juuresolekul. See-eest õppis Ljova lõpuks vabalt ujuma, kündis vabalt peaaegu et jõe keskkohani. Käed läksid karedaks ja tugevaks, õhtuti vaatas ta imestusega peeglisse, keeldudes seda tumeda näoga täiskonti laiaõlgset noormeest iseendaks tunnistamast.
Ema oli lapse ja majapidamisega rakkes, võõrasisa, keda Ljova kutsus endamisi endiselt Markiks, näitas end väga harva – müttas oma sõjalistel objektidel hiliste õhtutundideni, ta juhatas ehitusvalitsust.
Algul noris Ljova sisimas iga Marki sõna ja teo kallal ning isegi püüdis teda vihata, kuid erilisi puudusi ei ilmnenud – võõrasisa oli heasüdamlik ja rõõmsa loomuga, armastas pühapäeval ise hommikusööki teha, praadis vapustavaid kartulipannkooke, ei tüüdanud kunagi pärimiste ega nõuannetega. Ainus, mis kangesti nalja tegi ja ärritas, oli Marki kirglik, kuidagi eidelik kiindumus tütresse. Elatanud ja paks mees, kaadrisõjaväelane tassis Liljat tundide viisi süles, imetles sõrmekesi ja kõrvakesi, sussutas: „Aga kes on meil nii ilusake? Aga kes on meil nii targake?”, justkui käiks jutt suurest tüdrukust, aga mitte kiilast pooleaastasest titest. Ljova turtsus häbenemata, kuni ema kord tal rinnust haaras ja koridori vedas.
„Mark Jefimovitšil,” sosistas ta kurjalt, „said naine ja kaks tütart 41-sel aastal rongi pommitamisel surma. Kaks pisikest tütart! Teise inimese nõrkuse mõnitamine on alatu ja madal!”
Lilja sirgus muide tõesti ilusaks ja targaks neiuks, kirjutas krai ajaloo teemal hiilgava väitekirja ja läks mehele noorele matemaatikaprofessorile. Vanaema oleks õnnelik olnud.
Ljova püüdis mitmel korral tuua ema tagasi kummalise jutuajamise juurde perekonnanimedest ja vanaema salapärasest minevikust, kuid sellest ei tulnud midagi asjalikku. Ema läks närvi ja hakkas nutma, hüppas mälestustelt üle süüdistustele ja õigustustele, piitsutas ennast vanaema hülgamise eest. Ta ei teadnud õieti midagi. Ja mis tähtsust sel oli! Kogu varasem elu tundus olevat igaveseks purunenud.
Võib öelda, et Ljova eksis sellele tänavale kogemata, ehkki ema oli mitu korda üritanud muusikakoolist ja filharmooniast juttu teha. Kuidas ema aru ei saanud, et kõik oli kadunud, et on lihtsalt naeruväärne arutleda muusikaharidusest võõras linnas maailma otsas, väljaspool Moskvat, konservatooriumi, Jampolskit. Kuid nimi Volotšajevskaja talletus siiski mällu, seetõttu hakkas ta tahtmatult tänavasilte ja majanumbreid vaatama. Filharmoonia elas tol ajal üsna kasinalt – kaks muusikakooli klassi. Ja orkester polnud suure sümfooniaorkestri staatust veel saanud.
Ta poleks arvatavasti julgenud filharmooniasildiga uksest sisse minna, kuid siis kostsid aknast viiuli häälestamise helid. Koolis häälestas õpetaja ainult pisikeste viiuleid, Ljova oli juba seitsmendast eluaastast saadik ise toime tulnud, juhtis poognat kindlalt, pingutas vähehaaval keelt, nautides tekkivat helide harmooniat.
„Kuhu nüüd?” küsis sinises töökitlis mutt ükskõikselt. „Kohe algab proov.”
Viiul helises veel korra ning Ljova tundis selgesti ära Mendelssohni kontserdi. Tundis ära! Ta mäletas ju iga takti, iga noot oli sõrmedega läbi kombitud. Esimene päris viiulikontsert, mille ta oli esitanud koos päris orkestriga.
Korraga näis Ljovale, et vanaema seisab kõrval ja vangutab rangelt pead: „Mu poiss, kus on viiul? Kuidas sa ometi viiuli unustasid? Sa pole juba kuu aega harjutanud, mida sa endale lubad?”.
Ljova sööstis kodu poole, õnneks elasid nad päris lähedal, lohistas rutakalt voodi alt välja kohvri, kaheksanda klassi õpikud, mis vanaema oli tolles toredas eelmises elus aegsasti ostnud, kokkukägardatud koti nootidega ning lõpuks viiuli tolmuses, kriimustatud vutlaris. Kalli oivalise vutlari oli vanaema talle eelmisel aastal sünnipäevaks kinkinud, tihke ja kerge, see kaitses viiulit parimal moel, täitsa mõistetamatu, kust kohast oli vanaema suutnud selle hankida.
