aeg Olja kooliportfelli kätte saada. Portfell lausa lummas teda, rohkem kui ükskõik milline mänguasi, ning ühel õnnetul päeval, kui Olja läks korraks koridori, jõudis vennake luku lahti teha ja kallata avatud vahesse terve potitäie tinti. Pärast seda juhtumit kolis Olja lõplikult Tanja juurde üle ja käis kodus vaid magamas.
Kui head sõbrad nad Tanjaga olid enne Kira tulekut! Ja kui ülekohtuselt rikuti elu ühtäkki ära.
Kohutava uudise tõi kõiketeadja Kits, Svetka Baranova: Tanja ema Asja Naumovna Levina lasti kahjurluses kahtlustatuna haiglast lahti.
Olja teadis muidugi ammusest ajast ja sai aru, et maailma esimesel Nõukogude riigil on palju kadestajaid ja vaenlasi. Juba algklassides lugesid nad Tanjaga Gaidari ja nutsid „Trummilööja saatuse” pärast. Hea, et spioonid püüti lõpuks kinni ja trummilööja isa lasti vabaks! Aga väike Alka „Sõjasaladusest” sai surma, hukkus hirmsal moel ja ülekohtuselt, nagu ka vahva väikemees Kibaltšiš. Kuid oleks siis ainult raamatutes! Ajalootundides räägiti päris ehtsast suurest rahvavaenlaste grupist, mis enne sõda paljastati. Selle liikmeteks olla justkui olnud isegi tähtsad sõjaväelased ja valitsusliikmed!
Ja nüüd siis uus kohutav uudis – arstid-kahjurid kipuvad Stalini enese elu kallale! Stalini, kes võitis tapva sõja ja päästis kogu inimkonna fašismi käest! Jumal tänatud, et nad kohe paljastati ja vahistati, teisiti ei saanudki olla, ent mismoodi Tanja ema vaenlaste sekka sattus? Kas ta tõesti teeb sihilikult haigetele kahju ja ravib neid valesti? Milline rumalus! Võib-olla teda hirmutati, peteti? Aga Tanja isa? Stalingradi all langenud kirurg Mihhail Arkadjevitš Levin. Kas ka tema oli olnud kahjur?! Aga järsku ta ei saanudki surma, vaid lasi end vangi võtta nagu Vitka Gussevi isa, ja Tanja ema on nüüd sunnitud osalema vandenõus, et mehe koletut reetmist varjata?
Olja ei unusta iial toda kohutavat päeva. Äkitselt kutsus isa teda jalutama. Teda üksi, ilma ema ja Volodkata. Torkiv lumi lõikas põski, nad kõndisid piki pimedat tühja tänavat sama tühja kõleda väljaku poole ning isa rääkis võõra tuhmi häälega, et tal ei ole juutide vastu midagi, ei üldiselt ega personaalselt Tanja ema vastu, ning et ta ei välista eksituse võimalust, kuid ta palub kategooriliselt, ei, nõuab, et Olja lõpetaks Levinite pool käimise! Ning ta peab otsekohe, hommepäev teise pinki istuma! Näiteks käib nende klassis Nõukogude Liidu kangelase tütar, miks ta ei võiks sõbrustada selle tüdrukuga, aga mitte kahtlasest perest pärit juuditariga? Olga oleks ahastusest äärepealt oksendanud, ta üritas vaielda ja nutta, kuid isa jäi vankumatuks: tema tütar on pioneer ega tohi valitsuse otsuseid arvustada, ja kui Tanja ema lasti töölt lahti, siis järelikult oli selleks alust!
Kogu öö püüdis Olja ette kujutada, kuidas ta avab klassiruumi ukse, kõnnib tema ja Tanja pingist mööda ja istub eraldi. See oli nii õudne, et vastu hommikut ta ikkagi oksendas ning isegi korda armastav ema lubas tal kooli mitte minna. Olja teeskles veel kaks päeva peavalu ja iiveldust, keeldus söömast, kuid isa käskis karmilt näitemäng lõpetada ja tundidesse minna.
Tundus, et möödunud polnud mitte kolm päeva, vaid terve elu, kui ta lõpuks ikkagi klassi sisenes – viimasena, vahetult enne kella. Oo, pääsemine!.. Koht Tanja kõrval oli hõivatud! Ning kohe kõrvetas solvumus – see oli ju tema koht, ta oli seal istunud esimesest klassist peale, kolmas aknaäärne pink. Kira Gorjatševa istus Olja koha peal ning võttis rahumeeli vihikuid ja õpikuid välja. Toosama Kira, keda nad olid põlanud ning pidanud endast heal arvamusel olevaks eputiseks.
„Popova, loodetavasti pole sa vastu,” pobises matemaatikaõps. „Kira ei näe viimasest pingist, tahtis ettepoole istuda.”
„Mis tapuridval viga,” sosistas mõnuga Svetka Baranova, kes sörkis alati Kiral sabas. „Tema näeb igalt poolt, võib kasvõi põrandale istuda nagu onu Stjopa.”
