam! Kõik vaatasid alati Kira poole.
Mõelda vaid, kuidas oodati koolide ühinemist, ja milline pettumus neid tabas! Klassi ilmus viisteist veiderdajat ja lobasuud, peaaegu kõik tüdrukutest peajagu lühemad, polnud mingit huvi nendega sõbrustada. Ja kuidas õpetajad pahandasid! Õigemini õpetajannad. Nina Vassiljevna ei püüdnudki ärritust varjata, muud ei kuulnudki:
„Levina! Loodan, et mu küsimus ei sega väga su suhtlemist Petroviga? Tema tunneb ju teemat paremini, milleks õpetajat kuulata!”
„Butenko, ma saan aru, et sind huvitab ainult Gorjatševa uus soeng, kuid võib-olla teed siiski teene ja keerad end tahvli poole?”
Loomulikult oli lahusõpetus olnud Nina Vassiljevnale ning ka paljudele teistele õpetajatele väga meeltmööda – ei kirgi ega armumisi, üksnes töö ühiskonna hüvanguks! Kolmkümmend hinge – kuulekad, tublid tüdrukud. Ehk täpsem oleks öelda – naiivsed lollpead. Kord valmistusid nad koos Svetka Baranovaga kirjanduseksamiks, lugesid uuesti peatükke Petšorinist, ning Tanja küsis järsku:
„Aga miks Bella Petšorinist rasedaks ei jäänud? Või neil polnudki suhet ja ta jäi neitsiks?”
Olja tundis, et läheb näost punaseks nagu keedetud vähk, sest teda oli juba pikemat aega vaevanud just seesama hirmutavat teemat puudutav küsimus. Ei hakka ju ometi emalt küsima või koolis õpetajalt!
„Aga kuidas võib üldse teada saada, kas ollakse neitsi või ei? Kuidas Petšorin võis seda teada?”
Ja nad mõlemad olid muuseas viisteist aastat vanad!
Svetka Baranova kukkus seepeale lihtsalt voodisse ja hakkas rappuma nagu haige. Olja ja Tanja isegi ehmusid.
„Kas te… tüdrukud, kullakesed… siis päriselt ei tea?!”
Svetka muidugi teadis. Ning tegi neile selle neitsinaha-asja ja muu säärase kiiresti selgeks. Ning rääkis üksiti sellest, et rasedust saab vältida, kusjuures selleks on mitmeid mooduseid. Ent mismoodi viia seda teadmist vastavusse ülearuse inimese kujuga vene kirjanduses?
Miks jäi noorusest selline kasinuse ja kohmetuse tundmus? Olid ju kõik umbes ühtemoodi riides, kõigil oli kehv toidulaud, kõik elasid kommunaalkorterites?
Kõik, kuid mitte Kira! Ükskõik millised võimlemissussid meenutasid tema jalas ilusaid kingi ning lühike juukselõikus paistis lopsakamana kui Tanja võrratu pats. Kuidas see tal õnnestus? Isegi hiljuti sisseviidud koolivormi, kinnist pruuni kleiti musta põllega ei kandnud Kira nii nagu teised tüdrukud – ta ei õmmelnud valget kraed ja kätiseid külge, vaid pani kleidi alla mahakäänatud kraega õhukese heleda pluusi. Kusjuures pluus oli iga päev ise tooni – kord roosakas, kord kreemikas, kord päris valge!
Jumal, küll oli neil ikka totter ja ebamugav vorm! Iga päev seesama koolikleit, alailma ilmusid kaenla alla vastikud hallid poolsõõrid. Kuid kes oleks saanud hankida sellise pluusi nagu Kiral! Rääkimata juba desodorantidest, sellist sõnagi poldud kuuldud. Tõsi küll, varsti ilmusid müüki higilapid – riidetükid, mis õmmeldi mõneks päevaks kleidi kaenlaalustesse, seejärel harutati lahti ja pesti eraldi. Igavene tüütus ja tüli!
