ja nägu määris, igatahes rabeles Dusja välja. Ainult juuksed ei kasvanud üldse, peas olid vaid mingisugused tuustid ja käed olid hirmsad, sõrmed ei tahtnud sirgeks minna, kuid ta oli ikkagi elus! Stanislav Gavrilõtš jättiski ta laatsaretti, sanitariks. Ja pani Dusjale nimeks Pogorelovna4, nagu naljaviluks, kuid kõlas hellalt. Pole midagi öelda, see mees oli pühak, ei lubanud põrandaid üldse pesta – sinu kätega ei saa ju ämbreid tassida – , vaid leidis talle puhta ja armsa töö, hoolitseda väikelaste eest, paremat ei oska tahtagi!
Dusja mäletas hästi, kuidas Kira ilmus, Stanislav Gavrilovitš ise tõigi ta otse Dusja juurde abiruumi. Kohe oli näha, et haritute hulgast. Ja kaunitar, ei saa silmi ära, ehkki väikest kasvu ja pöetud peaga nagu kõik vangid.
„Näed,” ütles, „Pogorelovna, võta abiline vastu, see on Kira Dmitrijevna Katenina, hiilgava arsti tütar ja suure teadlase lapselaps. Mu isa juhtus koos tema isaga Kesk-Aasias töötama, see võrratu arst hukkus teiste inimeste päästmisel. Aga tänulikud inimesed vahistasid vastutasuks tema kaunitarist tütre – ja pistsid vangi!”
„Pole vaja, kulla mees, ärge rääkige nii. Isa töötas inimeste heaks, see on tõsi, kuid siin on elajad sekkunud…”
Hämmastav, kuid ta ei kandnud hinges viha! Seal kohtas teisigi samasuguseid, suuremeelseid. Kuid elu ei säästnud neid sellegipoolest, seda sai Dusja näha küll ja veel.
Kira Dmitrijevna oli maha saamas, ei midagi üllatavat, seda oli varemgi juhtunud, et naisvangid nende laatsaretis sünnitasid. Stanislav Gavrilovitš oli selliste maimukeste jaoks isegi väikese lastekodu sisse seadnud, just seal Dusja hoolitseski pisikeste eest, emad aga jooksid nende juurde pärast tööd.
Peaarst määras Kira Dmitrijevna Dusjale abiliseks, ajas talle kuni sünnituseni sellise loa välja. Küll see oli tore aeg! Kahe peale said nad talitustega kiiresti toime, panid lapsed magama ning seejärel istusid tule juures, jõid kuuma vett, Kira Dmitrijevna pajatas igasuguseid lugusid, peaasjalikult raamatutest. Kuid mõnikord hakkas äkki meenutama vanemaid ja õekest, muinasjutulist Pariisi linna, kus majade asemel on kaunid lossid ja kõige suuremale väljakule on püstitatud hiiglaslik raudtorn. Ta rääkis kentsakalt, just nagu mitte vene keeles, moonutas sõnu, hoobilt ei saa arugi, kuid Dusja harjus sellega ruttu ära. Ning laulis arusaamatuid prantsuskeelseid laule, püüdis kogunisti Dusjale õpetada, kuid kas siis Dusjale jäävad võõramaised sõnad meelde! Kui palju sai koolis õpitud võõrkeelt, saksat, kuid pähe ei jäänud sellest midagi. Ja ta ei tahtnudki fašistide keelt kõneleda, mida veel! Jah, sõda sakslastega oli toona juba alanud, kuid laagrielus polnud suurt midagi muutunud, ainult nälg läks järjest suuremaks.
Kira Dmitrijevna sai maha aprillis, piinles kaua, kuid sünnitas toreda tüdruku, tugeva ja rahuliku. Ainult nime pani veidra – Valeria. Dusja ei suutnud kuidagi harjuda, neil oli veel enne sõda külas üks mehhanisaator, linnast tulnud, Valerka Zotov. Kas siis tüdrukule tohib mehe nime panna? Kuid ei tihanud muidugi küsida, tüdrukut aga kutsus endamisi Valjaks – sedasi oli ilusam ja hellem. Kira Dmitrijevna saadeti varsti pärast sünnitust tagasi tsooni, metsaraietöödele, ta pääses tüdruku juurde vaid öösiti, eluvaim vaevu sees, kuid isegi Stanislav Gavrilovitš ei saanud millegagi aidata. Siis aga juhtus päris hull asi. Stanislav Gavrilovitš tuli kord õhtul, näost täitsa kaame, pani lastetoa ukse tihedalt kinni:
„Meil tulevad muutused, Pogorelovna! Laatsaretti laiendatakse, lastekodu aga viiakse mujale. Otsustati avada teises laagris ühendatud lastekodu, seal on rohkem rahvast. Ja meie maimukesed viiakse sinna.”
Dusjal jäi süda hirmust seisma.
„Aga emad? Kes neid teise laagrisse laseb? Kas nad ei saa oma lapsi enam üldse näha?”
„Miks sa mul hinge käristad?!” röögatas nii hirmsasti, et Dusja pidi juba minestama, kuid Stanislav Gavrilõtš kallistas teda kohe nagu last, surus rinnale.