„Ole vait, õnnetu Kits,” pahvatas Olja, püüdes mitte nutma puhkeda. „Ma ei ole vastu… kuid tahan… öelda… kui pioneer…”
Ta sai aru, et peab suu kinni panema, et ei isa ega õpetajad andesta mingeid sõnavõtte, kuid loovutada Tanjat, tema armast Tanjat jultunud enesekindlale Kirkale?!
„Jah, ma tahan öelda! Kui pioneer ja Tanja Levina sõbranna. Öelda… et poeg ei vastuta isa eest, vot! See tähendab, ma tahan öelda, et samuti ei vastuta tütar ema eest! Ja Tanja ka ei vastuta. Ja mina jään tema sõbraks edasi!”
Korraga taipas ta, et tal on õigus! Just niimoodi oleks talitanud Oleg Koševoi või Uljana Gromova. Ning lisas juba rahulikumalt ja isegi armulikult:
„Kuid muidugi, kui Kira ei näe hästi, võin ma oma koha talle loovutada, palun!”
„Aitäh, Olja,” sõnas Tanja vaikselt ja puhkes nutma. „Aitäh, kuid ma vastutan oma ema eest. Ja mu ema,” hüüdis ta järsku, „pole mitte kunagi, kas kuulete, mitte ku-na-gi riigile kahju teinud!.. Mu ema on suurepärane arst ning mu isa oli suurepärane arst ning mu õest tuleb suurepärane arst ja me pole mitte iial kahjurlusega tegelenud!”
„Rahune, Levina. Küll partei ise selgitab asja ja karistab süüdlasi. Ja klaarib ka sinu emaga. Teie asi on aga õppida ja töötada rahva hüvanguks! Seepärast palun kiiresti vihikud välja võtta, kuulutan välja kontrolltöö lihtmurdude peale.”
Jah, just tollest vahejuhtumist peale hakati Kirat pidama nende sõbrannaks. Ehkki mitte keegi ei palunud tal oma suuremeelsuse ja ümberistumisega ligi tikkuda. Mida aasta edasi, seda enam näis Oljale, et tal polnud mingit kavatsust Tanjat reeta. Pealegi suri Stalin varsti ära, Asja Naumovna sai oma töö tagasi, algas ühinemine poisslastekooliga.
Kuid ikkagi oli Kira see, kes päästis nende sõpruse. Ja selles osas polnud midagi parata.
Saabusid nii pöörased muutused, et täiskasvanud jäid täitsa tummaks, üksnes keerasid iga küsimuse peale pead siia-sinna. Kõigepealt Stalini surm, seejärel Beria vahistamine – need olid alles õiekesed! Muide, Stalini matustel osalemisest päästis neid ära Zjamka. Eelmisel õhtul otsustati kindlalt minna terve pioneerisalgaga, kuuekesi (toona veel poistekooliga ühinemisest isegi ei sahistatud mitte); Olja jooksis hommikul vara Tanja juurde ja nad ootasid kärsitult teisi, sealhulgas Kirat ja Svetka Baranovat, kes elasid päris lähedal, kuid lasid end miskipärast oodata. Vanemate eest otsustati asja varjata, Olja püüdis tol õudsel ajal neid üldse oma ellu võimalikult vähe pühendada ja õppis jutustama abstraktsetest sõbrannadest, kellega ta olevat raamatukogus koolitükke teinud. Tanja ema oli juba hommikul vara kuskile läinud, majas valitses pahaendeline pinev vaikus, kõik naabrivanad olid täiesti vakka, nagu ei elakski, siis aga sadas sisse Zjamka koos kartulikotiga.
Zjamka oli ka enne Levinite pool sage külaline, ent Asja Naumovna lahtilaskmise järel muutus ta märkamatult nende ainsaks toitjaks, kuigi ise elas vaid stipist. Kuidas ta hakkama sai ja kus juurde teenis, seda ei teadnud keegi, kuid kõige lihtsamad ja hädavajalikud toiduained ilmusid majja regulaarselt.
Nii ka seekord tassis ta võidukalt tuppa küllaltki koguka halli koti, pidi selle juba silma alt ära akna alla toppima, kuid märkas siis tüdrukuid, kel olid palitukäistel leinalindid. Need olid eelmisel õhtul meisterdatud mustadest satäänist kaitsmetest, mida tõmmati käsitöötundides varrukatele peale.
„Kuhu teie end asutate?” küsis Zjamka rangelt nagu koolidirektor.
Tüdrukud ei tahtnud vastata, mõlemad olid ülevleinalikus meeleolus, nagu suurõnnetuse hetkel sünnis.
„Ah nii, selge! Kuradi patrioodid! Aga kas te sellele mõtlesite, kuidas te sealt tulema saate? Aga kui kaote rahvasummas ära?”
Üheainsa liigutusega kahmas Zjamka ukse juures riiulil olnud Tanja võtmed ja pistis taskusse, lõi ukse väljastpoolt kinni ja keeras võtit lukus
