kuid lõpuks taipas Tanja suurde viigipuupotti pissida.
Zjamka, tubli poiss, ei lobisenud kellelegi, isegi mitte Tanja emale. Õnneks ei lastud teisi tüdrukuid ka tulema ja keegi ei saanud nende häbist teada. Aga naaberklassist sai tol päeval rahvamassis korraga kolm tüdrukut surma. Ja veel kehalise kasvatuse õpetaja ja üks Tanja naabrinaine.
Kõige õnnelikumaks osutus kümnes, viimane kooliaasta. Esiteks said Olja vanemad Taganka taha kõrgesse telliskivimajja uue, oivalise toa. Selles korteris oli kõigest kaks naabrit, oli päris ehtne sooja veega vannituba, suur aken ja isegi rõdu! Volodkale osteti lõpuks voodi ja Oljale väike mugav diivan. Ent kõige tähtsam oli see, et diivanit polnudki eriti vaja, sest ema lubas tal Tanja juurde ööseks jääda! Muidugi mitte iga päev ja ainult tingimusel, et Asja Naumovna on valves, kuid see oli ikkagi suur õnn! Peaasi, et kukkus välja väga loomulikult, kõik said aru, et rumal olnuks viimasel aastal head kesklinnakooli vahetada, Ljusja oli tolleks ajaks mehele läinud, Asja Naumovna rõõmustas, et Tanja ei jää üksi, ta isegi ostis Oljale kingituseks öösärgi, et ei peaks kodunt kaasa võtma.
Mismoodi ja kellele seletada seda täieliku õnne ja vabaduse tunnet? Nad lobisesid, istusid lohkuvajunud, kuid imeliselt mugaval suurel diivanil kaelakuti, lugesid armastatud Simonovi valjusti ette. Ja unistasid, unistasid, unistasid. Tuli jõuda kohutavalt palju – läbida kooliprogramm, valmistuda sisseastumiseks Moskva Riiklikku Ülikooli, õppida ära mõni võõrkeel, omandada see päriselt, mitte kooli tasandil, vaid et saaks vabalt suhelda. Kiral veab, tema prantsuse keelega võis ilma mingi ettevalmistuseta võõrkeelte instituuti astuda!
Kira ilmus nende seltskonda aina harvemini, oli nähtavasti otsustanud vihatud, humanitaarse kõrgkooli jaoks mittevajaliku füüsika sinnapaika jätta. Oli selge, et ta ei olnud nende sõprust kunagi kalliks pidanud. Mõned tüdrukud teadsid küll rääkida, et Kiral on romaan. Päris ehtsad armusuhted täiesti täiskasvanud inimesega, vaata et füüsikaprofessoriga. Kuid Olja ja Tanja ei uskunud – kaunitar Kirka ja mingisugune habemega professoriätt?!
Aeg lendas pöörase kiirusega! Dresdeni galerii šedöövrite näitus, esimene Tšaikovski konkurss. Loomulikult armus Tanja terveks suveks Van Cliburnisse, kogus tema fotosid ja ajaleheartikleid. Ei, Cliburni tõrjus peagi välja uus vapustav teater Sovremennik! Seisid öö otsa sabas, kuid pääsesid ikkagi „Igavesti elavaid” vaatama, klassikaaslased pidid kadedusest lõhki minema!
Juba ammu oli neil küpsenud otsus keemiat õppima minna, tingimata koos.
„Tead,” kinnitas Tanja rõõmsalt, „isegi Zjamka räägib, et ajad on muutunud ja juute on hakatud ülikooli vastu võtma.”
See oli ainus teema, mis Oljat Tanja kodus kurvastas ja isegi ärritas. Ning näis olevat absoluutselt väljamõeldud! Kõik teadsid selliseid nimesid nagu Oistrahh, Landau, Arkadi Raikin. Ja veel paljusid-paljusid juute – muusikuid, heliloojaid, teadlasi. Kes usub, et neid spetsiaalselt ei võeta kuskile vastu? Kuid Olja ei söandanud vastu rääkida ega vaielda. Puudub veel, et ta mingisuguse mõttetuse pärast Tanja usalduse minetab!
Kord keset kõige külmemat talve lõhkes korteris toru, radiaatorid jahtusid kiiresti maha ning tüdrukud pugesid kahekesi magama Asja Naumovna voodisse, keerates endale ümber paksu vatiteki. Tanja jäi kohe magama, tal oli nii kaunis kaitsetu nägu, kohevad juuksesalgud puutusid vastu Olja nägu ning see puudutus ja imeline soe lõhn ajasid nutu peale.
Järgmisel päeval parandati toru ära ning rohkem ei maganud nad koos kunagi.
Muidugi nad rääkisid armastusest, seda enam, et klassivennad kasvasid lõpuks suureks ja olid juba üsna inimese moodi. Üks neist, süngevõitu tõsine Kolja Bondarenko, oli juba üheksandast klassist saadik Tanjasse armunud. Ta isegi püüdis tundeid avaldada, kõik, kaasa arvatud õpetajad, aimasid, Tanja ise närveeris ja pabistas, kuid mingit arengut sellel romaanil õnneks ei olnud. Ikkagi oli tähtsam kool edukalt ära lõpetada, ülikooli sisse astuda ning alles siis võib liikuda edasi kohtamiste, mehelemineku ja muu täiskasvanuelu juurde.
