ja filharmoonia, lähed normaalsesse kooli nagu kõik normaalsed lapsed. Näed Amuuri, vapustavalt ilus! Muide, väga hästi saab muusikaharidust jätkata, pärast kaheksandat klassi võetakse vastu muusikakooli. Mark lubas lähemal ajal klaveri osta. Ljovtšik, meil on oma korter, täiesti ilma naabriteta, kujutad ette?! Pese nii kaua, kui tahad, mitte keegi ei prõmmi vannitoa uksele, naabrid ei keera kerogaasi kinni. Miks sa vait oled?!”
Ema sai kõigest aru, muidugi sai ta kõigest aru, silmad reetsid. Võib ette kujutada, milline muusikakool seal on! Miks, miks ometi oli nende ellu ilmunud see neetud Mark?!
Ema pingutas viimasest jõust, pakkis kokku mingeid tasse ja patju, kuid jõudnud vanaema riieteni, puhkes ahastavalt ja lootusetult nutma.
„Jumal küll, jumal küll, kuidas see juhtus, ma ei suuda uskuda, lihtsalt ei suuda uskuda! Ja ei jätnud hüvastigi! Mu jumal, me ei jätnud isegi hüvasti!”
Ning hakkas äkki rääkima palavikuliselt ja seosetult nagu hullumeelne:
„Tead, ma olen tema ees süüdi, kohutavalt süüdi! Ma ei suutnud andestada. Heitsin kogu aeg ette seda, et ta oli nii enda kui minu elu ära rikkunud. Kuid ta oli ju tegelikult ka ära rikkunud!.. Ütle, miks ta elas üksi? Eks ikka uhkusest, oma tobeda juudi uhkuse pärast!.. Kas sa tead, mis on minu perekonnanimi?”
Meenub, et sel hetkel kohkus ta hirmsasti. Võib-olla hakkab ema murest hulluks minema?
„Krasnopolskaja,” sosistas Ljova värisevate huultega. „Kas sa oled unustanud? Nagu minulgi. Ma olen samuti Krasnopolski.”
„Ei, see on Borja, sinu isa perekonnanimi! Aga minu, mis on minu perekonnanimi?!”
Ljova oli meeleheitest nutma puhkemas.
„Siis on sul sama perekonnanimi, mis vanaemalgi – Sirotina. Loomulikult on sul sama perekonnanimi mis vanaemal!”
„Just nimelt, Sirotina! Suurepärane perekonnanimi, kurb ja romantiline!5 Tahaks heldimusest nutta! Tegelikult oli vanaema Tsirelson. Nagu ka tema isa, nagu ka onu, kuulus rabi, kirjanik ja poliitik. Lihtsalt nad ütlesid vanaemast lahti! Kõik! Kõik ütlesid temast lahti!”
Ema ei suutnud enam paigal olla, ta kõndis nagu pendel ühest nurgast teise, vehkides miskipärast ainult parema käega. Ta vist ei mäletanud enam, kellega nimelt ta räägib.
„Muidugi, nii hea sõnakuulelik tüdruk, läks koos vanema õega Genfi muusikat õppima. Sest õde oli geniaalne pianist, ta pidi end täiustama, kuid keegi pidi ju saatjaks ja abiks olema. Ning tema aitaski, ei mingit kahtlust! Maailma pühendunuim õde, võttis kogu majapidamise enda õlule, lihtsalt mõistetamatu, et ta ise jõudis ka õppida. Siis aga juhtub kohutav õnnetus, vanem õde mängib käed üle, jääb haigeks ja sureb ning ehkki noorem teeb õpingutes suuri edusamme, otsustavad vanemad sellele reisile ja sellele košmaarsele muusikale lõpu teha. Mis seal ikka, sõnakuulelik tütar jätab konservatooriumi pooleli ja laseb end üle viia Sorbonne’i loodusteaduskonda. Ning asub seal sama hiilgavalt õppima, vaat kui võimekas ja tubli tüdruk. Vanemad rahunevad, ent siis – põmm! – kiri nende paikeselt! Jah, kiri! Kindla peale ilusas roosikestega ümbrikus. Tütar annab teada, et ta on armunud suursugusesse andekasse mehesse, täiesti erakordsesse, võrratusse inimesse, bioloogi ja arstisse, kuid kuna mees on aadlik ja kristlane, siis võtab temagi vastu ristiusu, täpsemalt õigeusu, ja läheb temale mehele. Võite õnnitleda ja õnne soovida! Ei, nad mitte lihtsalt ei öelnud lahti! Nad korraldasid šiva nagu päris matustel. Sest nende sõgedate fanaatikute meelest on parem surra kui usust lahti öelda. Ja mida oleks muidu rabi Tsirelson öelnud?! Kas arvad, et meie vagur lambuke ehmus või võttis aru pähe? Või veel! Ta laseb end ristida ja kolib kogu Sorbonne’i silme all peigmehe juurde elama!
