viimases klassis kutsus direktor ise Dusja oma kabinetti ja hakkas teietama, ehkki ilmaski polnud keegi tema poole niiviisi pöördunud.
„Jevdokia Petrovna, te ju teate, et meil on ainult kaheksaklassiline. Valja aga lõpetab kõikides ainetes läbinisti viitega, ta peab edasi õppima. Mida te arvate näiteks pedagoogikakoolist? Arhangelskis on hea kool, tudengitele on ette nähtud ühiselamu. Me võiks talle stipendiumi välja ajada.”
Süda pistis rõõmust kappama, oli valmis rinnust välja kargama, kuid Dusja võttis oma jõunatukese kokku ja vastas väärikalt:
„Aga miks mitte? Võib ka õpetajaks. Sellist tüdrukut võetakse igas linnas vastu. Ja öeldakse pealekauba aitäh!”
Nii saigi tema Valetška haritud inimeseks, hakkas algkooliõpetajaks, kõige tähtsamaks, lapsukestel algab temast kogu elu! On olemas isegi selline laul – „Mu esimene õpetaja”. Kui palju Dusja seda ei kuula, iga kord nutab miskipärast.
Mind saatus võimukas viib uhkest Moskvast ära
Ljova ei mäletanud nondest päevadest peaaegu midagi. Mingisugused piinarikkad katked – võõras viltuvajunud suu, kahkjas elutu käsi teki peal, imelik vastik lõhn, apteegitädide äranutetud näod, arusaamatu sõna „insult”. Talle pandi voodi juurde tool ning kole piinlik oli, et naised seisavad, aga tema üksi istub nagu idioot. Vanaema poleks eales lubanud. Ning kogu aeg kõlas tundmatu nimi – tuleb kutsuda Asja Naumovna, küsige Asja Naumovnalt, Asja Naumovna ei luba kunagi ravisse sekkuda… Hiljem ilmus Asja Naumovna ise ning Ljova tundis üllatumata ja rõõmustamata ära tolle nutva naise, vanaema tuttava. „Teaduskandidaat, suurepärane neuropatoloog”.
Asja Naumovna ajas külalised kähku minema, võttis vaid Ljoval õlgade ümbert kinni ja pani ta koridori istuma, sellelesamale toolile. Pärast ilmus tüdruk, selline hea korralik tüdruk uhiuues põllega koolivormis, kohustuslik koolivorm oli just vähe aja eest sisse viidud. Ta osutus Asja Naumovna tütreks ning Ljoval ei saanud isegi selles tühjuses ja ahastuses jääda märkamata suured tumedad silmad ja pats, mis oli paelaga kinni seotud nagu gümnaasiumitüdrukutel vanaema vanadel päevapiltidel.
Tüdruk istus miskipärast tema kõrvale ning asus lugema kaheksanda klassi kirjandusõpikut.
Koridoriseinad olid halli värvi. Põrand oli samuti hall, nagu ka aknaraamid. Või oli Ljoval endal midagi silmanägemisega juhtunud? Vanaaegse raamiga õhuaken oli lahti jäänud ja kriiksus tuule käes ning see piinav tüütu heli ei lasknud keskenduda ega mõelda.
„Ma käin siin sageli, toon emale süüa. Ta rahmeldab nii palju, mõnikord ei jõua üldse süüa, kord isegi minestas valves olles.”
Selle tüdruku seltsis oli kuidagi lihtne istuda, vastata polnud vaja, isegi nüri peavalu andis veidi järele ning korraga läks kõht jube tühjaks.
„Ma toon sulle kohe pirukaid, need on ahjus soojas, sanitarid lubavad mul panna. Ära muretse, ema ise käskis, need on kodused pirukad, mu vanem õde on tõeline pagar! Muide, tema nimi on Ljudmila, nagu Puškinil. Mina aga olen Tatjana. Ja ema ise on Asja, kas pole naljakas? Kogu vene klassika on ühes peres koos. Aga sellegipoolest oleme me juudid ja mitte miski ei aita.”
„Kuidas ei aita? Mille vastu?”
„Ah, ära kuula, ma ütlesin seda kogemata. Täna sõimati jälle itskeks. Poesabas. Ehkki ma ei kavatsenudki vahele trügida, seisin lihtsalt kõrval. Aga kui oleksingi vahele trüginud, miks siis kohe itske? Saad aru, mitte miski ei aita, ei nimi, armastus vene kirjanduse vastu ega isegi mitte isa surm rindel. Ikka leidub mõni loll, kes tuleb sõimama. Mispärast küll, mis sa arvad? Ilmselt tumedate juuste pärast. Vaat kui kasvan suureks, värvin end blondiks, nende kiuste! Mul on sõbranna Olja täiesti valge nagu lina. Veab, on ju?”