„Kolmteist aastat on poisi jaoks suur pidu, mu kallis! Jäägu see sulle mälestuseks minust, kogu eluks!”
Ljoval hakkas kriimustuste ja mustuse pärast piinavalt häbi, kui kiiresti oli see „kogu elu” mööda lennanud, kui kergesti oli ta vanaema reetnud. Pühkis rutuga vutlari vana särgiga üle, võttis viiuli välja – see kõlas suurepäraselt, ehkki oli pika sõiduga ja jõude seistud nädalatega häälest ära läinud. Viiuli oli muidugi leida aidanud Jampolski, hirmus mõelda, kui palju oli vanaema vanamehest omanikule maksnud… Hea, et ema oli Liljaga jalutama läinud, Ljova tõmbas kähku keeled pingule, seejärel võttis endalegi ootamatult kohvrist välja esinemissärgi ja lipsu…
Proov oli juba alanud, kuid see ei omanud tähtsust, nii oli isegi parem! Parajasti lõpetati teist osa, tema pidi sisse astuma alles kolmenelja minuti pärast. Lendas trepist üles, peatus ukse taga, viiul vupsas sisseharjunud kohale – sarna alla oli lõuahoidjast juba ammu lohk tekkinud. Kartis hirmsasti, et käed on võõrdunud ja karestunud, kuid sõrmed asetusid oma kohtadele ja pistsid punuma peaaegu ilma tema osavõtuta…
Läbi õhukese ukse oli hästi kuulda, kuidas ärritunud meeshääl hüüdis:
„Mis korralagedus siin toimub! Kes pani raadio mängima? Lõpetage otsekohe!..”
Peaasi, mitte seisma jääda, kohe läbib ta kõige raskema passaaži, fortissimo ja kohe on üleminek vaiksesse läbipaistvasse meloodiasse, selles on kogu nõks, ülemineku filigraansuses…
Jah, Jampolski võinuks tema üle uhkust tunda! Hämaral trepil, kus käsipuult koorus õlivärv, prügikasti ja tolmuse halli aknalaua vahel kõlas täiuslik ja kaunis Mendelssohn.
Ning elu oli vaimustav ja lõputu!
Loomulikult uks avanes, välja vaatas elatanud mees, viiul käes, seejärel veel mitu erinevas vanuses muusikut.
„Arkadi Borissovitš, mis seal on?”
„Ei midagi erilist, seltsimehed, keegi noormees… ee… kontserteerib siin. Tundub, et ma võin rahus pensionile minna!”
„Tuli välja, mu poiss,” sosistas vanaema tasakesi, „tu-li väl-ja!..”
Kõige tähtsamat viiuldajat kutsuti koduselt Arkadi Borissovitšiks ning ta oli ise ka selline kodune ja natuke totter, kiharatest lehvikuga naljaka ümmarguse paljaku ümber. Esimese asjana pakkus ta kohe tulla kõikidesse orkestriproovidesse, mis osutus iseenesest heaks kooliks. Muusikutest ei olnud ükski vastu, seal olid kokku saanud ustavad, palju üle elanud inimesed.
Ei, Arkadi Borissovitš ei hakanud „vaest poissi” haletsema, ei üritanud ema kombel „lähenemist leida”, ta oli ise läbinud muusikast lahusoleku pika hirmsa tee, jäänud stalinlikus laagris imekombel ellu ja töötas nüüd Kaug-Ida orkestris esimese viiulina. Kuigi ei, „Kaug-Ida sümfooniaorkestriks” nimetati seda alles kuuekümnendatel, siis kolis ka filharmoonia normaalsesse hoonesse. Ljova sai sellest teada juba Moskvas, ema jutustas nagu varemaltki üksikasjalikult ümber kõiki uudiseid.
Vana viiuldaja elas suures läbisuitsetatud toas üksinda, madal aknalaud ja suur kirjutuslaud olid täis kuhjatud noote ja raamatuid, mitte ettetellitavate väljaannete ühesuguseid köiteid nagu emal, vaid raskeid foliante habraste kolletunud lehtedega, kuldverminguga kaantel. Ehkki miks vana?! Arkadi Borissovitš polnud toona vist veel kuuekümnenegi, naljakas mõelda!
Ljova tuli tavaliselt päeval, pani teevee tulele, häälestas viiulit. Kuid nad ei hakanud kunagi kohe harjutama, vanamees köhis pikalt ja kurnavalt, meenutas midagi, tsiteeris luuleridu, tundmatuid ja arusaamatuid.
„Valus on, mu sõber, olen nõus. Valus ja ülekohtune on kaotada õpetajad, kodulinn, lähedased inimesed. Kuid kes on teile öelnud, et maailmas on üldse õiglust? Ei, kulla kolleeg! Ei ole õiglust, ei humaansust ega kõlblust. On ainult vaev ja vedamine. Vedamist