Ma ei mõtle midagi välja, ära kahtlusta, ma olen näinud tema sõbrannade kirju Kišinjovist, kuidas nad väljendasid õudu ja vaimustust! Arva ära, mis edasi juhtus? Kõige viimasel hetkel, pulma eelõhtul, jätab su meeletu tulevane vanaema kõik äkki sinnapaika, läheb rongi peale ja sõidab ära Venemaale! Täiesti ilma põhjuseta! Igatahes mitte keegi seda põhjust ei tea ega mõista. Kuid ka seal, selle asemel et kahetseda ja viskuda suguvõsa jalge ette, kes oli mõistagi hakanud oma karmust kahetsema, toob see revolutsionäär täiesti üksinda lapse ilmale. Nagu kõige labasemas romaanis! Tead, mis teda päästis? Sõda! Algas Esimene maailmasõda, tema aga oli ikkagi hiilgava haridusega farmatseut.
Sedaviisi me ellu jäimegi. Kuid kõige õudsem oli see, et ta jäi alatiseks samasuguseks fanaatikuks, nagu olid olnud tema vanemad! Ma pidin õppima paremini kui keegi teine, hoidma puhtust paremini kui keegi teine, käima riides korralikumalt kui keegi teine. Ja saama kindlasti ülikooli sisse! Justkui ilma ülikoolita ei ole võimalik õnnelikuks saada! Mina aga tahtsin lihtsalt õnnelik olla – lõbutseda, tantsida, käia kinos. Just tuli välja võrratu film „Minu armastus”. Ah, kuidas seal lauldi, ma tahtsin ka nii väga laulda, armastada, kohtamas käia! Ta ei suutnud mulle iial andestada, et ma abiellusin Borjaga, mehega, kellel polnud kõrgharidust! Kogu elu see jamps haridusega! Ja sinu muusikaga! Röövida lapselt lapsepõli muusika nimel, mis oleks äärepealt teda ennast hukutanud!
Ja mitte kunagi, kujutad ette, ta ei rääkinud mitte kunagi mu isast! Olen kindel, et seal olid jälle mingisugused väljamõeldud solvumised ja tema jabur uhkus! Nii, minu nimi on Raissa Dmitrijevna Sirotina, ja mis sellest? Olen kindel, et mu isa- ja perekonnanimi on tema enese välja mõeldud! Ta hoolis alati ainult iseendast.
Ema, Jumal küll, emake, kuidas sa mind nüüd üksi jätsid!”
…Nad sõitsid ära kahe nädala pärast. Ema kiirustas hirmsasti tagasi, kuid oli vaja mingid paberid joonde ajada, et säiliksid sissekirjutus ja tuba. Kõik olid vanaemast lugu pidanud, isegi ühiskorterinaabrid, mistõttu tuldi toime skandaalideta, mööblile ja klaverile tõmmati tolmu kaitseks linad peale ning tuba ise pandi lukku. Oligi kõik.
Ljova ei jätnud poistega hüvasti, võimatu oli Habarovski kohta seletada, vastata tobedatele küsimustele stiilis „millal sa tagasi tuled” ja „kelle juures sa seal õppima hakkad”. Andis enesele aru, et tuleb Asja Naumovna juurest läbi astuda, Tanjat tänada, kuid lükkas muudkui edasi, sest tulnuks rääkida Jampolski surmast. Puudus veel, et nende nähes nutma hakata!
Ljoval oli selgesti meeles, et rong väljub 30. juunil kell kaks ja kolmkümmend minutit, ema korrutas kogu aeg sellest kella kahest ja kolmekümnest minutist, mistõttu Ljova otsustas läbi hüpata hommikul, vahetult enne ärasõitu, et ei jääks aega jutuajamisteks ega hüvastijättudeks. Pani Tanja jaoks valmis kaunilt välja antud Gontšarovi raamatu, kingituse mingilt kontserdilt, Tanjale kindlasti meeldivad sellised klassikalised surmigavad romaanid. Ent 29-nda õhtul selgus äkki, et rong väljub kell kaks öösel! Täpselt keskööl saabus auto, mille olid vanaema töökaaslased organiseerinud, hakati jubeda rutuga askeldama, kohvreid ja pampe laadima. Ljova ei taibanud Tanjale isegi kirjakest jätta, ja kui järele mõelda, siis milleks talle mingid kirjakesed. Tassisid pimedas asju, pisike vääksus, ema närveeris, laternatuled paistsid pahaendeliste ja tuhmidena, ning oli võimatu mõista, et senine elu oli igaveseks läbi saanud.
Hiljem meenutas Ljova sageli seda esimest suve uues kohas ja jagamatu, tuima vabaduse veidrat tunnet. Tal polnud kunagi varem olnud nii palju vaba aega – vedeleda poole päevani, lonkida sihitult mööda linna ringi, lugeda ema lõputuid ettetellitavaid väljaandeid – Balzaci, Dostojevskit, Maupassant’i, Turgenevit ja isegi miskipärast A. K. Tolstoid.
Veel harjumatum oli ruumivabadus – esimest korda elus nägi ta nii suurt jõge, taevaks üle minevat ääretut vetevälja, valget tundmatut päikest. Ta lamas tundide viisi kaldal, vahtis pilvi ja vees libisevaid varje. Mis peamine, võis mitte kellegagi rääkida. Mingid noored muidugi käisid rannas, oli ikkagi suvevaheaeg. Poisid sukeldusid vahetpidamata
Сирота – vaeslaps (vn k).