„Tead mis, Pogorelovna, kullake. Sa kuula mind rahulikult. Teeme õige sinuga heateo, vähemasti ühele emale. Sa võta Kira tüdruk enda juurde. Just nagu oma tütre, keegi ei taipa! Ise aga jääd sanitariks, laatsaretis on palju tööd. Ja tuba on sinu jagu, keegi ei puutu! Palun sind…”
Stanislav Gavrilõtš palus teda! Dusja muust ei unistanudki, kui saaks kasvõi kuidagi Kira Dmitrijevnat aidata! Kas tal on siis raske tüdrukut enda juurde võtta, pealegi veel kõige armsamat kullakallist Valjakest. Tolsamal päeval said hädapärased asjad ära toodud, kastidest voodike kokku pandud. Kira värises üle kere, kuid ei nutnud, ainult kallistas Dusjat ühtelugu ja kippus tema käsi suudlema.
Neid tema põlenud käsi!
Lastekodu aga viidigi varsti üle. Kõik osutus tõeks. Kuid kõige hirmsam oli see, et ka Stanislav Gavilovitš viidi üle. Kuhu, miks – seda Dusja teada ei saanudki. Saabus teine arst, grusiin Arsen Ivanovitš. Ta polnudki ehk halb inimene, kuid Dusjale oli ta, paraku küll, täiesti võõras.
Tüdrukuke kasvas imevahvana! Oli kirjeldamatult tubli ja eriline jutupaunik! Mis peamine, Kira Dmitrijevna rääkis temaga oma prantsuse keeles. Arusaamatu, kuid nii ilus, vidistasid kahekesi justkui linnukesed, Dusja kuulas ja imetles. Kuidas nii väiksele tüdrukule kõik küll meelde jäi? Dusjaga aga rääkis tüdruk normaalses vene keeles, ei ajanud keeli kunagi segi, vaat mis oli hämmastav! Ja kutsus neid mõlemaid emmedeks, nalja kui palju – emme Kira ja emme Dusja!
Sõda oli selleks ajaks lõppenud, keelud-käsud läksid pisut leebemaks, Kira Dmitrijevna hüppas peaaegu iga õhtu läbi – istus oma tütrekest kaisutades, sosistas talle igasuguseid sõnu, laulis oma prantsuse laule. Kira Dmitrijevna punus Dusjale niitidest kirjeldamatult ilusa laudlina, tikkus ikka talitustes appi, küll tahtis Dusja töökitleid pesta, küll kartuleid koorida. Ainult et sellega oli rohkem tüli ja piinlikkust – Dusja oli ammu õppinud oma põlenud kätega mis tahes tööd tegema, olgu see pesupesemine või õmblemine, see pole teil matemaatikat tuupida! Kira Dmitrijevna unistas muudkui, kuidas ta vabaks saab ja nad sõidavad kolmekesi Kira ema juurde, hakkavad elama suures ilusas majas. Võib-olla on õeke elus, küll alles rõõmustab! Tal oli päevapilt – kaks sarnast tüdrukut istuvad kaelakuti, neil on seljas veidrad kleidid, kübarad, pikad heledad sallid. Dusja polnud selliseid riideid eluilmas näinud. Tagumisele küljele oli midagi võõramaa keeles kirjutatud ja pandud numbrid – 1932. Kira Dmitrijevna palus hoida seda fotot kõige tähtsamate dokumentide juures. Dusja mõistis ka ise, et see on Kira Dmitrijevnal ainus mälestus eelmisest elust.
Ei, ta ei piinelnud, ei jõudnud arugi saada. Sedasi rääkisid inimesed. Kõik palgid varisesid korraga alla, kinnitus olla nõrgaks osutunud. Dusja ei läinud vaatama, mitte hirmust, surnuid oli ta näinud küll ja veel. Kuid sihuke äng tuli peale – ei suuda karjuda ega hingatagi. Ei tahtnud ta Kira Andrejevnat moondununa, puruks litsutuna mälestuses hoida.
Valetška ei saanud muidugi midagi aru, ta polnud veel viienegi. Mängis oma kivikestega. Ja siis valdas Dusjat kohutav õud – äkki hakatakse otsima, saadakse teada ja tüdruk võetakse ära!.. Ei mäletanud hiljem ise ka mitte, kuidas ta kõige tähtsamad asjad kokku pakkis: Kira päevapildi, Stanislav Gavrilovitšilt jäänud raamatud, riidenatukese. Mähkis tüdruku Kira laudlinasse. Issand halastas, ööseks olid nad juba jaama jõudnud, üks mees oli poole tee peal küüti pakkunud. Knjažpogostisse nad jäidki.
Dusja otsustas, et igaks juhuks ei räägi kellelegi. Üks vanaeit üüris neile toanurga, peaaegu tasuta, sattus lahke moor olema. Dusja läks kohalikku kooli koristajaks, ajas välja uued dokumendid, justkui nad oleksid tütrega tulehädalised. Teeselda polnud eriti vajagi, nii kui külanõukogus tema käsi ja hatul pead nähti, ei küsitud rohkem midagi. Tüdruku pani Dusja kirja Valentina Petrovna Bulõginana, et poleks segadust, ta oli ju ise Jevdokia Petrovna. Nõndamoodi jäidki ellu.
Mis peamine, tema Valetška
Tulehädaline (vn k).
