on natuke imelik. See on sõjast peale. Ta on hea, kuid kardab võõraid inimesi. Ema aga väsib tööl hirmsasti, ta ei jaksa palju rääkida.”
Kuid nad ei kuulanud, nad olid juba ette nõus! Ah, kuidas nad olid seda kutset oodanud, kui rutakalt, püüdes teineteist mitte vaadata, nad riidese panid, toppisid kotti kõigi poolt vihatud füüsikaõpiku.
Kira vanaema oli tõesti imelik, kuid kuidagi võluvalt imelik. Näiteks kandis ta alati pitspluuse ja pikki rangelõikelisi seelikuid nagu klassikalise muusika kontserdil, isegi kui kooris kartuleid või pesi nõusid. Pealegi värvis ta juukseid helesiniseks, vabandas ja tänas lakkamatult, teietas kõiki, kartis pööraselt postiljone ja kojamehi ning rääkis Kiraga ainult prantsuse keeles! See tähendab, vastas täielikult imelisele kodule, mis jäi Oljale eluks ajaks meelde kui teise, imelise elu näidis.
See oli täiesti eraldi korter, mis kuulus üheleainsale perele – avarad, kõrgete stukklagedega toad, esikus tume poleeritud riidenagi, kardinatega köök, hiiglasuur vannituba, tualettruum. Häbi tunnistada, kuid eriti vapustas tualettruum, kus oli maas triibuline vaip, uksel rippus naljakas pilt ning seinal oli ilus poolringikujuline riiul. Tükkideks lõigatud ajalehtede asemel nagu kõigil inimestel, lebas riiulil pakk lumivalgeid pabersalvrätte. Salvrätte müüdi poes ja need olid igati kättesaadavad, kuid mitte kellelgi tuttavatest ega naabritest ei tulnud pähegi neid nii kummalisel viisil kasutada. Kõikide Olja tuttavate juures nimetati kööki, koridori ning WC-potiga vannituba igavalt ja lohisevalt „üldkasutatavateks ruumideks”. Ning kõigile oli selge, et „ühistele” akendele ei riputata kardinaid, niisamuti ei panda koridoris ühistele elektripirnidele lambivarje. Ning varem ei häirinud säärased rumalused Oljat mitte üks põrm, ei tulnud lihtsalt pähegi!
Kira korteri tube täitsid samasugused hunnitud ja tarbetud esemed nagu pitspluus köögis. Need esemed meenutasid natuke muuseumit, kuid selles asi oligi, et see polnud mitte muuseum, vaid elumaja, kus magatakse, kümmeldakse, juuakse teed. Tüdrukuid köitis eriti raske tumedas raamis trümoopeegel – nad liigutasid tasakesi külgmisi pooli, silmitsesid enda selgi ja kuklaid, silusid seelikuvolte, see oli võrratult mugav! Suure toa kogu tagumist seina täitis nikerdustega puhvetkapp, kus oli terve näitus – portselankujukesed ja õhukesed, peaaegu läbipaistvad tassid, mis olid täis maalitud pisikesi linde, kusjuures igal tassil olid isesugused linnud, aga kui vaadata põhja, siis paistis seal tilluke maalitud kärbes. Nurgas seisis kirjutuslaud, samuti nikerdustega, rohelisest kalevist kattega, laual aga troonis kompositsioonikujuline pronkskell – paljas lihaseline mees võitleb suure kotkaga. Raamatukapis paistsid kuldtriipudega uksetiibade taga rasked sametalbumid, vanaema voodi kohal olevas orvas oli terve galerii ovaalseid portselantaldrikuid maastikupiltide ja pastoraalidega. Ühesõnaga, see oli muinasjutuliselt ilus kodu, kus elada tundus sama mõeldamatu nagu Tretjakovi galeriis.
Kira vanaema lubas võtta fotoalbumeid ja Pariisi vaadetega raamatuid. Tüdrukud seadsid end diivanile istuma ja keerasid ettevaatlikult, hinge kinni hoides, raskeid kõvu lehti, mille vahele oli pandud maisipaber – Triumfikaar, Eiffeli torn, Concorde’i väljak. Kuid kõige põnevamad polnud mitte väljakud ega skulptuuridega lossid, vaid inimesed – peaaegu kõik väga ilusates sõjaeelsetes rõivastes. Iga kord silmitsesid nad vaimustusega juba tuttavaid päevapilte: õbluke mõrsjaneiu ilusa musjöö käevangus, elegantne kübaraga daam, kolm väikest tüdrukut trepil, taustaks joonistatud maastik, hiljem on nad pikkade patsidega ja gümnaasiumikleitides ning lõpuks juba päris täiskasvanud – pikkades seelikutes, on üksteisel käest kinni võtnud ja naeravad. Edasi tulid Kateninite suguvõsa perekonnaportreed, mingisugused härrad vanaaegsetes sabakuubedes, madrusesärkides poisid, keegi ei teadnud täpselt, kelle tädid ja vanaisad need olid. Seevastu mõrsjaks ja daamiks ja üheks kolmest gümnaasiumitüdrukust osutus Kira vanaema! Ning väikesi gümnaasiumipreilisid poldud pildistatud mitte Pariisis, vaid ühes Lõuna-Venemaa linnas. Kes oleks osanud arvata!