Ei, see kõik pole tõsi! Tanja lihtsalt ei suutnud teda unustada. Seda rumalat muusikupoissi, seda tühist kehkenpüksi Ljovka Krasnopolskit!
Algul ei saanud Olja üldse midagi aru – juunis, kui kaheksanda klassi eksamid on täies hoos, lakkab Tanja järsku koolis käimast. Selgub, et ta on asunud hoolt kandma täiesti võõra poisi eest, kellel suri vanaema ära! Vaadake, Tanja oli teda näinud konservatooriumis kontserdil ning see imelaps vajavat erilist tähelepanu. Oljal ja Tanjal polnud kummalgi vanaema, tollelsamal Kolja Bondarenkol polnud isegi ema mitte, miks siis Tanja teda ei poputanud? Ja, mis peamine, sellel õnnetul geeniusel ei tulnud kordagi pähe, et inimest ähvardab tema pärast direktori vaibale kutsumine ja isegi järeleksamid! Kuid Tanja ei tahtnud midagi kuulda, jändas Ljovkaga nagu titaga, saatis koduni, toitis supiga ning lõpuks vedas kuni sugulaste saabumiseni enda juurde elama.
Jumal tänatud, see lugu sai peagi läbi, sest Ljovka sõitis koos emaga Kaug-Itta, kusjuures ei öelnud head sõnagi ega jätnud isegi hüvasti, mida oligi oodata.
Ei igaüht õnn armastama hakka
Ei, Dusja Bulõgina ise polnud õpetajaks õppimisest kunagi unistanudki, isegi seitsmeklassilisest sai ta hädavaevu läbi, Varvara Vassiljevna pani halastusest talle matemaatikas kolme. Dusjal polnud taipu mitte millegi peale – ei murdude ega teiste valemite peale, isegi korrutustabelist mäletas hästi ainult viiega korrutamist: viis korda viis on kakskümmend viis, aga seitse korda kaheksa – no tee või tina!
„Toovad ilmale lapsi alkohoolikutelt ja sina näe pärast vaeva, tao neile teoreeme pähe,” nõnda kurtis Varvara Vassiljevna vene keele õpetajale, ta ei arvanud muidugi, et Dusja kuuleb.
Õigus oli Varvara Vassiljevnal, siin polegi midagi rääkida! Külas jõid küll kõik mehed, kuid siiski mitte hulluse ja taplemiseni nagu tema isa, uksi taredes siiski maha ei löödud ning naisi-lapsi õue külma kätte ei aetud. Õeraas, see õppis veel kehvemini, ta ei suutnud lugedagi, tähed läksid silme ees sassi. Mine tea, oleks ehk suuremaks kasvades targemaks läinud, kuid seda võimalust polnud talle antud. Peamine, et ei saanud aru, mis asi see isa niimoodi vihale ajas; olgu kaine või purjus peaga, ikka lõugas ema peale – kord olla too lahja supi keetnud, aga kust tal oligi liha võtta, kord jätnud kalaleminekuks moonakoti pakkimata. Ja mis kalalkäik see neil Kõltovos oligi! Häda ja viletsus, ilmatuma kaugel. Knjažpogostini, lähima jaamani, oli kuuskümmend kilomeetrit. Nende kant oli küll omal ajal kuulus kloostri poolest, räägitakse, et seal olla hoitud imettegevat, inimesi tervendavat risti, kuid klooster pandi kinni juba enne Dusja sündi, kohe pärast revolutsiooni. Nunnad kupatati vanglatesse, majadesse ja kirikutesse asus elama lastekoloonia, nimetati ümber lastelinnakuks, seda mäletas Dusja juba ise, kuid kolmekümnendal aastal pandi ka linnak kinni, muudeti laagritsooniks, Sevžellagiks. Käisid jutud, et sinna on kokku veetud ilmatu hulk vange, et nende seas on ka ilmsüütuid ja haritud inimesi, mitte keegi ei suutnud seda mõista ja isegi ei püüdnud. Selge vaid, et kui toda laagrit ja selle juurde kuuluvat laatsaretti poleks olnud, ei oleks ka Dusjat elavate kirjas.
Tulekahju kui sellist Dusja ei mäletanud. Isa oli tol oma viimasel korral end nii täis lakkunud, et ei jõudnud koduni kõmpida, oleks trepil surnuks külmunud, kuid ema korjas ta enda õnnetuseks üles ja lohistas tarre. Dusja ja väikeõde kobisid kohe magama, et mitte ette jääda, aga isa ei suutnud nähtavasti kuidagi üles soojeneda ja seda ta siis ajaski keset ööd süsi laiali. Dusja ärkas kohutava palavuse ja pähe löönud valu peale, juuksed põlesid. Tormas, nagu oli, õue, viskus näoli lumme ning taipas siis äkki, et õeraas oli majja jäänud. Jooksis justkui tagasi või ainult tahtis joosta? Katus oli juba sisse kukkunud, tuli möllas täie hooga, ei ema ega õekest…
Head inimesed viisid peaaegu elutu Dusja laagrilaatsaretti, otse Stanislav Gavrilovitši kätte. Too oli poolakas, ise süüdimõistetute