Kõik, kõik põhjustas häbi, piinlikkust, ebamugavust – ükskõik millise rõiva alt seljal välja punnitavad rinnahoidjanööbid, pikad karupüksid, trippidega sukahoidja. Ja see igavene hirm, et sukk tuleb lahti ja hakkab poiste silme all alla vajuma! Hea veel, kui teised tüdrukud juhtusid kõrval olema ja võisid oma selgadega varjata. Aga mis piin oli iga kuu vatti leida, karta, et imbub läbi. Ja veel jubedam oli kehkaõpsi irooniline pilk, kui tuli nendel päevadel tunnist vabastust küsida.
Kuid Kira näis elavat teises, kaunis maailmas, ilma vähimate probleemide ja ebamugavusteta. Ja ka kleit oli tal teistsugune – mitte Laste Maailmast ostetud, vaid tellimuse peale õmmeldud, prantsuslik. Ning ka pluusid olid prantsuslikud, nagu ka soeng. Mitte et nad oleksid osanud eristada näiteks saksalikkust või inglaslikkust, lihtsalt Kira kodus oli kõik prantsuslik.
Evakuatsioonist tagasituleku järel said Olja vanemad õige väikese toa baraki-tüüpi majas, kus oli pikk pime koridor, vannituba aga polnud, ühisköögis oli vaid külmaveekraan. Kus neid pluuse oleks iga päev vahetada saanud, kui ennast pesta sai parimal juhul kord nädalas – Olja ja ema sõitsid trammiga rajoonisauna. Toas polnud ruumi isegi teise voodi jaoks ning Olja magas kuni seitsmeteistkümne aastani välivoodil. Aga kui sündis vend, polnud enam isegi koolitükkide tegemiseks kohta, sest see piripill ei jäänud magama, kui tuli põles.
Õnneks elas Tanja suurepärases avaras toas, kus oli kolm akent ja hulgaliselt hunnituid mugavaid asju. Lisaks laiale söögilauale, kuhu tüdrukud said lahedasti panna õpikud ja vihikud, mahtusid sinna veel öökapid, voodi, mugav kušett, nikerdustega puhvetkapp, kaks raamaturiiulit ja isegi Singeri õmblusmasin eraldi lauakese ja riiuliga näputöö jaoks. Mis peamine, keegi ei seganud ja nemad ka ei seganud kedagi, sest Tanja ema juhatas neuroloogiaosakonda ja jäi sageli ööseks haiglasse, vanem õde Ljusja aga õppis instituudi raamatukogus. Muidugi olid ka Tanjal naabrid, kuid need olid suuremalt jaolt üksi elavad vanurid, suures kõrgete kõmavate lagedega korteris jäid nad peaaegu nähtamatuks ja kuuldamatuks. Olja oli pikka aega isegi arvamisel, et Tanja toast paremat elamist pole lihtsalt olemas. Kuni sattus Kira koju.
Ei, see oli väga hea aeg. Ja kui hea oli neil kahekesi olla! Lugesid, tegid koduseid ülesandeid, lobisesid, praadisid kartuleid. Mõnikord ilmus vastu õhtut Ljusja koos oma peigmehe Zjamkaga, olemine läks lõbusaks, kuid tasakaal sai siiski rikutud, sest õde ja Zjamka vaidlesid alailma ja arutasid arusaamatuid teemasid või kukkusid äkki musitama. Siis tuli pilku delikaatselt teisale viies õue kobida ja külmetada trepikojas, kuni Zjamka ära läks. Kuid varsti Ljudmila ja Zjamka abiellusid, kolisid Sokolnikisse tädi juurde ja saabus täielik vabadus!
Isegi Kira käis sageli nende pool.
Häbi meenutada, kuidas nad mõlemad rõõmustasid ja lipitsesid – hakkasid teineteise võidu vaimutsema, naersid poiste üle, tuletasid meelde anekdoote õpetajatest. Kira vaikis peaaegu alati, kuigi naeratas sõbralikult. Ei! Ikkagi ei tekkinud seda soojust ja hingelist avameelsust, mis sünnib tõelise sõprusega. Sest mitte hetkekski ei õnnestunud unustada, et Kira on teisest, ilusast ja kättesaamatust elust. Kuid miskipärast ta ju käis neil?
Mõnikord