Eraldi leheküljel oli suur ilus foto: kaks ehitud, ruudulistes kleitides ja pikkade heledate sallidega teismelist tüdrukut. Siin ei saanud enam eksida, kohe näha, et välismaa. Pildi alla oli selgesti kirjutatud: „Kira/ Lera. 1932. aasta mai”.
Arusaadav, et Lera, salapärastest kaunitest tüdrukutest noorem, oli Kira ema, Valeria Dmitrijevna. Kuid kes oli see teine, täiskasvanud ja võluv Kira? Kadunud õde, tädi, sõbratar? Kindlasti oli nende Kira saanud oma nime tema auks!
Kord otsustas Tanja küsida vanaemalt, tavaliselt lahkelt ja jutukalt, kuid too ehmus järsku hirmsasti, puhkes nutma ja võttis albumi ära. Meenub, et Kira lohutas Tanjat tükk aega, kinnitas, et vanaema on juba ammust ajast selline imelik ja kartlik, kuid kui tüdrukud järgmine kord albumi avasid, siis seda pilti enam polnud.
Kuid mitte kõik need imelised asjad, peegel, kotkaga kell, maalitud tassid, isegi mitte albumid polnud peamised! Kõige tähtsamad olid selles majas mõistagi kaks suurt portreed ühesugustes ilusates raamides: vanamoodne isand habemetuti ja lehviga lipsu asemel ning pöetud peaga noormees sõduripluusis. Tüdrukud teadsid juba ammu, et ühel on kujutatud Kira vanaisa, väljapaistev teadlane ja arst Dmitri Ivanovitš Katenin, jajah, tollesama Katenini järeltulija, teisel aga Kira isa Andrei Gorjatšev, Nõukogude Liidu kangelane.
Vaat see oli kõige hämmastavam ja märkimisväärsem! Prantsuse professor ja vene aadlik, Sorbonne’i vilistlane, kuulus teadlane Katenin! Loomulikult otsustas ta kodumaale naasta, sest oli hulga aastaid uurinud hirmsaid nakkushaigusi ja teadis kõige paremini, kuidas nendega võidelda. Kira vanaisa oli Moskvasse saabunud 1936. aastal koos naise ja tütre Leraga, kuid ei näinud isegi oma uut korterit, vaid suundus kohe Kesk-Aasiasse kõhutüüfuse epideemiaga võitlema. Just tänu professor Kateninile ei suuda tüdrukud täna lihtsalt ette kujutadagi, mis asi see kõhutüüfus on, ehkki Olja ema oli rääkinud, et see kohutav haigus oli peaaegu kõik tema omaksed hauda viinud. Ja ei olnud professoril endalgi pääsu – nakatus ja suri sealsamas Kesk-Aasias. Kuid oli jõudnud päästa palju-palju inimesi!
Veel romantilisemaks osutus noore kangelase Andrjuša Gorjatševi lugu. Vapper komnoor, tõeline sõber, klassi parim õpilane Andrei tõttas esimesena appi nõutule prantsuse tüdrukule Lera Kateninale, kes oli saabunud nende kooli otse Pariisist. Sest tüdruk ei osanud vene keelt peaaegu üldse, ei saanud millestki aru, vajas isa surma järel kaitset ja toetust. Ning loomulikult armusid nad teineteisesse meeletult. Ja abiellusid kohe, kui kool läbi sai! Aasta pärast sündis neil tütar Kira, aga veel aasta hiljem astus Andrjuša, nagu alati esimesena, koos granaadipundiga rongi ette, mis oli vedanud tähtsat Saksa kindralit.
Mõnikord ilmus platsi ka Lera ise, see tähendab, Kira ema Valeria Dmitrijevna, imeline kaunitar, välismaise filmistaari sarnane. Ta teretas väga sõbralikult, kuid ei sekkunud kõnelusse peaaegu mitte kunagi, ei küsinud koolitükkide ega hinnete kohta, üksnes andis Kirale kerge musi ja läks kohe oma tuppa.
Tüdrukud põlesid uudishimust teada saada, kes see naine on ja millega tegeleb, kuid Kira ei rääkinud, nemad ise aga ei tihanud miskipärast küsida. Lõpuks kord, ühel eriti vihmasel sügispäeval, õnnestus Kira vanaema jutusoonele saada. Selgus, et kaunis prantslanna Lera Katenina oli otsustanud minna isa jälgedes ja hakata samuti infektsioonidega võitlema, ta on kaitsnud väitekirja ja töötab Moskva ülikooli epidemioloogiakateedris. Loomulikult keerlevad tema ümber pidevalt nii kolleegid kui ka teised tuttavad mehed ning üks tuntud dirigent tegi koguni abieluettepaneku, kuid tema ütleb kõigile ära, sest ei suuda Andrjušat unustada. Tõsi küll, selles kõige põnevamas kohas ütles Kira vanaemale valjusti „tss!” ja käskis lõpetada muinaslugude jutustamise, kuid ikkagi jäi nukruse ja kauniduse tunne nagu Kramskoi maali „Tundmatu” nägemisest.
Kas Olja oli Kira peale kade? Ei, pigem vaevas teda imetlusesegune solvumustunne, kuid ta poleks seda isegi Tanjale ilmaski tunnistanud.
Olja vanemad olid alati olnud vaiksed ja vanaldased, sõja olid nad veetnud evakuatsioonis koos oma tehasega, toa saanud samuti tehase poolt, pühi veetsid tehase kultuurimajas. Nende kodus peeti kõige hinnalisemaks esemeks teeserviisi,