„Pole vaja blondiks, sa oled niiviisi väga ilus.”
Tegelikult ta ei olnud väga ilus. Alinka või Medeiaga ei anna võrreldagi. Ja ammugi mitte kontsadel naabritüdrukuga. Kuid Ljova tahtis teda tähelepanu ja lahkuse eest tänada.
„Ära luiska, mis ilu saab tumedaverelisel olla! Kuid Olja ütleb, et tumedad silmad on väljendusrikkad, mis sa arvad?”
Miskipärast ei läinud ta ära, lihtsalt ei läinud – luges oma kirjandust, vaatas aknast välja, jutustas oma sõbrannadest. Pärastpoole tõi valgetes haiglatassides teed.
Vanaema oli hommikust peale olnud teadvuseta, võõras kogukas keha võõras voodis. Apteegitädid olid emale telegrammi saatnud, kuid täiesti arusaamatuks jäi, millal ja mismoodi ta koos rinnalapsega kohale jõuab.
„Väljas on juba täitsa pime, ma saadan sind. Ei tohi öö otsa siin istuda! Ära muretse, keegi ei hakka mind otsima – ema on haiglas valves, õde õpib sõbranna juures. Ma kõnnin sageli koju pimedas, pole hullu!”
Tüdruk saatis teda tõesti täitsa koduni, siis aga otsustas korterisse kaasa tulla. Õnneks naabrinaised magasid juba, pärimist ja hädaldamist poleks kohe sugugi tahtnud.
„Sa mine lihtsalt kohe voodisse, ja kõik! Ning mõtle matemaatikast, ainult matemaatikast, tuleta meelde mõni pikk keeruline võrrand. Mina aga istun siin laua juures. Sest üksinda on kõhe magama jääda, aga kui keegi istub kõrval, on palju lihtsam.”
Täiesti arusaamatu, mismoodi see võõras tundmatu tüdruk kõigest aru sai.
Järgmine päev osutus veel hirmsamaks, sest Ljova ei leidnud vanaema palatist. Seal oli ainult tühi voodi, hall haiglatekk korralikult peale tõmmatud. Algul ta isegi rõõmustas, idioot, arvas, et vanaema sai terveks ja kõndis minema. Kuid siis tuli Asja Naumovna ning, võtnud käest kinni, viis ta vaikides koridori lõppu. Seal istus jälle Tanja, kuid juba ilma õpikuteta, ning alles kui ta töinama pistis, mõistis Ljova, et kõik oli lõppenud.
Ema jõudis kohale nädala pärast, Ljova elas kõik see aeg Asja Naumovna juures, magas kapi taga välivoodil, vahtis nürilt pildialbumeid, mida Tanja õde Ljudmila talle pihku pistis. Õde polnud üldse muinasjututegelase Ljudmila moodi, pigem sarnanes ta mingisuguse mulatitariga „Tom Sawyer’ist” – pea tihedalt täis musti krussis kiharaid. Tanja ise istus samuti kodus, kurtis külmetust, kirjutas midagi ümber ja joonis. Päeval jootis ta Ljovale maasikamoosiga teed sisse, valas suure ilusa tassi täis, lükkas ette suuremaid marju.
Tulid ja läksid erinevad inimesed: õe sõber, kellel oli imelik nimi – Zinovi, naabrinaised, Tanja klassiõed. Üks, pikk ja kuluvalge, istus lausa õhtuni, püüdes vaiksel häälel Tanjat milleski veenda, läks lõpuks pahaselt käega rehmates ikkagi ära.
Hirmus mõeldagi, mida Ljova oleks üksinda peale hakanud ja mismoodi neid päevi üldse üle elanud.
Lõpuks ema saabus. Ljova oli esimest korda jaamas kellelgi vastas ega leidnud kohe õiget perrooni. Kõik reisijad paistsid lõputust sõidust väsinuna, olid kortsus ja uniste kaamete nägudega, kuid ikkagi ta ehmus ema nähes, sedavõrd vana ja paksuna paistis ta, süles tatine röökiv titt. Tema õde, seesama titt, oli rongis külma saanud, nuttis lakkamatult südantlõhestavalt, mistõttu Ljova sõitis ise dokumente koolist ära võtma. Juba oli teada Jampolski surm ägedakujulise diabeedi tagajärjel.
Oleks vanaema elus olnud, oleks ta midagi välja mõelnud – minna üle Tsõgankovi juurde või pakkuda end koguni Oistrahhile, mis sest, et tollel on teistsugune õpetamismaneer ja endalgi paras hulk õpilasi.
Kui Jampolski oleks elus olnud, oleks ta midagi välja mõelnud – võtnud enda juurde elama nagu Leonid Kogani või organiseerinud talle koha kooliinternaadis. Neil oli
